17.–18. oktoobril korraldas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee iga-aastase ELi ühendamise teemalise kõrgetasemelise teabevahetusürituse, mis toob kokku kodanikuühiskonna organisatsioonide teabevahetustöötajad. Üritus kandis pealkirja „Demokraatia kants: aitame ajakirjandusel ellu jääda ja edu saavutada“ ja sellel keskenduti seekord ajakirjanduse praegusele olukorrale ja selle kohale ühiskonnas. Seminaril juhiti tähelepanu ajakirjanikele, kes peavad tulema toime valitsustest ja erasektorist lähtuva kasvava survega, mis piirab meediavabadust. Lisaks teada-tuntud takistustele seisavad nad nüüd silmitsi generatiivse tehisintellekti esilekerkimisega, millel on küll oma eelised, kuid mis ohustab siiski ajakirjanduse majanduslikke aluseid.
17.–18. oktoobril korraldas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee iga-aastase ELi ühendamise teemalise kõrgetasemelise teabevahetusürituse, mis toob kokku kodanikuühiskonna organisatsioonide teabevahetustöötajad. Üritus kandis pealkirja „Demokraatia kants: aitame ajakirjandusel ellu jääda ja edu saavutada“ ja sellel keskenduti seekord ajakirjanduse praegusele olukorrale ja selle kohale ühiskonnas. Seminaril juhiti tähelepanu ajakirjanikele, kes peavad tulema toime valitsustest ja erasektorist lähtuva kasvava survega, mis piirab meediavabadust. Lisaks teada-tuntud takistustele seisavad nad nüüd silmitsi generatiivse tehisintellekti esilekerkimisega, millel on küll oma eelised, kuid mis ohustab siiski ajakirjanduse majanduslikke aluseid.
„Mis on tõde? See igivana küsimus on taas esile kerkinud koos tehisintellekti tulekuga ning valeuudiste, vandenõuteooriate ja autoritaarsete valitsuste kontekstis, mis kõik õõnestavad süstemaatiliselt teadlikku arutelu, täpsust ja vastaspoolt austavat diskussiooni. Praegu on õige aeg kokku tulla ja vaadata üheskoos, millised küsimused ja vastused meid ELis ühendavad,“ ütles komitee president Oliver Röpke.
„20 aastat tagasi oskasid vaid vähesed ette näha, et 2024. aastal ei loe meist enamik enam hommikukohvi kõrvale hommikust ajalehte, vaid skrollib telefonides, et lugeda uudiseid veebisaitidel ja üha enam sotsiaalmeedias,“ ütles komitee teabevahetuse eest vastutav asepresident Aurel Laurenţiu Plosceanu, „Hoolimata uutest väljakutsetest jäävad alles ka vanad. Ajakirjanikud võitlevad endiselt ka juba tuttavate vaenlastega: tsensuuri, läbipaistmatu meediaomandi, ebapiisava rahastamise ja meediavastaste seadustega, kui nimetada vaid mõnda.“
Euroopa Ajakirjanike Liidu peasekretär Ricardo Gutiérrez rõhutas, et ajakirjanike tööd tuleks käsitleda kui „avalikku teenust“ või „avalikku hüve“, mida ohustavad majanduslikud probleemid, ahistavad vaigistushagid ja otsene vägivald (alates 2015. aastast on ELis tapetud 14 ajakirjanikku).
Viidates ajakirjanike tagakiusamisele Valgevenes, märkis Euroopa demokraatia rahastu tegevdirektor Jerzy Pomianowski, et „ajakirjandus on muutumas ohtlikumaks elukutseks kui kunagi varem“. Valgevene filmitegija, aktivist ja ajakirjanik Andrey Gnyot, kes on Belgradis koduarestis ja keda ähvardab väljaandmise oht, jagas oma videosõnumis seisukohta, et „suurim oht ajakirjandusele on jõhker jõu kasutamine tõe ja väärikuse hävitamiseks.“ Samamoodi märkis tagaselja kümneks aastaks vangi mõistetud Valgevene ajakirjanik Hanna Liubakova, et Valgevenes on vanglaseinte vahel 33 ajakirjanikku ning et isegi tema sotsiaalmeediakanali jälgimine võib kaasa tuua vanglakaristuse.
