Saksa ametiühingutegelane Peter Schmidt annab meile ülevaate probleemidest, millega seisavad silmitsi tema riigi ametiühingud ühelt poolt seoses sundpuhkuste ja koondamistega ning teiselt poolt seoses ohutusriskidega oluliste töötajate jaoks.

Kuidas Teie kogete praegust koroonakriisi?

Mul on tunne, justkui elame sürrealistlikus olukorras ning avastame, kui haavatavad meie ühiskonnad ja majandused on.

Mis on kriis tähendanud Teie ja Teie organisatsiooni jaoks?

Ametiühingutegelasena on minu jaoks väga oluline kokku saada ja suhelda. Ühinemisvabadus on meie demokraatia põhielement. Me näeme, kui oluline see õigus on, ja mõistame, et peame selle säilimise eest tulevikus võitlema.

Mõnel juhul, kus meil olid suurepärased suhted tööandjatega, leidsime viise sotsiaaldialoogi jätkamiseks ja saavutasime mõned väga head kokkulepped, millest võidavad kõik. Kuid teistel juhtudel kaotasid nii töötajad kui ka ettevõtjad.

Millisena kogesite liikumisvabaduse piiranguid?

Minu jaoks oli kõige silmatorkavam näha nii suurt sotsiaalset solidaarsust naabrite ja sõprade vahel. Hämmastav oli ka näha, kuidas ühiskonna tempo muutus järjest aeglasemaks.

Millest sel raskel ajal kõige rohkem puudust tundsite?

Sõprade ja lähedastega kokkusaamisest, restoranis söömisest.

Mida on liikumisvabaduse piirangutest õppida?

Et kuigi meie ühiskonnas on kõige olulisemad inimesed meditsiiniõed, poemüüjad, prügivedajad, hooldajad ja teised, saavad nad sellest hoolimata väikseimat palka. Viirus näitas meile kätte majanduse kitsaskohad ja see on põhjus, miks meil tuleb minna üle heaolupõhisele majandusele.

Mida on loota inimestel, kelle töökohad on ohus?

Et liikmesriigid said kriisist õppitunni ja toetavad neid lepingutes sätestatust palju kauem.

Kellele soovite esimesena külla minna, kui kõik see on möödas?

Emale. Ta elab hooldekodus, kuhu külastajaid veel ei lubata.