Andrej Matišák

Tere tulemast Slovakkiasse! Tere tulemast Euroopa rekordite riiki.

Ei, ma ei räägi arvukatest lossidest, eksklusiivsetest spaadest ega kaunitest mägedest. Pean silmas Slovakkia poliitmaastikku. Ja kahjuks oleme klassi viimased.

Slovakid hääletasid 2004. aastal esimest korda Euroopa Parlamendi valimistel. Sellest ajast peale on valimisaktiivsus olnud minu riigis kõige madalam. Alati.

2014. aastal käis valimas ainult 13,05%. Tol ajal olin nii veendunud, et valimisaktiivsus jääb alla 15%, et kaalusin koguni pangalaenu võtmist ja erakonna loomist. Isegi tagantjärele vaadates arvan, et mul oleks olnud võimalus saada Euroopa Parlamendi liikmeks.

Kuid minnes üle tõsisemale toonile: millisena näevad slovakid Euroopa Liitu praegu? Kui hoiupõrsast, kust saab raha välja võtta? Loomulikult. Aga probleem on selles, et Slovakkia ei oska ELi vahendeid isegi mitte tõhusalt kasutada. Ka selles valdkonnas oleme ühed viimased.

Laialt on levinud uskumus, et Brüssel dikteerib kõike. Kahtlemata on seda kõikjal kuulda. Slovakkia poliitikutel on kõik täpselt selge. Kui midagi läheb hästi, kirjutavad nad selle enda arvele. Kui midagi läheb luhta, siis „Brüssel keeras tuksi“. Ja vaid väga vähesed poliitikud suudavad sellisest suhtumisest hoiduda.

Probleemiks võib pidada ka meediat. ELi teemasid käsitletakse sageli väga pealiskaudselt. Ajakirjanikud väldivad ELi temaatikat, sest nende sõnul on see igav, mistõttu nad keskenduvad oma kajastustes peamiselt probleemidele, olgu need siis tegelikud või pastakast välja imetud.

Lubage mul öelda mõni sõna ettevõtlussektori kohta. Ettevõtjad räägivad avalikult harva ELi eelistest. Nemadki eelistavad kaevelda Brüsseli korralduste ja määruste üle.

Kõik need tegurid kokku tähendavad, et uuringute kohaselt on slovakid üha euroskeptilisemad. Kui lisada veel kogu desinformatsioon, sealhulgas Venemaalt lähtuv, mida praegu valitsevad poliitikud meelsasti oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutavad, saame plahvatusliku segu ükskõiksusest ja vihast.

Ei, Slovakxit ei ole veel päevakorras. Kuid võime hakata sellest rohkem kuulma, kui Slovakkiast saab lõpuks riik, millel ei ole enam õigust ELi vahenditele.

Kui soovime sünget stsenaariumi vältida, peavad Slovakkia poliitikud viimaks mõistma, et EL on riigi toimimiseks hädavajalik, ja käituma vastavalt. Kahjuks on juba selge, et suur osa Slovakkia praegustest poliitilistest esindajatest asuksid pigem võitlusse ELiga, et ükskõik milliste vahendite abil oma huve kaitsta.

See tähendab, et kõik EList hoolivad valijad peavad rääkima liidu tähtsusest oma sugulastele, sõpradele ja isegi võõrastele. Seda on võib-olla palju küsida ja milleni see viib, ei ole teada. Ent siiski on kõik muud alternatiivid halvemad.