Bulgaaria ja Rumeenia maksavad suurt majanduslikku ja poliitilist lõivu selle eest, et nad ei saa Schengeni korrast täiel määral kasu, mis omakorda kahjustab ka ELi konkurentsivõimet ja majanduskasvu. On viimane aeg, et Euroopa Liidu Nõukogu määraks kindlaks nende kahe riigi ja teiste Schengeni liikmesriikide vahelise maismaapiiri kontrolli kaotamise kuupäeva, kirjutab arvamuse „Schengeni lepingust väljajäämise kulud ühtsele turule – mõju Bulgaariale ja Rumeeniale“ raportöör Mariya Mincheva.  (ll)

Edusammude ja lootuse aasta: president Oliver Röpke mõtted

2024. aasta lõpul tahaksin heita pilgu tagasi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee aastale, mida iseloomustasid märkimisväärsed saavutused. Üheskoos oleme võimendanud kodanikuühiskonna häält, tugevdanud demokraatlikke põhimõtteid ning edendanud kestlikkust Euroopas ja kogu maailmas.

Eriti uhked oleme kandidaatriike esindavate liikmete algatuse üle, mis kaasab ELi kandidaatriikide esindajad komitee nõuandeprotsessi. See algatus kinnitab taas meie pühendumust läbipaistvale ja tulemuspõhisele laienemisprotsessile, et valmistada tulevasi liikmesriike ette osalema täiel määral ELi kujundamises.

Laiendasime ülemaailmseid partnerlusi, sõlmides Brasiilia kestliku majandus- ja sotsiaalarengu nõukoguga vastastikuse mõistmise memorandumi. See tugevdas koostööd kestliku arengu ja demokraatia vallas, nagu nägime minu kohtumistel president Lula da Silvaga. Rio de Janeiros toimunud G20 sotsiaaltippkohtumisel etendas komitee olulist rolli, toetades koos president Lula da Silva ja Brasiilia valitsusega valitsemisreformi ja tõhustatud sotsiaalkaitset. Lisaks tõi meie partnerlus Aafrika Liiduga, mis vormistati ÜRO tulevikuteemalisel tippkohtumisel ühisdeklaratsiooniga, esile kaasava ülemaailmse juhtimise ja õiglased kliimameetmed. Need ülemaailmsed algatused rõhutavad komitee kasvavat mõju ühiste probleemide lahendamisel.

Euroopas näitas kodanikuühiskonna nädal, kui tähtis on rohujuuretasandi osalemine ELi tuleviku kujundamisel. Kõrgetasemelisel laienemisfoorumil kinnitasime taas, et laienemine ei tähenda üksnes piiride laiendamist, vaid ühiste väärtuste süvendamist. Kohtumised selliste juhtivate poliitikutega nagu Albaania peaminister Edi Rama keskendusid sellele, et tagada kodanikuühiskonna keskne roll ELiga ühinemise läbirääkimistel. Neid jõupingutusi täiendasid Varssavis komitee juhatuse koosolekul toimunud arutelud digiülemineku üle, et viia tehnoloogilised edusammud kooskõlla Euroopa väärtustega, milleks on võrdsus ja õiglus. Need pingutused panevad aluse Poola tulevasele ELi eesistumisajale.

2025. aastat vaadates keskendume jätkuvalt osalusdemokraatia tugevdamisele, sotsiaalse õigluse edendamisele ning selliste üleilmsete probleemide lahendamisele nagu kliimamuutused ja digiüleminek. Komitee jätkab väsimatult tööd sellise Euroopa nimel, mis kuulab, inspireerib ega jäta kedagi kõrvale.

Toogu eelolev aasta rahu, edu ja heaolu kõigile. 

„Meie, maapiirkondade naised, ei taha kaastunnet; me tahame, et meid tunnustataks ja väärtustataks liitlastena kestliku arengu saavutamisel. Vajame võimalusi ja kvaliteetseid põhiteenuseid, et jääda oma maadele ja jätkata maailma toitmist,“ ütles Ecuadori talupidaja ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna maapiirkondade naiste võrgustiku (RedLAC) tegevsekretär Luz Haro Guanga, kes kõneles hiljuti komitee arutelul „Naised ja planeedi kolmikkriis“. Intervjuus EMSK Infoga räägib Haro Guanga kliimamuutuste mõjust Ladina-Ameerikas ja sellest, miks – vaatamata COP16 tagasilöökidele – ei ole võitluses jätkusuutlikuma ja tervema planeedi nimel pessimismiks ruumi ega aega.

Teie organisatsioon RedLAC osales COP16-l. Kas olete konverentsi tulemustes pettunud, kuna looduse ja elurikkuse kaitse rahastamise osas üksmeelt ei saavutatud? Kas COP16-l saavutati üldse midagi?

