Komitee tööandjate rühma esimees Stefano Mallia

Sel suvel on mitmes Lõuna-Euroopa riigis möllanud maastikutulekahjud, mis on hävitanud kodusid ja rannikukuurorte ning muutnud suured metsaalad mustaks tühermaaks, samal ajal kui Sloveeniat tabasid üleujutused. Ilmastikusündmused ei ole Euroopas uus nähtus, kuid nende intensiivsus on suurenenud nii Euroopas kui ka mujal. Ei ole kahtlust, et kliimamuutused muudavad need nähtused sagedasemaks ja äärmuslikumaks.

COVID-19 pandeemia, Ukraina sõda ja sellele järgnenud energiakriis on mõnevõrra takistanud jõupingutusi, mille eesmärk on võidelda kliimamuutuste vastu ja alustada tõelist keskkonnasäästlikku üleminekut Euroopas.

Mõnes liikmesriigis on võetud mitmeid meetmeid, mis tegelikult lükkavad edasi fossiilkütuste kaevandamise järkjärgulise lõpetamise või millega isegi investeeritakse uutesse seda laadi tegevustesse, et rahuldada oma energiavajadusi. Selline käitumine saadab segadust tekitavaid sõnumeid mitte ainult Euroopa kodanikele, vaid ka kolmandatele riikidele, kes võivad seda kasutada viivituste õigustamiseks oma üleminekul. Kõik see võib selgelt seada ohtu tänavuse COP28 tippkohtumise, kus riigid peaksid sõlmima kokkuleppe CO₂ heidet tekitavate fossiilkütuste kasutamise järkjärgulise lõpetamise kohta.

Seepärast peab EL säilitama ühtse ja järjepideva lähenemisviisi kliimapoliitikale. Me peame muutma oma sõnad tegudeks! Hiljuti tõhustas EL oma tööd kliimadiplomaatia valdkonnas, mille edu sõltub suurel määral ELi-sisestest kliimapoliitilistest otsustest, aga ka Euroopa rohelise kokkuleppe tõhusast rakendamisest. Hoolimata uute geopoliitiliste probleemide sagenemisest peab EL omandama põhjalikuma ülevaate Euroopa rohelise kokkuleppe geopoliitilistest aspektidest. Selleks on vaja uut, jõulist ja usaldusväärset strateegiat, et kohandada ELi kliimadiplomaatia praegusele geopoliitilisele maastikule.

Kust alustada? Komitee arvates tuleks rikastada kliimadiplomaatia töövahendeid algatustega, mille eesmärk ei ole mitte ainult suurendada kliimaeesmärke, vaid ka jagada ELi kogemusi ning tegeleda kliimaga seotud riskidega.

Kliimadiplomaatia rakendamiseks peaksime ära kasutama selle mitmetasandilist olemust. Kodanikuühiskonna diplomaatia võrgustiku loomine võiks olla lähtepunktiks.

Edasi liikudes ei tohi enam aega raisata, kui tahame vältida korvamatut kahju. Kliimadiplomaatia on ennetav diplomaatia. Seepärast on ilmselgelt vaja kliimadiplomaatiat kiiresti ajakohastada, muutes selle ELi välispoliitika lipulaevaks.