Oxfordi ülikooli Reutersi ajakirjandusuuringute instituudi vanemteadur, sõltumatu konsultant, meediauurija ja EBU aruande „Usaldusväärne ajakirjandus generatiivse tehisintellekti ajastul“ juhtiv autor dr Alexandra Borchardt esitas väite – mida ta nimetas provokatiivseks –, et „ajakirjandus ja generatiivne tehisintellekt on omavahel vastuolus, sest ajakirjandus tegeleb faktidega ja generatiivne tehisintellekt arvutab tõenäosusi, seega ei tegele faktidega. Seepärast tuleb teha sellele faktikontrolle,“ ütles ta seminari põhisõnavõtus „Usaldusväärne teave generatiivse tehisintellekti ajastul“.
Alexandra Borchardt hoiatas ajakirjandust „digitaalse lõhe“ eest, kus osa ühiskonnast võtab tehisintellekti ajastu omaks ja teine osa on sellele vastu. Kui ajakirjandus ei suuda ajaga kaasas käia, võib see kaotada lahingu tehisintellekti kasutamisel moderniseerumiseks ja publikuni jõudmiseks. Ajakirjanduse ees seisvate, generatiivsest tehisintellektist tulenevate väljakutsete hulgas on tõsiasi, et tehisintellektil põhinevas ärimudelis väheneb ajakirjanike nähtavus ning puudub kontroll sisu üle.
Tehisintellekt suudab massiliselt toota teavet, tekitades selle ülekülluse, mis võib publiku üle koormata. „Kas noored tahavad veel saada ajakirjanikeks, kui see tähendab konkureerimist tehisintellektiga?“ küsis Alexandra Borchardt. (ll)
2024. aasta seminar „ELi ühendamine“ korraldati Daphne Caruana Galizia ajakirjandusauhinna toel. Auhinnaga, mille Euroopa Parlament annab välja iga aasta oktoobris, tunnustatakse julget uurivat ajakirjandust. Jätkake lugemist, et saada rohkem teada auhinna ja 2024. aasta auhinnatseremoonia kohta, mis toimub 23. oktoobril.
2024. aasta seminar „ELi ühendamine“ korraldati Daphne Caruana Galizia ajakirjandusauhinna toel. Auhinnaga, mille Euroopa Parlament annab välja iga aasta oktoobris, tunnustatakse julget uurivat ajakirjandust. Jätkake lugemist, et saada rohkem teada auhinna ja 2024. aasta auhinnatseremoonia kohta, mis toimub 23. oktoobril.
Lühitutvustus
Daphne Caruana Galizia ajakirjandusauhind loodi 2021. aastal tunnustusena 2017. aastal mõrvatud Malta ajakirjanikule ja blogijale. Auhind antakse igal aastal väljapaistvale ajakirjanduslikule tööle, mis kajastab Euroopa Liidu aluspõhimõtteid ja -väärtusi, nagu vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõigused.
2024. aasta laureaat kuulutatakse välja 23. oktoobril kell 18.00 Strasbourgis Euroopa Parlamendis toimuval auhinnatseremoonial. Otseülekannet saate jälgida siin. Sõltumatu üleeuroopaline žürii, kuhu kuuluvad ajakirjanikud ja kommunikatsioonieksperdid, valis välja 13 finalisti.
Osalejaid võtab vastu Euroopa Parlamendi asepresident Pina Picierno (kes vastutab auhinna eest). Avakõneks antakse sõna Euroopa Parlamendi presidendile Roberta Metsolale. Auhinda tutvustab žürii liige ning seejärel annab eelmise aasta laureaatide esindaja võitjale auhinna.
Tagasivaates
Kui auhind esimest korda välja anti, sai selle Pegasuse projekt, mida koordineeris organisatsioon Forbidden Stories. 2022. aasta võitjad olid Clément Di Roma ja Carol Valade dokumentaalfilmi„The Central African Republic under Russian Influence“ eest. 2023. aastal võitis auhinna Kreeka uurimiskanal Solomon koostöös Saksamaa avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni STRG_F/ARD ja Briti ajalehega The Guardian ühisuurimise eest Pylose lähedal toimunud põgenike laevaõnnetuse kohta.
