Ühel päeval ärgates avastad, et su riigis käib sõda. 

Maailm laguneb koost. Sa püüad ikka veel panna pähe mõistust oma Venemaa sugulastele, ent propaganda ja hirm näivad olevat hävitanud nende võime loogiliselt mõelda. Sa mõistad, et kõigi ukrainlaste elu on drastiliselt muutumas, sealhulgas meie, ajakirjanike oma, kuna me tajume end nüüd – vähemalt teatud ulatuses – sõduritena.

See kõik algas kaheksa aastat tagasi, kui Venemaa esimest korda Ukrainasse tungis. Aastatel 2014–2018 oli riigis tervikuna ja ajakirjanduses raske aeg, kuna Kreml kasutas oma tegude õigustamiseks propagandat mitmel viisil, kutsudes ukrainlasi natsideks ja veendes venelasi, et Donbassi ja Krimmi elanikud vajavad kaitset. 

Hiljem olukord siiski mõnevõrra stabiliseerus. Pärast Maidani revolutsiooni (2013–2014) oli ajakirjanikel sõnavabadus. Intervjuude korraldamine muutus palju lihtsamaks, poliitikud lõpetasid ajakirjanduse eest põgenemise ning meedia ei kujutanud ealeski ette, et näiteks teatava asukoha filmimine – olgu see siis raudtee- või metroojaam või isegi sild – võib riigi ohtu seada. 

Sellest hoolimata oli Ukraina ühiskond oodanud Venemaa täiemahulist sissetungi vähemalt alates 2021. aasta detsembrist. Selle saabumisest oli mitmeid märke: Venemaa retoorika ja propaganda muutus järjest jõulisemaks, Kiievist ja Lvivist evakueeriti välisriikide saatkondi ja välismaalasi julgustati aktiivselt mis tahes moel Ukrainast lahkuma. Ukraina president ja valitsus vastasid võimaliku sõjaga seotud küsimustele puiklevalt, nii et võisime vaid arvata, millal täiemahuline löök meid tabab. 

Pärast Putini kõnet Venemaale 22. veebruaril, Joe Bideni korduvaid hoiatusi ameeriklastele ja ukrainlastele ning sõjalise abi saabumist oli selge, et see võib alata iga päev. Ent kui see 24. veebruaril algas, olime pettunud. Kui kuulsime plahvatustest kogu riigis ning inimesed hakkasid Kiievist ja teistest linnadest ja küladest põgenema, mõistsime, et sõda on tragöödia, milleks ei saa kunagi lõpuni valmis olla. Esimesel päeval püüdis meedia filmida kõike, mõeldes, et sõda lõpeb varsti, kuid kuulda oli ka kahtlusi, et meid võib oodata pikk maraton. 

Ukraina ajakirjandusel on kogemusi terrorismivastaste operatsioonide kajastamisel. Tugev korrespondentide kogum sai oma tuleristsed Donbassis eesliinil. 2016. aasta lõpus korraldas kaitseministeerium väljaõppe ajakirjanikele, kes soovisid saada akrediteeringu sõjatsooni. Selle käigus anti teavet meie relvajõudude kohta ja õpetati taktikalise meditsiini põhimõtteid. Reporterid pidid järgima rangeid eeskirju, näiteks kandma kaitsevahendeid, nagu kuulikindlad vestid ja kiivrid, ning teadma, mida teha, kui jäävad pommirahe alla. Nad pidid kooskõlastama oma tegevuse kaitseministeeriumi pressiametnikega ja teavitama neid igapäevaselt oma liikumisest eesliinil. Nad ei tohtinud avaldada meie relvajõudude asukohta. Mõned võitlejad palusid oma näod või tätoveeringud videol hägustada, et vaenlane neid ära ei tunneks. Sõjaväes hukkunute arv tuli võtta ainult usaldusväärsetest ametlikest allikatest. Me muutusime kohaliku elanikkonna intervjueerimisel ettevaatlikumaks, kuna paljudel eesliini linnade ja külade elanikel olid okupeeritud aladel sugulased ning kardeti kvaasivabariikide – Donetski Rahvavabariigi (DNR) ja Luhanski Rahvavabariigi (DRV) – survemeetmeid.

Alates 24. veebruarist 2022 on neist saanud reeglid kõigi Ukraina ajakirjanike jaoks. Peame eriliselt hoolitsema nende eest, kes jagavad oma kogemusi. Vabastatud aladel elavad inimesed nutavad sageli või räägivad lugusid, mida nad ei oleks oma sõjaeelses elus kunagi jaganud, mistõttu peame teadma, kuidas inimestega ettevaatlikult suhelda, et see ei suurendaks stressi

Me peame mõtlema mitte ainult kaks korda, vaid kolm, neli, isegi kümme korda, enne kui midagi näitame, muutumata paranoiliseks või uppumata enesetsensuuri. Peame meeles pidama, et sõnavabaduse tagamine Ukrainas on vajanud mitut revolutsiooni ning me ei tohi seda kunagi kaotada. 

