Ukraina sõda on meile jõhkralt meelde tuletanud Euroopa Liidu loomise algset eesmärki – säilitada Euroopas pikaajaline rahu. Kahjuks oleme suutnud selle unustada. Ühel hetkel ei olnud Euroopa rahu narratiiv enam atraktiivne, eriti noorema põlvkonna jaoks. Nüüd õpime taas – kui kasutada Albert Camus’ sõnu –, et rahu on ainus eesmärk, mille nimel tasub lahingut lüüa, ja et peame jätkuvalt pingutama muutuste nimel seal, kus see on vajalik.

Venemaa sissetung Ukrainasse tõi tagasi 20. sajandi kõige rängema õudusunenäo – sõja Euroopas. Ühe riigi territoriaalne terviklikkus on taas kahtluse alla seatud. Sellega kaasneb näljahäda ja genotsiidi oht. Venemaa agressiooniga rikutakse kõike, mis on euroopalik, ja kõike, mis on demokraatlik, ning Euroopa ei saa ega kavatse seda taluda. Rahu on Euroopa Liidu alus. Euroopa Liit rajati õiguse jõul, mitte jõu õigusel.

Kümme aastat tagasi anti Euroopa Liidule Nobeli rahupreemia, millega tunnustati üle 60 aasta kestnud rahu, leppimist ja demokraatiat. EL peab jätkuvalt olema tugev ja muutuma veelgi tugevamaks rahu ja demokraatia kaitsjaks Euroopa pinnal ja mujal.

Nüüd on Euroopa suurim probleem sõda ja selle tagajärjed – ränne, edasine inflatsioon, energiahindade tõus ja vajadus militariseerimise järele. Jätkuvad aga ka senised keerulised ülesanded, nagu COVID-19 ja kliimamuutuste vastu võitlemine ning Euroopa strateegilise autonoomia suurendamine. Me peame kõige sellega tegelema ja jätkama oma naabrite – Ukraina rahva – abistamist. Seepärast on mul hea meel Versailles’s toimunud ELi mitteametliku tippkohtumise järelduste üle, mis kajastavad komitee soovitusi lõpetada viivitamata sõjaline tegevus Ukraina pinnal, kaitsta inimesi Ukrainas ja Ukraina pagulasi ning tugevdada Euroopa autonoomiat, eelkõige energiasektoris.

Praegu ei ole lihtne aeg, eriti kuna me oleme endiselt väsinud COVID-19 pandeemiast ja hiljutistest liikumispiirangutest. Siiski peame säilitama praeguse ühtsuse vaimu. Üks asi on minu jaoks kindel: vastupidava demokraatia tugevus ja elujõulisus tuleneb neist, keda kreeklased tähistasid sõnaga „demos“, s.t rahvast, olgu need siis tööandjad, töötajad või kodanikud laiemalt! Euroopa tulevikku saame ehitada ainult üheskoos.

Oleme nüüd leidnud selle emotsionaalse seose ja omavastutuse tunde, millest me oleme viimasel ajal Euroopa projektis puudust tundnud – RAHU.

Christa Schweng
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president