Pressiseminar
Enne auhinnatseremooniat korraldab Euroopa Parlamendi meediateenuste üksus pressiseminari „Meediavabaduse kaitsmine“ (23. oktoober kell 15.00). Eeldatavasti võtab osa umbes 65 ajakirjanikku, kes osalevad sisukates sõnavõttudes ja aruteludes ajakirjaniku ja Daphne Caruana Galizia poja Matthew Caruana Galizia osavõtul.
Programmis on ka sõnavõtud ajakirjanikelt, kes on oma töös ähvardusi kogenud. Üks neist on Itaalia ajakirjanik Stefania Battistini, kes lisati hiljuti Venemaa tagaotsitavate nimekirja sõjast tehtud reportaaži tõttu. Seminar kantakse üle veebis siin.
Üks kõnelejatest 2024. aasta ELi ühendamise seminari raames toimunud uuriva ajakirjanduse paneelarutelul oli Ján Kuciaki uurimiskeskuse direktor Lukáš Diko. Ta rääkis meile uurivate ajakirjanike tööst Slovakkias, kus esialgne toetus vabale ajakirjandusele ja korruptsioonivastasele võitlusele pärast Ján Kuciaki mõrva on muutunud usalduse puudumiseks sõltumatu meedia vastu ja vaenulikule õhkkonnale ajakirjanike suhtes.
Üks kõnelejatest 2024. aasta ELi ühendamise seminari raames toimunud uuriva ajakirjanduse paneelarutelul oli Ján Kuciaki uurimiskeskuse direktor Lukáš Diko. Ta rääkis meile uurivate ajakirjanike tööst Slovakkias, kus esialgne toetus vabale ajakirjandusele ja korruptsioonivastasele võitlusele pärast Ján Kuciaki mõrva on muutunud usalduse puudumiseks sõltumatu meedia vastu ja vaenulikule õhkkonnale ajakirjanike suhtes.
1. Teie kolleegi Ján Kuciaki mõrv, mis oli esimene ajakirjaniku tapmine Slovakkias alates riigi iseseisvumisest, vapustas mitte ainult Teie riiki, vaid ka kogu ELi. Mis on uudist kohtuprotsessis kurjategijate üle?
Ján Kuciaki ja tema kihlatu Martina Kušnírová mõrvast Jáni uurimistegevuse tõttu on möödunud kuus ja pool aastat. Sellest hoolimata on kohtuprotsess alles pooleli ja võib kesta veelgi kauem. Praeguse seisuga on mõrvarile, tema autojuhile ja vahendajarollis olnud mehele mõistetud pikad vanglakaristused. Kuid kohtuprotsessides mõrva väidetava korraldaja, ärimehe Marian Kočneri ja tema lähedase kaastöötaja Alena Zsuzsová üle, kes uurimise kohaselt mõrva tellisid, oodatakse ülemkohtult apellatsiooniotsuseid. Esimese astme kohus mõistis Zsuzsová süüdi ja Kočner mõisteti õigeks. Sõltuvalt eelseisvast otsusest on võimalik ka uus kohtuprotsess. Nii Kočner kui ka Zsuzsová olid juba pikka aega kandnud vanglakaristust teiste kuritegude eest. Oleme Ján Kuciaki uurimiskeskuses jälginud väga tähelepanelikult kohtuprotsessi, kuna üks meie peamisi eesmärke on säilitada Jáni pärand, jätkates tema uurimistegevust.
2. Pärast esialgset šokki ja proteste mõrvade vastu, mis tõid kaasa tollase peaministri Robert Fico tagasiastumise, mis on Teie arvates nihkunud avalikus arvamuses, et Robert Fico suutis võimule tagasi tulla?
