Kurtmisväärset üldisemalt demokraatia olukorra ja konkreetsemalt Euroopa kodanikualgatuse kohta on palju.

Instituudi Varieties of Democracy poolt 7. märtsil esitletud viimase maailma demokraatia aruande kohaselt on demokraatlikus ühiskonnas elavate inimeste osakaal langenud tasemele, mis on võrreldav peaaegu 40 aasta tagusele ajaga. Kuigi käesoleval aastal on maailmas hääleõigus suuremal hulgal inimestel kui kunagi varem, on paljud neist valimisi korraldavatest riikidest muutumas autokraatlikumaks.

Ka märtsi alguses toimunud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esimesel kodanikuühiskonna nädalal kurdeti nii mõndagi. Need kaebused puudutasid Euroopa kodanikualgatust, mis on maailma esimene piiriülene otsedemokraatia vahend. „Liiga keeruline“, „ei paelu“, „tekitab vähe usaldust“, „ebatõhus“ ja „tundmatu“ on vaid mõned neist üsna negatiivsetest arvamustest, mida väljendasid kodanikuühiskonna, meedia, akadeemiliste ringkondade ja haldusasutuste sidusrühmad Euroopa kodanikualgatuse kohta.

Mina leian, et need väga kriitilised hinnangud on ehmatavalt tõesed, kuid samas ka liiga ettevaatlikud ja mõõdukad. Demokraatia peaks maailma valitsema. Selle saavutamiseks oleme me planeedi Maa praeguste kodanike ja hääleõiguslike valijatena kohustatud püüdlema enamat kui see, mis meil praegu käes on. 

Tuleb teha enamat kui vaid kaitsta end hirmu, tänapäevaste diktaatorite ja nende argpükslike klikkide eest. Peame astuma palju suuremaid samme. Üks selline samm oleks Euroopa kodanikualgatuse edasiarendamine.

Sest mida see Euroopa kodanikualgatus endast siis kujutab? Kolme asja: õigust, instrumenti ja tööriista, mida ei ole ühelgi ajal ega üheski kohas varem olemas olnud. See on keerukas ja terviklikult kavandatud, digitaalne, otseselt demokraatlik ja riikidevaheline, sellel on tugitaristu ja seda kasutatakse aktiivselt. 

Alates 2012. aastast on Euroopa kodanikualgatust loodud, kasutusele võetud, ellu viidud ja täiustatud, tõestades, et demokraatlikku ruumi on võimalik laiendada ja tugevdada isegi kõige raskemates oludes.

Järgmisel aastal, 13-aastaselt, saab hellitatud lapsest loodetavasti kangekaelne teismeline, kes näitab Euroopale ja maailmale, milleks ta suuteline on. Me vajame seda uut ja metsikut energiat, et otsustavalt murda ja ümber kujundada rahvusriikide juurdunud mõtteviisid ja Euroopa Liidu bürokraatlikud struktuurid. 

Üks on selge: me ei vaja demokraatlike kooseluvormide pidevat ja rahutut muutmist, mida sageli nimetatakse innovatsiooniks. Selle asemel peame pühenduma Euroopa kodanikualgatusele, et see saaks käesoleva kümnendi lõpus 16-aastaselt või vähemalt 18-aastaselt täiskasvanuks.  

Mida see tähendab? 2028. või 2030. aastaks tuleb teha kaks olulist muudatust. Esiteks tuleb Euroopa kodanikualgatuse tegevuskava koostamise volitused muuta võrdseks Euroopa Parlamendi volitustega. Teisisõnu peaks eurooplastel olema võimalik teha õigusaktide ja muude valitsusmeetmete ettepanekuid, nagu Euroopa Parlamendi valitud liikmetelgi.

Teiseks peaks ELi kodanikel olema käesoleva kümnendi lõpuks võimalik algatada lisaks õigusaktidele ka kogu Euroopat hõlmavaid ja sisulisi küsimusi käsitlevaid rahvahääletusi ehk referendumeid. Üleeuroopaline rahvahääletus ei ole uus idee, kuid see on idee, mille jaoks on tänu Euroopa kodanikualgatuse sünnile ja varastele eluaastatele aeg nüüd küps.

Kui Euroopa kodanikualgatuse ümber õnnestub ehitada selline tulevik, vaatavad inimesed sellele algatusele ja praegusele ajale tagasi kui hetkele, mis tõi kaasa ühe kõige hämmastavama demokraatliku saavutuse pärast üldiste ja võrdsete valimiste kasutuselevõtmist 20. sajandil.