Haro Guanga: Maalt pärit Ecuadori naisena olen alates 1980. aastatest võidelnud oma maapiirkondadest pärit õdede õiguste eest Ecuadoris. Õppetundide hulgas, mida nende 40 aasta jooksul olen saanud, on tõdemus, et sotsiaalsed protsessid nõuavad tohutuid jõupingutusi, annavad vähe vahetuid tulemusi ning nõuavad eelkõige püsivust, järjekindlust ja nõudlikkust. Konsensus looduse ja elurikkuse kaitse rahastamise osas oleks olnud suurepärane, kuid ma olen kindel, et tuhanded linna- ja maapiirkondade inimesed, kelle hääl kõlas COP16-l liivaterade laviinina, veensid ümber mõnedki nende hulgast, kes varem ei soovinud seda kiireloomulist kliimameedet toetada.

Me ei saavutanud oma eesmärki, kuid nüüd peame jätkuvalt esitama nõudmisi iga linna, kogukonna ja riigi ametiasutustele, et nad saaksid aru ning leiaksid isikliku, tehnilise ja poliitilise tahte parimate otsuste tegemiseks, et vältida inimeste surnuks nälgimist tulevikus tänase tegutsematuse tõttu.

Kuidas mõjutavad kliimamuutused Ladina-Ameerika põlisrahvaste ja maapiirkondade naisi?

Tahaksin tuua esile mõned faktid Ameerika Riikide Organisatsiooni (ARO) Ameerika Naiste Komisjoni (CIM) koostatud dokumendist, mis põhineb dialoogil 70 naisjuhiga 16 riigist. Dialoogiprotsess algas 2024. aasta septembris. Dokumenti tutvustati COP16-l ja selles esitati maanaiste arvamused.

Jõuti järeldusele, et kliimamuutused mõjutavad kõiki riike, sealhulgas Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, ning see mõju on tõsine. Nelja kliimasündmust sooviti siiski rõhutada.

Pikemad põuad: mõned riigid teatasid kuid väldanud vähesest sademete hulgast ning lõunapoolsed riigid teatasid aastaid kestnud põudadest.

Temperatuuri tõus ületab oluliselt normaalse taseme: kõrged temperatuurid koos kuivade muldadega põhjustavad arvukaid tulekahjusid. Mõned tulekahjudest on iseeneslikud ja teised tahtliku süütamise tulemuseks, kuid neid kõiki süvendavad kuivad tingimused, mis mõjutavad elu ja elurikkaid süsteeme. Näiteks Brasiilia kohtumise ajal teatati, et Piauí osariigis oli 300 aktiivset tulekahjupuhangut.

Tormid: mainiti, et vihmad on tugevad, lühiajalised ja intensiivsed ning nendega kaasneb sageli väga tugev tuul. Kesk-Ameerikast, Mehhikost, Dominikaani Vabariigist ja Colombia rannikult pärit osalejad rääkisid neid piirkondi mõjutavate orkaanide ja troopiliste tormide intensiivsuse ja sageduse suurenemisest.

Vihmasajumustrite muutumine: vihm tuleb siis, kui seda ei oodata – seda asjaolu mainiti kõigil kohtumistel. Lõunas ja Andide piirkonnas räägiti ootamatust külmast, rahest ja lumesadudest. Üldiselt täheldati iga-aastase sademete hulga vähenemist, kuid väideti, et vihmad on väga tugevad, põhjustades üleujutusi ja loodusõnnetusi, mille tagajärjel hukkuvad inimesed ja hävivad infrastruktuur, teed ja põllukultuurid ning mis mõjutavad elutingimusi, peamiselt maapiirkondades. Üks osaleja võttis selle kokku, öeldes, et „vihm on mõnikord kohutav“.

Teisest küljest rakendatakse jätkusuutmatuid tavasid, mis vähendavad loodusvarasid. Kõige murettekitavamad ja kõige sagedamini nimetatud probleemid olid metsade ja mangroovide raie või raadamine; metsade tahtlik süütamine; veevarude ebakompetentne haldamine; saaste; intensiivse, ekspansiivse, veemahuka ja saastava tegevuse edendamine; ning agrokemikaalide, herbitsiidide ja pestitsiidide liigne kasutamine.

Üks teravalt silmatorkav aspekt oli mõne riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevusetus – nad ei töötanud välja õigusraamistikke hävitava tegevuse piiramiseks ja jätkusuutlike tootmisstrateegiate edendamiseks. Mõnes riigis kehtivad eeskirjad, kuid korruptsiooni või isiklike poliitiliste huvide tõttu ei rakenda ametiasutused neid.

Seetõttu kutsutakse rahvusvahelisi liidreid üles avaldama riikidele suuremat survet, et nad järgiksid elurikkust ja kliimamuutusi käsitlevaid lepinguid, millele nad on alla kirjutanud.

Kas olete kliima- ja keskkonnakaitsealase võitluse käigu suhtes optimistlik või pessimistlik? Mida tuleks Teie arvates teha?

Kui me ei unista suurelt, ei saavuta me suuri asju. Kuigi kliimamuutused mõjutavad meid ja nende mõju suureneb kiiresti, ei saa me lõpetada võitlust selle eest, et otsusetegijad pööraksid tähelepanu nendele põhiaspektidele, mis nõuavad prioriteetseid meetmeid mitte ainult rahastamise, vaid ka koordineerimise ja koostöö seisukohast ning egoismi ja parteipoliitilise fanatismi ohjeldamiseks.