Pärast Jáni ja Martina mõrva 2018. aastal oli kogu ühiskond šokiseisundis. Slovakkias toimusid suurimad rahva meeleavaldused alates 1989. aasta sametrevolutsioonist, mis tõi kaasa kommunismi kokkuvarisemise. Meeleavalduste tulemusena astusid peaminister Robert Fico ja siseminister Robert Kaliňák tagasi. Inimesed toetasid ajakirjanikke, kõik soovisid hakata uurivaks ajakirjanikuks ja inimesed olid korruptsiooni pärast mures. Opositsioon suutis seda õhustikku enda kasuks ära kasutada ja võitis 2020. aasta valimised korruptsioonivastase tegevuskavaga. Varsti pärast seda algas COVID-19 pandeemia kõigi selle probleemide, juhtimisvigade ja poliitilise ebastabiilsusega. Kogenud poliitikuna kasutas Robert Fico vaktsineerimisvastaseid meeleavaldusi hüppelauana. Ukraina sõja puhkedes tugevdas ta ka oma venemeelseid narratiive, mis aitasid tema erakonnal Smeril toetust taastada. Slovakkia on propaganda ja libauudiste suhtes eriti vastuvõtlik ning need tegurid aitasid kaasa Robert Fico ja tema erakonna 2023. aasta valimiste võitmisele.
3. Kui ohtlik on olla Slovakkias uuriv ajakirjanik? Millised on uued ohud, millega Te oma töös silmitsi seisate?
Viimastel aastatel on ELi liikmesriikides mõrvatud neli uurivat ajakirjanikku: Daphne Caruana Galizia Maltal 2017. aastal, Ján Kuciak Slovakkias 2018. aastal, Giorgos Karaivaz Kreekas 2021. aastal ja Peter de Vries Madalmaades 2021. aastal. Uuriva ajakirjanikuna tegutsemine on Euroopas muutunud ohtlikuks. Kuid samuti näeme, et ühe ajakirjaniku mõrvamine ei saa vaigistada tõde ja tõde saab lõpuks ilmsiks. Me nägime seda kõigis neis riikides.
Hoolimata nendest kohutavatest mõrvadest sagenevad Slovakkias endiselt ajakirjanike vastu suunatud verbaalsed või veebirünnakud, mida sageli õhutavad poliitikud, sealhulgas peaminister, ning milles sageli õhutatakse ajakirjanike vastu suunatud ahistamist ja laimukampaaniaid. Selline ajakirjanike ja sõltumatu meedia vastane vaenulik õhkkond toob kaasa ka teisi nende vastu suunatud tegusid. Viimasel ajal on üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide arv suurenenud, näiteks on peaminister Fico kaevanud kohtusse veebiportaali Aktuality.sk peatoimetaja oma foto kasutamise pärast raamatu kaanel. Kõige hiljutisem juhtum oli seotud õiguskaitse väärkasutamisega ajakirjanike hirmutamiseks, mis juhtus ühe meie kolleegiga Ján Kuciaki uurimiskeskusest. Kõik need rünnakud toovad kaasa üldsuse usalduse õõnestamise sõltumatu meedia vastu ning üldise vaenuliku õhkkonna ajakirjanike suhtes. Selle tagajärjel väheneb Slovakkias uurivate ajakirjanike arv ja vaid vähesed noored soovivad saada uurivateks ajakirjanikeks. Positiivne on see, et uurimiskeskuses käivitasime projekti Safe.journalism.sk, mis pakub ajakirjanikele isikliku ja digitaalse turvalisuse alast koolitust ning õigus- ja psühhosotsiaalset abi ajakirjanikele, kes seisavad silmitsi ähvarduste ja rünnakutega.
Lukáš Diko on Ján Kuciaki uurimiskeskuse peatoimetaja ja esimees. Lukáš on uuriv ajakirjanik ja meediajuht, kellel on üle 20 aasta pikkune töökogemus. Ta töötas Slovakkia avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni RTVS uudiste, spordi ja avalike asjade direktorina. Lukáš on ka üks 2011. aastal vastu võetud Slovakkia ajakirjanike eetikakoodeksi kaasautoreid.
