Alates 2008. aastast on meil olnud kriis kriisi järel – st palju kriise korraga. Paljud inimesed küsivad endalt, mis saab edasi – hirmu ja ebakindluse kasv on ilmne. On tõsi, et enamik kriise on imporditud. Kuid siiski. Euroopa Liit on ületanud kõik need ohtlikud takistused, mis tema püsimajäämist aeg-ajalt on ohustanud. Me oleme selles tublid, kuid samal ajal on meil ka positiivseid väljakutseid. Kas me oleme nendega toimetulekul sama tublid?

Kui ma vaatan, kuidas Euroopa Liit kasutab pandeemia sotsiaalse ja majandusliku mõjuga võitlemiseks loodud taastefondi keskkonna- ja digiülemineku kiirendamiseks, siis ma loodan, et oleme! Me ühendame kriisiohjamise oma pikaajalise visiooniga ning see on tänapäeva poliitikas, mis on lühiajalise kavandamise ja tegutsemise poole tugevalt kaldu, kõige raskem ülesanne.

CO₂-neutraalsuse saavutamine 2050. aastaks ei ole meie ellujäämiseks mitte ainult sõna otseses mõttes elutähtis, vaid see peaks aitama ka säilitada meie majanduse konkurentsivõime. Me ei tohi korrata samu vigu, mida me tegime seoses digipöördega. Me pidime peaaegu sellest rongist maha jääma.

Tõeline kliimapoliitika aitab meil saavutada ka järgmist keskset eesmärki: Euroopa Liidu strateegilist autonoomiat või Euroopa suveräänsust mingil kujul. Kliimapoliitika võimaldab meil vähendada ja vältida fossiilkütuste, näiteks Venemaa gaasi importi. Roheline kokkulepe aitab lahendada kliima- ja majandusprobleeme ning suurendab ELi sõltumatust. Ükski neist aspektidest ei ole eraldiseisev: nad kõik on üksteisest sõltuvad.

Ma läheksin veel sammukese edasi. Kui Euroopa Liit soovib täita oma geopoliitilist rolli, peab ta olema konkurentsivõimeline, sest majandus määrab kindlaks jõudude tasakaalu maailmas. Seepärast on rohe- ja digipööre nii olulised. Seepärast peame me jätkuvalt kõnelema ühel häälel kaubanduse küsimuses – nagu tegime Brexiti puhul – mitmete vabakaubanduslepingute puhul, mis oleme sõlminud näiteks Jaapaniga, ja Hiinaga investeeringute küsimuses. Isegi Trumpi ajastul õnnestus komisjoni presidendil vältida kaubandussõda, sest me olime ühtsed. Kuid geopoliitiliselt saame olla tõeliselt mõjukad vaid siis, kui vähendame tuntavalt oma sõltuvust muudest ülemaailmsetest osalejatest paljudes valdkondades: digitaaltehnoloogias, energeetikas, rände küsimustes, finantsteenuste alal (ja see eeldab sõltuvuse vähendamist Cityst ja USA dollarist), toidu ja rahvatervise valdkonnas jne. Me saame seda teha ainult siis, kui ühendame oma jõud tööstuse tasandil. Suurus loeb. Mastaap loeb. Me teeme edusamme kõigis neis valdkondades, kuid mõnikord on need edusammud liiga aeglased. Me peame mõtlema strateegiliselt, ei tohi olla naiivsed ja peame lähtuma rohkem Euroopa huvidest.

Ma loodan, et Euroopa tulevikku käsitleval konverentsil keskendutakse ka Euroopa Liidu sisestele väljakutsetele. Me elame tehnoloogilises, demograafilises, majanduslikus, keskkonnaalases ja geopoliitilises mõttes uues maailmas. Kõik need arengud toimuvad kiiremini, kui me arvasime või kartsime. Jah, kõigega on praegu kiire.

Euroopa Liit peab hoolitsema sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse säilitamise või selle taastamise eest. Pandeemia on tekitanud uut ebavõrdsust ja süvendanud vana. Tööturul tekib üha suurem lõhe inimeste vahel, kes on vähem ja rohkem haritud, mistõttu on oht, et mõned rühmad tunnevad end hüljatuna eriti praegu, mil digipööre näib olevat alanud. Taastefond ja vaktsiinide ühishange näitavad, et Euroopa on solidaarne. Ka riiklikul tasandil tuleb teha palju tööd sotsiaalse ühtekuuluvuse parandamiseks. Pandeemia on märkimisväärselt suurendanud vaesete arvu, samuti on pärast aastakümneid kestnud langust kogu maailmas taas suurenenud äärmine vaesus. Sotsiaalne ühtekuuluvus on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele õigusega väga südamelähedane. Mitmes riigis võetud meetmed on poliitiliselt õõnestanud õigusriigi põhimõtet ning sõna- ja meediavabadust ning seega ka valimiste endi legitiimsust. See on vallandanud reaktsiooni.

Meil kindlasti ei ole puudu probleemidest, mistõttu peame hoolitsema selle eest, et oleksime nendeks valmis ning et me tahame ja suudame nendega üheskoos toime tulla. Praegu ei ole vaja hädakraaksujaid, vaid inimesi, valitsusi ja organisatsioone, kes on lootusrikkad.

Herman van Rompuy, Euroopa Poliitika Keskuse president