Tetyana Ogarkova: Vladimir Putini viimane sõda

Ühes esimestest rünnakutest hävis Brovarõ sõjaväealal hoone, kus elas meie vanema tütre tantsuõpetaja. Mõni tund hiljem istusin ma autosse, et minna otsima sõpra, kes ei vastanud mu kõnedele. Mulle tulid vastu Ukraina tankid. Nende roomikutest jäid asfaldile maha jäljed.

Pärast seda valusat ärkamist 24. veebruari 2022 hommikul, mil hävitati jäädavalt kogu meie senine maailm, ei ole me enam kordagi uinunud. Me vaatame oma uut tegelikkust pärani silmadega.  Sõja esimesel nädalal nägime esimest korda oma sõpru lahinguväljal langemas. Samuti nägime, et Ukraina sõjavägi suutis vastu panna „maailma suuruselt teisele sõjaväele“. Oleme näinud eurooplasi meile relvi saatmas ja arutamas tulevaste sanktsioonide üle.

Me vaatame pärani silmadega eelkõige Venemaa suunas. Ja me ei suuda mõista, kui sügavale on võimalik langeda: sõdurid uhkustavad oma naiste ees laastatud küladest varastatud kohvimasinate, vaipade ja isegi pesumasinatega. Me ei suuda uskuda nende julmust: nad tapavad relvastamata tsiviilisikuid lasuga kuklasse, nad vägistavad ukraina naisi nende laste silme ees ja põletavad nende surnukehi. Nad pommitavad meie haiglaid ja tulistavad meid rakettidega iga päev, ilma ühtegi päeva vahele jätmata. Me ei suuda mõista nende rumalust: nende sõdurid kaevasid rohkem kui kuu aja jooksul kaevikuid Tšernobõli saastunud pinnasesse, enne kui nad tuli viia Valgevenesse, kuna nad olid saanud kiiritada ja olid juba suremas.

Me vaatame pärani silmadega moodsa Venemaa tegelikkust. Putin ei ole ainus, kes seda sõda peab. Levada keskuse hiljutise uuringu kohaselt toetab teda 85 % venelastest.
On aeg sellele uuele tegelikkusele silma vaadata. Ukraina sõdurite kangelaslik vastupanu, Ukraina läänepartnerite sõjaline abi ja ranged sanktsioonid avaldavad mõju.

Aga sõda kestab edasi. Kõige olulisem on vastu panna, mitte alla anda ega anda järele kiusatusele sõlmida relvarahu järelemõtlematult või liialt kiiresti – ükskõik millisel hetkel. Me kõik ihkame rahu. Meil on ainulaadne võimalus tagada, et see provotseerimata kallaletung Venemaa poolt jääks tema viimaseks sõjaks. Mitte ükski relvarahu, mitte ükski järeleandmine territoriaalsetele nõudmistele ja mitte ükski kompromiss ei vii selle tulemuseni. Need annaksid Venemaale võimaluse uhkustada osalise võiduga ja puhuda veelgi enam lõkkele vene ühiskonna agressiivsust ja kättemaksuiha.
Transnistria 1992. aastal, Gruusia 2008. aastal, Krimm ja Donbas 2014. aastal – igal kümnendil on Venemaa põhjustanud probleeme ja tekitanud ohte, mis rõhuvad seda piirkonda. Kreml on kasutanud oma agressiooni jätkamiseks ettekäändena kõiki läänemaailma nõrkusi. Me vaatame tegelikkust pärani silmadega. Rahu saavutamiseks peame jätkama sõda. Sõda Venemaa vastu.

Ma peame olema vaprad. Väga vaprad. Vaprad ei pea olema mitte ainult Ukraina sõdurid, vaid ka lääneriikide partnerid, et karmistada sanktsioone (Venemaa majanduse hävitamiseks) ja vajaliku ründerelvastuse tarnimiseks ukrainlastele (et tõrjuda Venemaa väed teisele poole piiri).  

Ma peame olema ka otsustavad. Otsustavust on vaja, et me suudaksime pärast Venemaa vältimatut lüüasaamist teha igale Venemaa kodanikule selgeks nende ajaloolise vastutuse selle ebainimliku barbaarsuse eest. Selleks tuleb tasuda ülesehitamistööde eest kahe või kolme põlvkonna jooksul. Koostada ajalooõpikuid, mis sisaldavad nende sõjakuritegude üksikasjalikke kirjeldusi. Avada Moskva kesklinnas Mariupoli ja Butša lahingutele pühendatud muuseumid.

Alles pärast seda enesehävituslik sõda on võimalik luua uus Venemaa, mis ei viskleks oma haavatud imperialistlike püüdluste küüsis ega püüaks taastada oma ajaloolist hiilgust naaberriikide arvelt.

Ärgates 24. veebruari hommikul kell 5 kuulsime Putinit väitmas, et „sõjalise erioperatsiooni“ eesmärk on „denatsifitseerimine“ ja „demilitariseerimine“. Aga avagem oma silmad! Ukraina ei vaja „denatsifitseerimist“ ega „demilitariseerimist“. Seda kõike tuleb teha Venemaal.