Olen optimistlik, et kui me jääme kindlameelselt oma nõudmiste juurde, väljendame oma seisukohti ja jätkame pikaajalisi sotsiaalseid protsesse – kui me sõlmime strateegilisi liite nii Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas kui ka kogu maailmas, saame mõjutada avalikku poliitikat ja tagada, et need, kellest saavad võimukandjad või otsuste tegijad, kannavad endas veendumust, et kliimamuutuste vastu on vaja kohe võidelda ning ühtlasi piirata tegevusi, mis kiirendavad nende kahjulikku ja hävitavat mõju meie planeedile: tulekahjud, ühekultuuriline põllumajandus, insektitsiidide ja kemikaalide valimatu kasutamine, vesikondade hävitamine, valimatu kalapüük, veeallikate hävitamine, ebakorrektne reoveekäitlus jne.

Pessimism nõrgestab meie häält, kuni lõpuks loobume oma tööst ja võitlusest. Hoolimata negatiivsetest sündmustest ei tohi aega kaotada ega anda ruumi pessimismile võitluses kestlikuma ja tervema planeedi nimel. See on praeguste ja tulevaste põlvkondade elu ja surma küsimus!

Tegutseda tulnuks juba eile, kuid ka täna pole liiga hilja alustada hoiakute muutmist ja võtta kohustusi kõigi inimeste hüvanguks.

Luz Haro Guanga on Ecuadori talupidaja ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna maapiirkondade naiste võrgustiku (RedLAC) tegevsekretär, samuti RedLACi Ecuadoris paikneva tehnilise üksuse FUNMUJERURAL-e esimees. RedLAC on ühiskondlik organisatsioon, mis koosneb enam kui 200 Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna maanaisteorganisatsioonist. Argentinas 1990. aastal asutatud organisatsiooni eesmärk on edendada maanaiste tõhusat poliitilist ja kodanikuosalust. Tänu RedLACi pikaajalistele jõupingutustele kuulutas Ameerika Riikide Organisatsioon ajavahemiku 2024–2034 Ameerika naiste, noorte ja tütarlaste õiguste aastakümneks Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika maapiirkondades.

Andrei Gnjot

Valgevenes võidakse inimene vahistada kõigest vale elukutse valimise eest. Nagu selgub, võidakse inimene sellise ränga vea tõttu vahistada isegi Euroopa südames, näiteks Serbias. Vahistamisele võib kaasa aidata nõnda mainekas rahvusvaheline organisatsioon nagu Interpol. Minu sõnades on kibedat sarkasmi ja kibedat tõtt, kuid ma ei liialda. Minu nimi on Andrei Gnjot. Olen Valgevene filmitegija, ajakirjanik ja endine poliitvang. Minu lugu on järgmine.

Otsustasin saada ajakirjanikuks 1999. aastal. Televisioon ja raadio olid minu kirg, unistus ja hobi. Kas 17-aastane noor võis kujutleda, et tema riigis sildistatakse sõltumatu ajakirjandus äärmusluseks ja et kogu ülejäänud meediast saab vaid propagandavahend? Ei, keegi meist ei arvanud, et 21. sajandi Euroopas võib midagi sellist juhtuda. Kuid just säärane on olukord tänapäeva Valgevenes: kehtib diktatuur ja kogu riigis pole ainsatki sõltumatut meediakanalit. Kõik meediastruktuurid kuuluvad riigile. Riigil on täielik kontroll toimetuspoliitika üle, mis on väga lihtne: Lukašenka isevalitsust tuleb kiita ning igaüks, kes julgeb seda kritiseerida – isegi konstruktiivselt – nimetatakse „rahvavaenlaseks“. See nimetus pärineb kommunistlikust minevikust.

Niisiis püüdis 2000. aastate keskpaigas üks noor ja naiivne ajakirjanduskraadi omanik leida oma kohta sellel kutsealal. Õpingute ajal ja pärast seda omandasin palju praktilisi kogemusi televisioonis ja raadios ning teadsin täpselt, mida ma tahtsin. Kuid võimalused kadusid kiiresti: eraraadiojaamad suleti või võeti riigi poolt üle, samas kui sõltumatutele telejaamadele ei eraldatud isegi ringhäälingusagedust. Valik polnud kiita: tee propagandat või väldi tundlikke teemasid ja piirdu tühise meelelahutusega. Ajakirjandus jäi Valgevenes ellu vaid tänu üksikutele ajalehtedele ja sõltumatutele internetiportaalidele. Paljud ajakirjanikud hülgasid selle elukutse, paljud represseeriti. Valgevene teabeministeerium saatis meediale korrapäraselt hoiatusi, kuid litsentside tühistamiseks piisas vaid kolmest hoiatusest. Valgevene Ajakirjanike Liidu andmetel vähenes ajalehtede arv 2020. aastast 2024. aastani 21%. Valgevene turule jäid ainult kahjutud, näiteks suvilaomanikele või anekdootide ja ristsõnade sõpradele mõeldud väljaanded. Kõik sõltumatud sotsiaalpoliitilised väljaanded kas suleti riigivõimude poolt või otsustasid tegevuse lõpetada, sest see oli muutunud võimatuks.