Slovakkia projekt „Hull? Ja mis siis?“, mida juhib organisatsioon Integra, toob kokku kooliõpilased ja vaimse tervise probleeme kogenud inimesed. Ühe õppepäeva jooksul saavad noored vahetuid kogemusi kuulates teada, mis tunne on vaimse tervise kriisist üle saada ja kuidas selleks abi otsida. Integra direktori Jana Hurova sõnul aitab projekt murda stigmat, mis seostub vaimse tervise probleemidega võitlevate inimestega, ja annab noortele väärtusliku lootuskiire.

Mis ajendas teid oma projekti käivitama?

Meie organisatsioon on juba aastaid toetanud vaimse tervise probleemidega inimesi. Oma haiguse tõttu on nad kaotanud töö, kodu, sõbrad, mõnikord ka perekonna. Kogu nende maailm on pea peale pööratud. Lõime Slovakkia esimesed kogukonna vaimse tervise teenused peaaegu 30 aastat tagasi. Meie eesmärk oli tagada, et need inimesed saaksid pärast psühhiaatriahaiglas ravil viibimist tuge ja võiksid naasta tavapärasesse ellu, mida nad elasid enne haigestumist. Me toetasime patsiendiorganisatsioonide moodustamist Slovakkias ja viisime ellu mitmeid programme psüühikahäirete häbimärgistamise lõpetamiseks. Meie hoole all on inimesi, kellel on tõsised vaimse tervise probleemid, eelkõige skisofreenia, ja kellest paljudel on juba õnnestunud uuesti ühiskonda integreeruda ja oma elule mõte leida.

Viime kõiki oma tegevusi algusest peale ellu ebatraditsioonilisel viisil, tehes oma klientidega koostööd, et nende vajadused kõige paremini kindlaks teha. Sarnast lähenemisviisi järgisime ka programmi „Hull? Ja mis siis?“ puhul. Paljud meie kliendid tunnevad end kasulikuna, kohtudes noortega ja rääkides oma isiklikule kogemusele tuginedes sellest, mis neil selles vanuses puudus ja mis hiljem nende vaimse tervise probleemid esile kutsus.

Me näeme, et vajadus vaimse tervise tähtsuse rõhutamiseks kasvab. Teadmine, kuidas isikliku kriisiga toime tulla, on suur eelis.

Alustasime programmiga „Hull? Ja mis siis?“ Slovakkias 2005. aastal koos partneritega Saksamaalt ja Tšehhist. Kuid alles hiljuti õnnestus meil programm stabiilsemaks muuta ja seda laiendada. Oleme õppinud koolitajateks, koolitame uusi meeskondi ja külastame uusi koole.

Kuidas teie projekt on vastu võetud? Kas olete saanud tagasisidet inimestelt, keda olete aidanud?  (Kas võiksite tuua mõne näite)

Noortele jätab alati sügava mulje see, kui neil on võimalik kohtuda inimestega, kes on ületanud vaimse tervise kriisi ja kellelt nad võivad kõike küsida. See näitab neile, et kui neil endal on probleeme, võivad nad alati abi saada. See, et kohtumine hõlmab tervet õppepäeva ja et suhtlemine toimub võrdsetel alustel, tähendab, et osalejatele jääb sellest alati positiivne mulje.

Inimesed, kellel on isiklik kogemus vaimse tervise probleemidega, võivad noori julgustada nende endi probleemide lahendamiseks midagi ette võtma. Peaaegu igas klassis leidub õpilasi, kellel on probleemid. Neile lootuskiire andmine on hindamatu väärtusega. Isikliku kogemusega inimesed räägivad oma loo ja tunnevad seeläbi ka ennast paremini. Nad ise otsustavad, kui palju nad end õpilastele avavad. Nii tunnevad nad, et on väärtuslikud ja et inimesed mõistavad neid.

Oleme saanud palju tagasisidet. Näiteks ütlevad õpilased, et neil ei ole tavaliselt võimalust kohtuda vaimse tervise probleeme kogenud inimestega ning et me peame õppima selliseid inimesi aktsepteerima ja neid mitte hukka mõistma selle eest, et nad on teistsugused.

Samuti oleme saanud tagasisidet programmi kaasatud inimestelt, kellel on isiklik kogemus vaimse tervise probleemidega. Üks inimene ütles meile:

„Programm annab mulle julgust kõndida püstipäi. Tahan lõpuks jälle elada! Õpilastega rääkimine ei ole kerge, kuid see pakub rahuldust. Nad on väga avatud ja nad ei karda peaaegu üldse sotsiaalseid kontakte. Minu jaoks on kõige imelisem asi see, et tänu noortele ilmneb, et seda, mis meid ühendab, on palju rohkem kui seda, mis meid eristab. Nad näitavad, et „hullude inimeste“ kuvand ei vasta tõele. On suurepärane, et saan aidata inimestel lõpuks avalikult rääkida vaimse tervise probleemidest, nii et keegi ei pea häbenema ega end peitma.“

Noored on meie liikumapanev jõud. Pärast iga sellist päeva räägivad nad sellest, kui oluline on nende jaoks „Hull? Ja mis siis?“ programm, ning et see peab jätkuma, et iga noor Slovakkias saaks teada, kui väärtuslik on tema enda vaimne tervis.

