Kurtmisväärset üldisemalt demokraatia olukorra ja konkreetsemalt Euroopa kodanikualgatuse kohta on palju.

Instituudi Varieties of Democracy poolt 7. märtsil esitletud viimase maailma demokraatia aruande kohaselt on demokraatlikus ühiskonnas elavate inimeste osakaal langenud tasemele, mis on võrreldav peaaegu 40 aasta tagusele ajaga. Kuigi käesoleval aastal on maailmas hääleõigus suuremal hulgal inimestel kui kunagi varem, on paljud neist valimisi korraldavatest riikidest muutumas autokraatlikumaks.

Ka märtsi alguses toimunud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esimesel kodanikuühiskonna nädalal kurdeti nii mõndagi. Need kaebused puudutasid Euroopa kodanikualgatust, mis on maailma esimene piiriülene otsedemokraatia vahend. „Liiga keeruline“, „ei paelu“, „tekitab vähe usaldust“, „ebatõhus“ ja „tundmatu“ on vaid mõned neist üsna negatiivsetest arvamustest, mida väljendasid kodanikuühiskonna, meedia, akadeemiliste ringkondade ja haldusasutuste sidusrühmad Euroopa kodanikualgatuse kohta.

Mina leian, et need väga kriitilised hinnangud on ehmatavalt tõesed, kuid samas ka liiga ettevaatlikud ja mõõdukad. Demokraatia peaks maailma valitsema. Selle saavutamiseks oleme me planeedi Maa praeguste kodanike ja hääleõiguslike valijatena kohustatud püüdlema enamat kui see, mis meil praegu käes on. 

Tuleb teha enamat kui vaid kaitsta end hirmu, tänapäevaste diktaatorite ja nende argpükslike klikkide eest. Peame astuma palju suuremaid samme. Üks selline samm oleks Euroopa kodanikualgatuse edasiarendamine.

Sest mida see Euroopa kodanikualgatus endast siis kujutab? Kolme asja: õigust, instrumenti ja tööriista, mida ei ole ühelgi ajal ega üheski kohas varem olemas olnud. See on keerukas ja terviklikult kavandatud, digitaalne, otseselt demokraatlik ja riikidevaheline, sellel on tugitaristu ja seda kasutatakse aktiivselt. 

Alates 2012. aastast on Euroopa kodanikualgatust loodud, kasutusele võetud, ellu viidud ja täiustatud, tõestades, et demokraatlikku ruumi on võimalik laiendada ja tugevdada isegi kõige raskemates oludes.

Järgmisel aastal, 13-aastaselt, saab hellitatud lapsest loodetavasti kangekaelne teismeline, kes näitab Euroopale ja maailmale, milleks ta suuteline on. Me vajame seda uut ja metsikut energiat, et otsustavalt murda ja ümber kujundada rahvusriikide juurdunud mõtteviisid ja Euroopa Liidu bürokraatlikud struktuurid. 

Üks on selge: me ei vaja demokraatlike kooseluvormide pidevat ja rahutut muutmist, mida sageli nimetatakse innovatsiooniks. Selle asemel peame pühenduma Euroopa kodanikualgatusele, et see saaks käesoleva kümnendi lõpus 16-aastaselt või vähemalt 18-aastaselt täiskasvanuks.  

Mida see tähendab? 2028. või 2030. aastaks tuleb teha kaks olulist muudatust. Esiteks tuleb Euroopa kodanikualgatuse tegevuskava koostamise volitused muuta võrdseks Euroopa Parlamendi volitustega. Teisisõnu peaks eurooplastel olema võimalik teha õigusaktide ja muude valitsusmeetmete ettepanekuid, nagu Euroopa Parlamendi valitud liikmetelgi.

Teiseks peaks ELi kodanikel olema käesoleva kümnendi lõpuks võimalik algatada lisaks õigusaktidele ka kogu Euroopat hõlmavaid ja sisulisi küsimusi käsitlevaid rahvahääletusi ehk referendumeid. Üleeuroopaline rahvahääletus ei ole uus idee, kuid see on idee, mille jaoks on tänu Euroopa kodanikualgatuse sünnile ja varastele eluaastatele aeg nüüd küps.

Kui Euroopa kodanikualgatuse ümber õnnestub ehitada selline tulevik, vaatavad inimesed sellele algatusele ja praegusele ajale tagasi kui hetkele, mis tõi kaasa ühe kõige hämmastavama demokraatliku saavutuse pärast üldiste ja võrdsete valimiste kasutuselevõtmist 20. sajandil.