Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tööandjate rühma liige Antonio García Del Riego

Euroopa on kriitilises olukorras, seistes silmitsi ajalooliste katsumustega, alates rohepöördest kuni sõjani oma vahetus naabruses ja süveneva ülemaailmse konkurentsini. Nende probleemide lahendamiseks on vaja enamat kui poliitilisi deklaratsioone. Selleks on vaja raha ja suutlikkust seda koondada, suunata ja mitmekordistada. Ühe sõnaga nõuab see tugevat, konkurentsivõimelist ja autonoomset finantssüsteemi, mida meil praegu kahjuks ei ole.

Rahandus on iga kaasaegse majanduse vereringe. Iga uus tehas, elektrisõiduk, haiglalaiendus või puhta tehnoloogia idufirma sõltub sellest, kas keegi võtab selle rahastamise riski. Ja Euroopas on see „keegi“ sageli pank. VKEd, mis moodustavad 99% ELi ettevõtetest, sõltuvad peamiselt pangalaenudest, et kasvada, investeerida ja eksportida. Siiski on oht, et need institutsioonid, mis moodustavad meie rahastamisökosüsteemi tuumiku, jäävad konkurentsist välja ja neid reguleeritakse üle.

Euroopa räägib sageli „strateegilisest autonoomiast“ energia-, kaitse- ja digitaristu valdkonnas, finantsautonoomiast aga räägitakse harva. Kuigi seda tuleks teha.

Praegu on üle 60% Euroopa investeerimispangandusest vaid nelja Ameerika panga käes. Tulevasi Basel IV eeskirju hakatakse kohaldama täies mahus ELis, kuid mitte USAs, Ühendkuningriigis ega Jaapanis. Selline asümmeetria seab Euroopa pangad ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Kui soovime, et Euroopa pangad rahastaksid kaksiküleminekut ja toetaksid strateegilisi sektoreid, peavad nad saama konkureerida võrdsetel alustel.

Kapitaliturgude liit peab minema kaugemale pelgast retoorikast ning muutuma tõeliseks hoiuste ja investeeringute ühtseks turuks. Selle saavutamiseks vajame arukat, proportsionaalset ja sobivat reguleerimist, mis kaitseb stabiilsust ja tarbijaid, kuid ergutab ka majanduskasvu ja konkurentsivõimet. See tähendab

• proportsionaalsust,
• tehnoloogilist neutraalsust ja
• tulemuspõhiseid eeskirju.

Euroopa ei saa endale lubada naiivsust. Maailmas, mida kujundavad üha enam võimupoliitika ja majandusblokid, tähendab rahaline tugevus suveräänsust. Ameerika Ühendriigid ja Hiina on seda juba mõistnud ja ka Euroopale peaks see lõpuks ometi kohale jõudma.