Kas kavandate juba uusi projekte?

Soovime, et kõigil noortel oleks võimalik saada seda selliseid tunde ning et saaksime programmi laiendada ka teistesse Slovakkia piirkondadesse. Programmi on juba rakendatud Saksamaal (kus see algselt välja töötati), Slovakkias, Tšehhis ja Austrias. Sel aastal koolitasime välja ka esimesed meeskonnad Ukrainas.

Kui oluline on Teie arvates võimalus avalikult oma vaimse tervise probleemidest rääkida? Millist sõnumit te oma projektiga edastate?

Soovime levitada sõnumit, et vaimse tervise probleemid ei ole häbiasi. Häbiväärne on aga see, kui me ei tee midagi oma tervise edendamiseks. Sest vaimse terviseta ei ole inimesel tervist.

Programmi „Hull? Ja mis siis?“ põhiidee on rõhutada aegsasti vaimse tervise tähtsust ja samal ajal edendada vaimse tervise probleemidega inimeste mõistmist.

Oleme seisukohal, et ennetada on lihtsam kui ravida. Samuti on see tõhusam. Julgustame ja motiveerime inimesi ning oleme optimistlikud. Alati on võimalik abi saada. Mõnikord piisab sellest, kui on kellegagi rääkida. Oma unistuste eest ei ole kunagi lihtne võidelda, kuid see on seda väärt.

Faktid ja arvud vaimse tervise kohta ELis ei maali roosilist pilti, vaid annavad hoopis tunnistust tegutsemisvajadusest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab tugevamaid meetmeid vaimse tervise edendamiseks liikmesriikide ja ELi tasandil. Samuti on komitee nõudnud siduvaid õigusakte, et ennetada psühhosotsiaalseid riske töökohal. Vaimsele tervisele pühendatud kodanikuühiskonna auhinnaga avaldatakse tunnustust kodanikuühiskonna jätkuvatele jõupingutustele eurooplaste heaolu parandamiseks.

1. Komitee otsustas pühendada oma olulise kodanikuühiskonna auhinna vaimse tervise teemale, kuna pärast COVID-19 pandeemiat on avalikkuse ette jõudnud arvukalt teateid selle kohta, et kogu Euroopas on järsult sagenenud vaimse tervise häired, nagu ärevus ja depressioon. OECD andmetel on ärevussümptomitega noorte osakaal mitmes Euroopa riigis enam kui kahekordistunud. Pandeemia tõi allapoole ka vanuse, mil puututakse kokku toitumishäiretega, eelkõige just teismeliste seas. Juba enne COVID-19 puhangut mõjutasid vaimse tervise probleemid üle kogu ELi vähemalt 84 miljonit inimest – ligikaudu iga kuuendat inimest.
2. Umbes 4% ELis aastas registreeritud surmajuhtumitest on seotud vaimse tervise ja käitumishäiretega. Halval vaimsel tervisel on ka tohutu majanduslik mõju, sest sellega seotud otsesed ja kaudsed kulud moodustavad ligi 4% sisemajanduse koguproduktist. Üle kolmandiku neist kuludest põhjustab väiksem tööhõivemäär ja tööviljakuse vähenemine.
3. Eurostati andmetel teatas 2020. aastal 44,6% ELi 15–64aastastest töötavatest elanikest, et nad pistavad rinda riskiteguritega, mis ohustavad nende vaimset heaolu töökohal. Liiga suur töökoormus või ajasurve olid kõige sagedamini nimetatud vaimse heaolu riskitegurid, mida nimetas peaaegu viiendik ELis töötavatest inimestest.
4. Vaimsest heaolust on saanud ELi poliitilise tegevuskava üks prioriteete. Seepärast võttis komisjon 2023. aasta juunis vastu kõikehõlmava lähenemisviisi vaimsele tervisele. Seda uut käsitlust toetatakse 1,23 miljardi euroga ja eesmärk on edendada vaimset tervist ELi kõigis poliitikavaldkondades. Lähenemisviis keskendub kolmele juhtpõhimõttele: piisav ja tõhus ennetamine; juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohastele vaimse tervise teenustele ja ravile; taasintegreerumine ühiskonda pärast taastumist. Vaimne tervis on ka komitee poliitiline prioriteet ja komitee töö keskmes.
5. Komiteele laekus kogu EList 105 taotlust, mis katsid väga erinevaid teemasid. Nende hulgas olid projektid, millega ennetatakse psühhosotsiaalseid riske töökohal või tegeletakse ainete kuritarvitamise ja digisõltuvuse probleemidega, samuti võideldakse vaimse tervisega seotud häbimärgistamise vastu ja edendatakse kogukonna juhitud abi. Komitee loodab, et austades ja tutvustades neid olulisi valitsusvälise kogukonna jõupingutusi vaimse tervise toetamisel, võib see innustada ka teisi nende eeskuju jälgima. (sg)