Ent sõnavabadus peaks alati käima käsikäes suurima vastutusega. Toon ühe näite. Esimestel päevadel, kui Venemaa pommitas Ukrainat lakkamata, oli suur kiusatus näidata inimeste tragöödiat ja valu ilma filtriteta, andes seda eetrisse peaaegu reaalajas, traditsiooniliste otseülekannetega, mida meie publik ootas. Kui ebameeldivalt üllatunud me olime, kui kuulsime, et vaenlane saaks kasutada meie videomaterjale oma tulejoone kavandamiseks. Nüüd ootame mitmeid tunde, enne kui kohapealt reportaaži teeme. Muud piirangud hõlmavad keeldu filmida sõjalise varustuse ja sõdurite liikumist kontrollpositsioonidel.

Käsitletavad teemad on drastiliselt muutunud. Sõda ja selle tagajärjed tulevad esile igas loos. Me räägime evakueerimisest, hävitamisest ja moodullinnadest, mis asendavad kallemaid ja tavapäraseid maju, mis Venemaast varemetena maha jäid. Me räägime võitlejatega, kangelastega, kes on toetanud meie armeed, ja nende naabritega, vaatamata okupatsioonile. Me aitame vabatahtlikel koguda raha meie relvajõudude ja taktikalise meditsiini jaoks. Me oleme demineerimisprotsesside eksperdid, kuid enamasti me ei tea, mis nädalapäev või kuu on. Meil on pikk tee võiduka lõpuni.

Meie tööst on saanud pideva stressi allikas, meie füüsilise ja vaimse tugevuse proovilepanek. Meie telekanalid (ICTV ja STB) on stuudio püsti pannud varjendis, et edastada programmi katkestusteta kuus tundi järjest – see on meie aeg kultuuri- ja teabeministeeriumi loodud TV United News Marathonis, mis koondab kuut (nii riigi- kui ka eraomandis olevat) telekanalit, et tagada ööpäevaringne saadete edastamine sõjaolukorras.

Ukraina on üritanud võidelda valeuudiste vastu juba vähemalt kaheksa aastat. Ajakirjanikena võime hõlpsasti näha Venemaa tegevust, sest pärast nii mitut aastat on meist saanud eksperdid Venemaa propaganda mõistmisel. Me kontrollime enamike uudiste tausta usaldusväärsetest allikatest, konsulteerides peaasjalikult Ukraina kodanikuühiskonna vastutavate ametnikega. Me räägime ka paljude Ukraina eluvaldkondade ekspertidega. Me kontrollime uudised veel kord üle ametlikelt veebisaitidelt ja sotsiaalmeedia lehekülgedelt ja loomulikult vesteldes inimestega, kellest me kõneleme. 

Vene või venemeelseid kanaleid meie riigis ei näidata. Nende veebisaitidele pääseb juurde ainult VPN-ühenduse kaudu (välja arvatud ametlikud veebisaidid). Me saame endiselt jälgida Venemaa Telegrami kanaleid – neile on lihtne juurde pääseda ja loomulikult mõjutavad need teataval määral Ukraina elanikkonda, kuid meie valitsus ning riiklik julgeoleku ja kaitse nõukogu on teinud palju selle nimel, et levitada vaatajate ja lugejate seas tõest teavet. 

United Marathoni antakse eetrisse vähemalt 10 kanalil ja seda saab jälgida nutitelefonis rakenduse DIYA kaudu. Riik saadab hoiatusi mitme kanali ja sotsiaalmeedia kaudu, ent probleeme on palju okupeeritud aladel, kus interneti- ja mobiiliühendus ülejäänud riigiga on katkenud.  

On veel üks, kõigile postsovetlikele riikidele ühine probleem. Inimesed kahtlevad teleuudistes. Nad mäletavad, kuidas ajakirjandust nõukogude ajal tsenseeriti, ja ütlevad sageli, et sellega manipuleeritakse. Ühest küljest on see hea, sest see sunnib neid otsima ja võrdlema eri allikatest pärit teavet, et kujundada oma arvamus. Me mõistame, et meie naabrid – Vene ja Valgevene rahvas – usaldasid liiga palju ametlikku teavet ja on kaotanud võime kriitiliselt mõelda. Seepärast on demokraatia ja mõttevabadus Ukraina vaatajate, lugejate ja ajakirjanike üks tugevaid külgi.

Olha Tšaiko, Ukraina ajakirjanik uudisteprogrammis „Faktõ“, ICTV, SLM News