Maria Nikolopoulou, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee töötajate rühm
Kas tänapäeval on enam mõtet tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naistepäevana? Möödunud on üle 110 aasta sellest, kui Clara Zetkin tegi ettepaneku tähistada töötavate naiste päeva, ning üle 40 aasta sellest, kui ÜRO kuulutas välja rahvusvahelise naiste õiguste ja rahvusvahelise rahu päeva. Ühiskond on viimase sajandi jooksul edasi arenenud.
Naised tohivad hääletada, omada oma passi, õppida, saada peaministriks, minna kuule ning otsustada, kas ja millal abielluda ja/või lapsi saada; naised ja mehed on seaduse ees võrdsed. Seega, mis on naistepäeva mõte? Mõte on selles, et kuigi pealtnäha on kõik hästi, esinevad endiselt sügavamad sotsiaalsed, kultuurilised ja õiguslikud takistused, mis ei luba naistel täisväärtuslikku elu elada.
On kurb, et osa inimesi ei näe naiste potentsiaali ning blokeerivad nende ligipääsu teatavatele ametikohtadele ja kõrgetele positsioonidele. Seepärast tahamegi teha koostööd ÜRO kestliku arengu eesmärgi nr 5 nimel, st soolise võrdõiguslikkuse nimel.
Tekitab meelehärmi, et naiste õlul on endiselt suurem osa perekonna eest hoolitsemise ülesannetest ja majapidamistöödest, kuigi nad töötavad sama palju kui nende elukaaslased. Seepärast võitlesimegi töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiivi vastuvõtmise eest.
On absurdne, et naised teenivad sama töö eest vähem kui mehed. Seepärast olemegi rõõmsad ELi töötasude läbipaistvuse direktiivi idee üle.
On ebaeetiline, et hoolimata sellest, et me tunnistame, et COVID-19 pandeemia ajal on osa kõige olulisematest ülesannetest, nagu koristamine ja eakate hooldus, täitnud naised, paljud neist dokumentideta rändajad, saavad nad endiselt kohutavalt väikest palka ja töötavad mõnikord ebainimlikes tingimustes. Seepärast ongi vaja ELi piisava miinimumpalga direktiivi ning riigid peavad ratifitseerima ILO konventsiooni nr C189 koduabiliste töö kohta.
On vastuvõetamatu, et osalt naistelt küsitakse ametialase edutamise eest nn intiimset hinda või neid kiusatakse lihtsalt sellepärast, et mõnel inimesel on vaja auru välja lasta. Seepärast ongi nüüd olulisem kui kunagi varem, et riigid ratifitseeriksid ILO konventsiooni nr C190 vägivalla ja ahistamise kohta töökohal.
On kohutav, et iga päev tapetakse ja vägistatakse naisi ning seejuures on inimesi, kes seda õigustavad, öeldes, et ta ise tahtis seda või mida ta küll tegi, et teda provotseerida. Seepärast peamegi võitlema poiste ja tüdrukute järjekindla harimise eest võrdsuse ja austuse teemal, samuti tõhusate kohtu- ja sotsiaalsüsteemide eest, et toetada koduvägivalla ohvriks langenud naisi.
Ikka veel on väga oluline, et nii nais- kui ka meessoost feministid võtaksid seisukoha ning nõuaksid ja suruksid läbi muutusi poliitikas ja kultuuris, et saavutada kõigile inimestele päriselt võrdsed võimalused. Kuni koidab päev, mil me saame tähistada rahvusvahelist soolise võrdõiguslikkuse päeva, tähistagem jätkuvalt rahvusvahelist naistepäeva.