Tervishoid on ELi vastupanuvõime ja heaolu nurgakivi. Tegemist ei ole kaugeltki tähtsusetu teemaga: see on iga Euroopa kodaniku jaoks esmatähtis, kui arvestada, et me kõik kasutame aeg-ajalt oma tervishoiusüsteeme. COVIDi pandeemia ajal oli tervis tähelepanu keskpunktis. Siiski tuleb tunnistada, et president Ursula von der Leyen ei ole suutnud oma positsiooni ära kasutada selleks, et haarata härjal sarvist ja anda tervishoiule oluline koht kõigis teistes poliitikavaldkondades ning edendada tervishoiupoliitika valdkondadevahelist integreerimist.
Tervishoid on ELi vastupanuvõime ja heaolu nurgakivi. Tegemist ei ole kaugeltki tähtsusetu teemaga: see on iga Euroopa kodaniku jaoks esmatähtis, kui arvestada, et me kõik kasutame aeg-ajalt oma tervishoiusüsteeme. COVIDi pandeemia ajal oli tervis tähelepanu keskpunktis. Siiski tuleb tunnistada, et president Ursula von der Leyen ei ole suutnud oma positsiooni ära kasutada selleks, et haarata härjal sarvist ja anda tervishoiule oluline koht kõigis teistes poliitikavaldkondades ning edendada tervishoiupoliitika valdkondadevahelist integreerimist.
Peame saama üle valdkondlikust kapseldumisest ning töötama välja sidusama, ühtsema ja kaasavama Euroopa mudeli, toetades õiglast üleminekut kõigi jaoks, jätmata kedagi kõrvale. Peame tooma kokku kõik sidusrühmad, tugevdama sotsiaaldialoogi ja kaasama kodanikuühiskonna, seda alates poliitika kujundamisest kuni selle rakendamise ja hindamiseni.
Komitee kutsub üles looma Euroopa juhtalgatuse tervishoiu valdkonnas. Tegu oleks ühendava algatusega, mille aluseks on Euroopa solidaarsus ja mille eesmärk on tugevdada meie tervishoiusüsteeme, võidelda tervisealase ebavõrdsuse vastu ja kaitsta meid tulevaste kriiside eest. Siinkohal toome välja mõned aspektid, mis on selle kõikehõlmava algatuse keskmes:
Euroopa hooldus- ja tervishoiugarantii: igale Euroopa kodanikule antud lubadus tagada võrdne ja üldine juurdepääs kvaliteetsele hooldusele.
Terviseühtsuse põhimõte: inimeste tervis on lahutamatult seotud loomade, taimede ja keskkonna tervisega. Kliimamuutused, pandeemiad ja elurikkuse vähenemine on kõik ohud, mis sunnivad meid järgima terviklikku lähenemisviisi.
Meie tervishoiusüsteemide ajakohastamine, võttes selleks kasutusele digivahendid ja tehisintellekti ning tagades, et selle protsessi keskmes on küberturvalisus ning kodanike ja tervishoiutöötajate digioskuste parandamine.
Strateegilised investeeringud sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda. Tervishoidu investeerimine avaldab positiivset mõju kodanike heaolule ja Euroopa konkurentsivõimele.
Ravimite kättesaadavuse tagamine ning uuendusliku ja konkurentsivõimelise ELi tööstuse loomine, mille edasiarendamisel tuleb seada esikohale tervis ja avalik huvi ning vähendada meie sõltuvust ülemaailmsetest tarneahelatest. Tootmine Euroopa pinnal on oluline meie tervisealase suveräänsuse tagamiseks.
Piisava arvu hästi koolitatud ja hästi tasustatud tervishoiutöötajate olemasolu kindlustamine, luues neile ligitõmbavad töötingimused, investeerides koolitusse, luues rikastavaid karjäärivõimalusi ja pakkudes tervishoiutöötajatele pidevat tuge.
Töötervishoiu ja tööohutuse poliitika tugevdamine, kasutades selleks eelkõige töötervishoidu, töökohal sõeluuringuprogrammide läbiviimist ning kaitstes töötajaid kantserogeenide ja mutageenide eest.
Mittenakkuslike haiguste ja harvikhaigustega võitlemine peab olema prioriteet. See on võitlus tervisealase ebavõrdsuse vastu, mis lähtub erinevatest põhjustest.