Õnneks suutsin leida enda jaoks kompromisslahenduse: vahetasin ametlikult eriala ning keskendusin filmitegemisele ja loometööle, milles saavutasin suurt edu. Samal ajal jätkasin oma ajakirjanduslikku tööd vabatahtlikuna, varjates oma nime, et mind ei paljastataks. See osutus tõhusaks taktikaks. Kõiki oma kogemusi ja ametialaseid kontakte kasutades sain ma alates 2020. aastast sõltumatule meediale värsket videomaterjali pakkuda ning ka ühiskondlikus ja poliitilises aktivismis osaleda – minust sai inimõigusi toetava kodanikuliikumise „Valgevene sportlaste vabaühendus SOS.BY“ kaasasutaja. Ma ei arva, et mind võiks süüdistada kallutatuses ja erapoolikuses sellepärast, et ma valisin oma rahva poole – diktatuuril ei ole mingit seost objektiivsusega, nagu propagandal ei ole mingit seost ajakirjandusega.

2021. aastal oli Valgevene ajakirjandusvabaduse reitingu poolest 180 riigi seas 158. kohal. Võrreldes 2020. aastaga langes Valgevene viie koha võrra. „Valgevene on meediatöötajate jaoks kõige ohtlikum riik Euroopas,“ hoiatab rahvusvaheline inimõigusteorganisatsioon Piirideta Reporterid.

Valgevenelaste eelistused protestiaastal 2020 väärivad tähelepanu: vastanute seast 60% tutvusid uudistega eelkõige interneti ja sotsiaalmeedia kaudu. Televisiooni eelistas ainult 11% vastanutest, trükimeediat 7% ja raadiot 5%. Seda taibates hakkas diktaatorlik režiim tegutsema karmilt ja kompromissitult. Režiimi peamine innovatsioon on olnud võitlus „äärmusluse“ vastu tsensuuri ja tagakiusamise teel. Riigivõim blokeerib juurdepääsu välismaalt tegevust jätkavate meediaväljaannete sisule ning igasugust koostööd nendega peetakse äärmusluse ilminguks.

2023. aasta lõpu seisuga kandis Valgevenes vanglakaristust 32 ajakirjanikku. Kinnipidamiskeskustes on ajakirjanikke survestatud ja ebainimlikult koheldud. Inimõiguste aktivistide sõnul pidas „Radio Liberty“ ajakirjanik ja blogija Igor Losik vanglakoloonias pikalt näljastreiki ning haavas seejärel terariistaga oma käsi ja kaela. Talle määrati 15-aastane vangistus. Kriminaalvastutusele võtmine mis tahes vormis koostöö eest „äärmuslikeks rühmitusteks“ kutsutud sõltumatu meediaga on hoogustunud. Uus suundumus on mitte ainult kodanikuühiskonna esindajate, vaid ka tavakodanike tagakiusamine, kes kommenteerivad ajakirjanike kajastatud sotsiaalseid ja poliitilisi sündmusi.

31. oktoobril 2024 kuulutas Valgevene režiim minu isikliku Instagrami konto „äärmuslikuks materjaliks“. See tähendab, et mitte ainult mulle, vaid ka kõigile mu konto jälgijatele esitatakse Valgevenes süüdistus. Diktatuur on kuulutanud Valgevenes „äärmuslikuks“ rohkem kui 5000 internetiressurssi. Võib-olla ei suuda ükski teine Euroopa riik sellise muljetavaldava statistikaga võistelda! Kas meie, valgevenelased, arvame, et Valgevene ajakirjanduse probleemile pööratakse piisavalt tähelepanu? Ütlen teile ausalt – ei, sellele probleemile ei pöörata piisavalt tähelepanu. Valgevenes ei lõhuta mitte ainult ajakirjandust kui institutsiooni, vaid hävitatakse füüsiliselt ka ajakirjanikke.

Diktatuur püüab ka väljaspool Valgevenet ajakirjanikke ja aktiviste taga kiusata. Mina ise olen sellise tagakiusamise heaks näiteks. Režiim on õppinud kasutama demokraatlikke institutsioone oma koletislike eesmärkide saavutamiseks. Ajakirjanikke, aktiviste, blogijaid ja poliitiliselt aktiivseid kodanikke on süüdistatud maksukuritegudes, peamiselt kunagi minevikus maksude maksmata jätmises. See on osutunud täiuslikuks kattevarjuks tagakiusamise poliitilistele motiividele. Inimõiguste aktivisti ja Nobeli preemia laureaati Aless Bjaljatskit peetakse rahaliste süüdistuste alusel vangis. Sõltumatu meediakanali TUT.BY (mille režiim 2020. aastal hävitas) peatoimetaja ja tema kolleegid on sama finantskuritegude artikli alusel trellide taga. Interpol aktsepteeris sama finantskuritegusid käsitlevat artiklit kui minu otsimise alust. Interpolil kulus peaaegu kaheksa kuud, et viia läbi sisejuurdlus ja teha kindlaks, et minu otsimine rikkus Interpoli põhikirja artikleid 2 ja 3. Sellegipoolest vahistati mind ja peeti Belgradi keskvanglas seitse kuud ja kuus päeva vangis. Veetsin viis kuud koduarestis rangete piirangutega. Serbia ülemkohus otsustas kaks korda mind Valgevene diktatuurile välja anda. Kaks korda kaebasime mina ja mu advokaat selle otsuse edukalt edasi. Mult varastati kokku üks aasta mu elust, mu füüsiline ja vaimne tervis. Ainult sellepärast, et valisin vale eriala vales riigis. Sellepärast, et mul oli arvamus ja aktiivse kodanikuna ma väljendasin seda.

