„Me ei lase kunagi käest võimalust jätta võimalus kasutamata“ – see ütlus sündis Ukrainas vahetult enne täiemahulise sõja puhkemist. Ütlus väljendas pettumust põhjalike reformide tegemata jätmise pärast 2004. aasta (oranži) ja 2013. aasta (Maidani) revolutsiooni järel. Kahtlemata tõid mõlemad revolutsioonid mõningaid muutusi, kuid iga suur võitlus tekitab suuri ootusi, ning kui siis vähe korda saadetakse, on pettumus seda suurem.

Mida me siis peame tegema, et seekord muutuste võimalust mitte käest lasta? 

Minu arvates andis sellele küsimusele usutava vastuse meie Nobeli rahupreemia laureaat Oleksandra Matviitšuk. Oleksandra on inimõiguste jurist ja kodanikuühiskonna juht, seega rõhutas ta oma jõulises tänukõnes inimõigusi. 

See võib tunduda olevat kaugel inimeste põhivajadustest, nagu kirjeldas vene komöödianäitleja Jevgeni Petrosjan oma uusaastatervituses: „Kui sul on kõht täis, kui oled käinud vannis ja su kodus on soe, tähendab see, et sa oled õnnelik ja sündinud Venemaal.“ Hiljutised sündmused on aga näidanud, et pigistada silm kinni inimõiguste rikkumiste ees Venemaal, nagu seda tegid Euroopa liidrid, et hoida oma kodusid soojana ja säilitada oma majandust, võib tuua kaasa katastroofi.

„Riik, mis tapab ajakirjanikke, vangistab aktiviste või ajab rahumeelsed meeleavaldused laiali, ei ohusta mitte ainult oma kodanikke,“ ütleb Matviitšuk. „Poliitiliste otsuste tegemisel peavad inimõigused olema sama olulised kui majanduslikud hüved või julgeolek. Seda lähenemisviisi tuleks rakendada ka välispoliitikas.“

On aeg luua maailmas uus süsteem, mille keskmes on inimõigused, rõhutab Matviitšuk. Seda ei tohiks jätta üksnes poliitikute hooleks – kodanikuühiskond peaks olema selles protsessis võimalikult aktiivne. „Me vajame uut humanistlikku liikumist, mis tegutseks tähenduslikult, hariks inimesi, ehitaks üles rohujuure tasandi toetust ning kaasaks inimesi õiguste ja vabaduste kaitsmisse,“ ütleb Matviitšuk.
 
On aeg viia ELis ja Ukrainas läbi mitmeid reforme – ja praegu on käes selleks sobiv hetk. Tuleb minna üle senisest säästvamatele energiaallikatele, eeldamata Venemaa gaasi- ja naftatarnete taastamist. Tuleb leida viise desinformatsiooni ja Venemaa propaganda peatamiseks ning lõpuks ELi abiga Ukraina korruptsioonivastase süsteemi reformimiseks. 

Nüüd, mil sõda on venimas teise aastasse, peame liikuma kõigi nende muutuste suunas. Nagu nägime, ei tule pärast sõda või revolutsiooni muutused iseenesest, ning ukrainlased teavad seda praeguseks väga hästi. Ja seekord on suured ootused mitte ainult ukrainlaste, vaid ka eurooplaste südames. Pärast võitu on võitlus uue, jätkusuutliku ja rahumeelse maailma ülesehitamise eest meie kõigi ühine vastutus. Ei ukrainlased ega eurooplased ei saa endale lubada, et nad selle võimaluse uuesti kasutamata jätaksid. 

Olena Abramovitš, Ukraina Televisioon, telekanali Inter Brüsseli korrespondent