Õnneks õnnestus mul võita – vastasel juhul ei loeks te neid sõnu. Tänu ajakirjanike, poliitikute ja kodanikuühiskonna ja muude organisatsioonide erakordsele solidaarsusele lahkusin Serbiast ja jõudsin turvalisse kohta Berliinis. Kuid mu lugu pole lõppenud. Mind ootab ees pikk taastumisprotsess ja mitmesugused raskused. Ma tean, et olen oma elukutse valinud siiralt, isegi kui mõned peavad seda äärmusluseks. Tean, et sõltumatu ajakirjandus on demokraatliku ühiskonna lahutamatu osa. Sellise ühiskonna, mida valgevenelased tahavad ehitada. Usume ja loodame, et me pole selles tähtsas ettevõtmises üksi.

By Peter Schmidt, Diandra Ní Bhuachalla ja Arnaud Schwartz

Esindades ELi kodanikuühiskonda COP29-l Aserbaidžaanis Bakuus, toetas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiireloomulisi konkreetseid kliimameetmeid ning sotsiaalse ja keskkonnaalase õigluse prioriseerimist kliimaläbirääkimistel. 

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi ajutise töörühma esimees Peter Schmidt rääkis meile komitee põhisõnumitest COP29 põhiteemal – kliimamuutustega seotud rahastamise küsimuses.

Peter Schmidt: Äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine kogu maailmas on võimas meeldetuletus kliimameetmete hoogustamise vajaduse kohta. Kuna see aasta on olnud rekordiliselt kuum, esineb inimtegevusest tingitud kliimakatastroofe, nagu üleujutused, metsa- ja maastikupõlengud ning põuad, sagedamini ja intensiivsemalt, mis süvendab sotsiaalset ebavõrdsust. Tegevusetusega kaasnevad kulud ületavad kaugelt meetmete võtmise kulu.

COP29-l on kaalul palju. Ülemaailmsetes kliimamuutustega seotud rahastamislahendustes kokkuleppimine on vajalik, et tagada arenguriikidele vahendid ülemaailmse mõjuga kliimameetmete võtmiseks. Komitee osalemine Bakuus toimunud COP29-l tõi esile soovitused, mis põhinevad meie arvamusel kliimamuutustega seotud rahastamise kohta, keskendudes rahvusvahelise finantsstruktuuri ümberkujundamisele, et võimaldada ja hõlbustada tõhusat ja kättesaadavat kliimamuutustega seotud rahastamist.

Rõhutasime vajadust kehtestada uus ühine kvantifitseeritud eesmärk kliimamuutustega seotud rahastamise puudujääkide ületamiseks, mis peaks muutma kliimamuutustega seotud rahastamise eesmärgipärasemaks, elurikkusesõbralikumaks, mõjukamaks ja täpselt suunatuks kõige haavatavamatele riikidele ja kogukondadele. Kliimamuutustega seotud rahastamisvood peaksid juhinduma õiglase ülemineku põhimõtetest kooskõlas Pariisi kokkuleppe ja kestliku arengu eesmärkidega. Keskse tähtsusega on nii avaliku kui ka erasektori osalejate pikaajalised kohustused ning avaliku sektori poolsel rahastamisel on oluline roll kliimaalgatustesse tehtavate erainvesteeringute kaasamisel ja nendega seotud riskide vähendamisel.

Kuigi kohalikele algatustele ja rohujuuretasandi liikumistele tuleks võimaldada juurdepääs kliimamuutustega seotud rahastamisele, nõuab komitee ka terviklikku lähenemisviisi, et murda võlatsükkel ja vähene investeerimine kohanemisse. Nõuame kliimafondide õiglast jaotamist, et vähendada erinevusi. Lisaks on kodanikuühiskonna kaasamine ülioluline, et luua kaasav ja demokraatlik lähenemisviis, mis tagab kliimainvesteeringute tõhususe ja kestlikkuse.

Komitee noorte delegaat COPil (2023–2025), Diandra Ní Bhuachalla, jagas oma ootusi COP29 suhtes. Millised oleksid noorte jaoks kõige pakilisemad kliimaprobleemid, mis tuleb kõigepealt lahendada?

Diandra Ní Bhuachalla: Pärast COP28 tulemustes pettumist püüdsin COP29-le mitte liiga suuri lootusi panna. Tunnistades, et veel ühe iga-aastase konverentsi tulemused saavad olema piiratud eesistujariigi valiku tõttu – veel üks riik, mis sõltub suurel määral fossiilkütustest saadavast kasumist, – on eriti raske lootust säilitada.

Olles konsulteerinud erinevate noorteorganisatsioonidega kogu Euroopas struktureeritud noorte rakkerühma koosolekutel, mis on osa komitee algatusest saata COP-ile noorte esindaja, otsustasin siiski, et kõige parem on keskenduda kliimaõiglusele ja õiglasele üleminekule, kliimamuutustega seotud rahastamisele ja uuele ühisele kvantifitseeritud eesmärgile ning suurendada noorte sisulist osalemist rahvusvahelistes otsustusprotsessides.

Olles teadlik, kui palju läbirääkimisi takerdus esimesel nädalal kokkuleppe ja koostöö täieliku puudumise tõttu – sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse, kliimamuutustega seotud rahastamise ja õiglase ülemineku küsimustes –, mõistan, et minu ootused olid taas liiga suured, ning olen seetõttu oma toetustegevuses keskendunud kõrvalüritustele ja kahepoolsetele kohtumistele. Nüüd on minu kaks peamist lootust, et säilib olemasolev sõnastus, eelkõige inimõiguste valdkonnas, ning et me saavutame mõningast edu, et valmistada korralikult ette COP30, millele kõik näivad oma lootuse panevat.

Kliimamuutuste ja nende mõju läbipõimumise tõttu ei saa ma isegi üritada küsimusi tähtsuse või kiireloomulisuse järjekorras järjestada. Noored on mures oma tuleviku pärast, pidades silmas oma töökohakindlust ja seda, kas nad on sunnitud ümberõpet läbima; oma kodude ja perekondade ning ohutuse pärast tormide, üleujutuste ja erosiooni suhtes; oma tulevaste laste või isegi järgmise põlvkonna tervise ja elukvaliteedi pärast ning selle pärast, kuidas meie põlvkonnale tehakse otsustajateks saades ülesandeks palju raskemad kliimaläbirääkimised, sest praegu ei võeta ligilähedaseltki piisavalt meetmeid, arvestades, et selle mõju avaldub veel aastakümneid.

Me vajame kliimaõiglust kohe. Me vajame realistlikku kliimamuutustega seotud rahastamist kohe. Me vajame ausat ja õiglast tööhõivet ning energiasüsteemi ümberkujundamist kohe. Me vajame ambitsioonikaid eesmärke kohe. Me vajame rakendamist kohe.

Me vajame teie kõigi panust kohe.

Oktoobris Colombias Calis toimunud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 16. istungjärk (COP16) lõppes kaootiliselt ja ilma kokkuleppeta looduse rahastamise kohta. Küsisime komitee esindajalt COP16-l Arnaud Schwartzilt, kas me saame sellest tagasilöögist hoolimata jääda optimistlikuks. Milliseid meetmeid tuleks võtta, et teha edusamme bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel?

Arnaud Schwartz: 200 miljardit dollarit aastas. See on ÜRO sõnul rahasumma, mida oleks vaja bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks (sealhulgas igat liiki rahastamine – avalik, erasektori, riiklik ja rahvusvaheline). Mida see tähendab? Tegemist on üksnes elusorganismide maailma kokkuvarisemise peatamisega, kuna praegu on ta üha kiiremini kadumas, ning looduse taastamise ja sellele ellujäämisvõimaluse andmisega „elamisväärses“ maailmas, selle asemel, et lasta seda laastada ahnuse ja rumaluse tõttu.

Milline on tulevik pärast COP16 ebaõnnestumist?

Igaüks meist peaks iseendale selle küsimuse esitama ja tõstatama selle meid ümbritsevate inimeste hulgas, eriti kuna on teada, et ainuüksi Prantsusmaal kasutatakse igal aastal üle veerandi sellest summast sõjaks valmistumiseks või selle eest tasumiseks. Üldiselt oli Cali kohtumine tõepoolest kasutamata võimalus poliitilise tahte ja majandusliku solidaarsuse puudumise tõttu.

Siiski ei ole kõik kadunud.

Tunneli lõpus on ähmane valgus: ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil tunnustati põlisrahvaste ja kohalike kogukondade – ka nende, kes on Aafrika päritolu – rolli bioloogilise mitmekesisuse kaitsjana – pärast umbes 30 aastat kestnud viivitamist; loodi ka uus ÜRO fond, mida tuntakse Cali fondi nime all. Pikemas perspektiivis kasutatakse seda fondi selleks, et koguda eraettevõtetelt vabatahtlikke sissemakseid, millest pooled lähevad eespool nimetatud inimrühmadele. Uhh!

Te olete... kuidas öeldagi...

Te olete osa meist; me oleme osa teist. Ning selleks, et jätkata meie ühist teed, võib olla mõistlik alustada meie majanduse taaskäivitamisest, et tuua kasu ühisele hüvangule. Nii et, selleks et lõpetada oksa saagimine, millel me ise istume, miks me juba ei alusta rahvusvaheliste rahandus- ja kaubanduseeskirjade läbivaatamist?

COP29-l keskendusid komitee delegaadid Peter Schmidt ja Diandra Ní Bhuachalla peamiselt kliimameetmete rahastamisele, milles nad juhindusid hiljutisest komitee arvamusest „Kliimarahastus: uus tegevuskava suurte kliimaeesmärkide ja kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks“ Üks peamisi komitee juhitud üritusi Bakuus oli 18. novembril toimunud üritus „Ülemaailmne perspektiiv õiglase ülemineku edendamiseks põllumajanduslikus toidutööstuses“, millel uuriti selliste kestlike ja vähese CO₂-heitega toidusüsteemide loomist, mis on õiglased põllumajandustootjate, toiduahela töötajate ja tulevaste põlvkondade suhtes. Eesmärk oli parandada koostööd poliitikakujundajate ja kodanikuühiskonna vahel, võimendades maailma lõunapoolsete riikide hääli ja edendades kaasavaid kliimalahendusi kõigi jaoks.

ELi delegatsiooni liikmena osales Arnaud Schwartz kohtumistel, kus kutsuti üles suurendama koostoimet ÜRO bioloogilise mitmekesisuse ja kliimamuutuste protsesside vahel, kaotama järk-järgult keskkonnale kahjulikud toetused, et vabastada rohkem rahalisi vahendeid, ning andma organiseeritud kodanikuühiskonnale aktiivsema rolli Kunmingi-Montreali üleilmse elurikkuse raamistiku rakendamisel. Lisateavet komitee panuse kohta COP16-le leiate siit.

Arnaud Schwartz on komitee arvamuse „Terviklik elurikkuse strateegia COP 16-l: kõigi sektorite koostöö ühise eesmärgi nimel“ raportöör.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korraldas 12. novembril Eestis Pärnus vähese CO₂ heitega vesiniku teemalise konverentsi. Ürituse eesmärk oli arutada ja määrata kindlaks strateegilised meetmed vesiniku ja selle derivaatide kestliku taristu arendamiseks, keskendudes rahastamisele ja kasutusvõimalustele.

Konverentsi teemal „Sünteetiliste kütuste tootmine avamereenergiaga: uue vesinikumajanduse edendamine“ korraldasid Hollandi Suursaatkond Eestis, Pärnumaa Arenduskeskus, rakendusuuringute keskus Metrosert, Invest Estonia ja e-metanoolijaama arendaja Power2X.

Saastevaba vesinik ja vähese CO₂ heitega vesinik on vajalikud komponendid meie energiasüsteemi ümberkujundamises ning hiljutised algatused, nagu ELi vesinikupank, annavad tunnistust kestlike vesinikuturgude arendamise tempost. Selleks peavad ELi ja liikmesriikide poliitikakujundajad tagama vajalikud vahendid nende eesmärkide elluviimiseks ja lihtsustama liikmesriikidevahelist koostööd tõhusate strateegiate vastuvõtmiseks.

Seda pakilist vajadust kommenteerides ütles komitee transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni esimees Baiba Miltoviča: „Taastuvvesiniku kiire kasutuselevõtt on kriitilise tähtsusega mitte ainult meie energiasüsteemi ümberkujundamiseks, vaid ka Euroopa Liidu sotsiaalseks ja majanduslikuks heaoluks. Siiski on oluline kasutada oma ressursse targalt. Oma mõju maksimeerimiseks peame seadma esikohale sektorid, kus heidet on raske vähendada, ning kehtestama tõhusad ökoloogilised ja sotsiaalsed standardid, mis tagavad õiglased ja ohutud töötingimused.“ (mp)

Komitee toetab jõupingutusi inimkesksema ja tulevikukindlama tööstusökosüsteemi arendamiseks. Samal ajal kutsub komitee üles pidama põhjalikku arutelu tööstuse 5.0 ning selle sotsiaalse ja majandusliku mõju üle.

Tööstuse 5.0 eesmärk on asetada sotsiaal- ja keskkonnaküsimused äriprotsesside keskmesse, piirdumata pelgalt tööstuse 4.0 kesksete teemade – digitaliseerimise ja automatiseerimisega. Komitee võttis hiljuti vastu arvamuse „Tööstus 5.0 – kuidas see teoks teha“, milles toetatakse inimkeskset tööstusmudelit, mis väärtustab inimeste oskusi ja loovust.

Tööstus 4.0 jättis suures osas tähelepanuta automatiseerimise mõju inimestele ja pööras piiratud tähelepanu keskkonnaprioriteetidele, nagu jäätmetekke vähendamine, ringlus ja roheline energia. Komitee rõhutab vajadust, et tööstus 5.0 nende lünkadega tegeleks, seades esikohale demokraatlikud väärtused, sotsiaalse võrdsuse ja jätkusuutliku konkurentsivõime. Tööstus 5.0 teemalise arvamuse raportöör Giuseppe Guerini väidab, et digiüleminek peaks aitama kaasa uuele puhta tööstuse kokkuleppele, milles on kesksel kohal inimtegurid ja loovus.

Tööstus 5.0 paigutab inimesed taas tootmise keskmesse ning käsitab nende teadmisi ja oskusi hädavajalikuna konkurentsieelise saavutamiseks. Selles tasakaalustatakse automatiseerimist inimese loovusega: korduvate ülesannete täitmiseks kasutatakse koostööroboteid, võimaldades töötajatel keskenduda kavandamisele, planeerimisele ja klienditeenindusele. See muutus tõstab esiplaanile ka töötajate tervise ja ohutuse ning nende toetamise, kes automatiseerimise tõttu asendatakse.

Komitee kutsub ELi institutsioone üles toetama tulevikukindlat inimkeskset tööstusökosüsteemi, mis rajaneb sotsiaalsel õiglusel ja kaasaval konkurentsivõimel. Komitee toetab tööstust 5.0, ent rõhutab vajadust määrata täpsemalt kindlaks selle majanduslik, sotsiaalne ja tehnoloogiline mõju. Selle visiooni aluseks on olemasolevad Euroopa poliitikameetmed, nagu roheline kokkulepe, tehisintellektimäärus ja oskuste tegevuskava, kuid neid tuleks ajakohastada ning viia need kooskõlla tööstuse 5.0 põhimõtetega.

Et tööstus 5.0 saavutaks edu, peavad sotsiaalpartnerid ja töötajad olema kõigil tasanditel kaasatud. Selline kaasav lähenemisviis edendab koostööpõhist töökeskkonda, mis ühendab inimeste ja masinate tugevad küljed, muutes töökohad uuenduslikumaks, kaasavamaks ja kestlikumaks. (gb)

14. novembril 2024 allkirjastatud ühisavalduses kutsuvad Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni (TEN) esimees Baiba Miltoviča ning eluasemeid käsitleva arvamuse koostanud Euroopa Regioonide Komitee raportöör Andres Jaadla Euroopa institutsioone üles võtma kiireloomulisi meetmeid, et tuua Euroopa Liit välja praegusest eluasemekriisist. Samuti tervitavad nad Euroopa Komisjoni energeetika ja elamumajanduse voliniku ametisse nimetamist. Voliniku ülesandeks saab esitada esimene Euroopa taskukohaste eluasemete kava.

Elamumajandust käsitlev deklaratsioon

• kutsume Euroopa Komisjoni üles korraldama koostöös Euroopa Parlamendi, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa Regioonide Komiteega iga-aastase sotsiaaleluruumide ja taskukohaste eluasemete teemalise ELi tippkohtumise. See iga-aastane ELi tippkohtumine peaks kokku tooma kõik sidusrühmad, kes on seotud liikmesriikide sotsiaaleluruumide ja taskukohaste eluasemete alaste meetmete rakendamisega, tuginedes mitmetasandilisele lähenemisviisile ja parimate tavade vahetamisele kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;
• toetame eluasemeküsimuste eest vastutava volinikukandidaadi kava luua koostöös Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa Regioonide Komiteega üleeuroopaline taskukohastesse ja kestlikesse eluasemetesse investeerimise platvorm, et kiiresti toetada riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke partnerlusi eluasemega seotud tõrjutuse kaotamisel;
• juhime tähelepanu sellele, et tuleb uurida uuenduslikke viise avaliku sektori investeeringute suurendamiseks ja olemasolevate ELi vahendite mobiliseerimiseks, et leida pikaajaline lahendus eluasemekriisile;
• kutsume ELi institutsioone üles toetama eluhoonete põhjalikku renoveerimist mitmekesise, pikaajalise ja uuendusliku rahalise toetuse ja sidusate õigusraamistike alusel, keskendudes haavatavatele elanikkonnarühmadele ja peamistele osalejatele kohapeal, eelkõige energiakogukondadele ja kohalikele omavalitsustele;
• soovime tihedamat koostööd eri valitsemistasandite osalejate – liikmesriikide, ELi institutsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide, piirkondlike omavalitsuste, kohalike omavalitsuste – vahel.

Kohustume kaasa aitama Liège’i deklaratsioonis sätestatud meetmete rakendamisele, jagades kodanikuühiskonna organisatsioonide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohti kõikjalt Euroopa Liidust. Need meetmed on osa kõigi ELi institutsioonide ühistest jõupingutustest, mille eesmärk on lahendada eluasemekriis ja tugevdada igakülgselt Euroopa ühtekuuluvust.

Oktoobris ja novembris toimus kaks ebaõnnestunud suurt ülemaailmset keskkonnateemalist tippkohtumist: ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 16. istungjärk (COP16) ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 29. istungjärk (COP29). Mõlemal üritusel keskenduti rahastamisele, mida on hädasti vaja looduse säilitamiseks ja kliimamuutuste leevendamiseks. Palusime mõlemale konverentsile lähetatud komitee esindajatel – Peter Schmidtil, Diandra Ní Bhuachallal ja Arnaud Schwartzil – jagada oma mõtteid selle kohta, mis on kaalul, kui maailm kliimaküsimustes ei tegutse.

Üllatuskülaline

Meie üllatuskülaline on Valgevene filmitegija ja ajakirjanik Andrei Gnjot, kes vabastati äsja koduarestist Serbias. Gnjoti peeti Serbias ühe aasta vältel kinni, sest Valgevene valitsus nõudis tema väljaandmist väidetavate majanduskuritegude eest. Oma isikliku loo näitel kirjeldab Gnjot sõltumatute ajakirjanike saatust tänapäeval Valgevenes, kus vähimgi kriitika võimulolijate aadressil võib viia rahvavaenlaseks sildistamise ja väljamõeldud majanduskuritegude eest vangistamiseni.