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kodanikuühiskonna auhinnaga tunnustatakse mittetulunduslikke projekte, mida viivad ellu üksikisikud, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja ettevõtted. Igal aastal valitakse erinev teema, mis hõlmab komitee mõnd olulist töövaldkonda. Vaimsele tervisele pühendatud 14. kodanikuühiskonna auhinna võitja on Iirimaa sihtasutus Third Age Foundation ja selle sotsiaalse kaasamise võrgustik AgeWell, mis võitleb üksinduse vastu vanemas eas.

7. märtsil tunnustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viit mittetulundusühendust nende silmapaistva panuse eest võitluses vaimse tervise häirete vastu, mis on ELis järsult suurenenud.

50 000 euro suurune auhind jagati viie võitja vahel.

Esimese, 14 000 euro suuruse auhinna sai Iirimaa heategevusorganisatsioon Third Age Foundation.

Ülejäänud neli auhinnasaajat võitsid igaüks 9000 eurot ja nende järjestus oli järgmine:

• 2. koht: ühendus Pro Lapinlahti, SOOME, kogukonnakeskuse Lapinlahden Lähde eest
• 3. koht: Integra, SLOVAKKIA, algatuse „Crazy? So what!“ eest
• 4. koht: sihtasutus Lilinkoti, SOOME, mängude „The World of Recovery“ eest
• 5. koht: organisatsioon Animenta, ITAALIA, projekti Telling Stories for Good eest

ESIMESE AUHINNA VÕITJA

Oma sotsiaalse kaasamise võrgustikuga AgeWell aitab Iirimaa heategevusorganisatsioon Third Age Foundation eakaid, kes on isoleeritud, haprad ja haavatavad. Nende unikaalne teenus on kogukonnapõhine, selle raames toetavad üle 50-aastased inimesed ohustatud ja abivajavaid eakaid. Kombineerides kodukülastusi ja nutitelefonipõhist vaimse tervise küsimustikku, pakub AgeWell seega seltsi ja emotsionaalset tuge ning tuvastab varakult terviseriske.

TEISED AUHINNATUD PROJEKTID

Teise koha sai Soome ühendus Pro Lapinlahti ja selle kogukonnakeskus Lapinlahden Lähde (Lapinlahti läte). Keskus, mis rajati Helsingi Lapinlahti haigla renoveerimise käigus, korraldab mitmesuguseid vaimse tervise alaste teadmiste teemalisi õpikodasid ja üritusi, mida igal aastal külastab kokku 50 000 inimest. Keskus on kuulutatud diagnoosivabaks tsooniks, mis võimaldab igaühel olla see, kes ta on, ilma sildistamiseta, külastajaid patroneerimise asemel võimestades.

Kolmandale kohale tuli Slovakkia organisatsioon Integra algatusega „Crazy? So what!“, mis murrab stereotüüpe, edendades noorte seas empaatial põhinevat arusaama vaimsest tervisest. Organisatsioon võimaldab näha vahetult, mida tähendab vaimse tervise halvenemine ja kuidas liikuda paranemise poole.

Neljanda auhinna võitis Soome sihtasutus Lilinkoti, mis on pühendunud vaimse tervise toetamisele uuenduslike ja loominguliste mängudega „The World of Recovery“. Mängud edendavad vaimse tervise taastumist eesmärkide kaudu, mis toetavad tervet minapilti, isikuautonoomiat ning aktiivset ja mõtestatud elu. Neist esimene on vägivallatu mobiilimäng, ent teine on auhinnatud mängulaua-rollimäng. Nende tasuta mängude sihtrühm on vaimse tervise probleemidega ja ainesõltuvusest paranevad inimesed, samuti saavad neid kasutada spetsialistid.

Viienda koha sai projekti Telling Stories for Good eest Itaalia mittetulundusühing Animenta. Selle projektiga lükkab Animenta ümber söömishäiretega seotud stereotüüpseid narratiive, mis mõjutavad ainuüksi Itaalias enam kui nelja miljonit inimest, kellest kaks miljonit on noorukid. Projekti ennetus- ja teadvustamisprogramme viivad ellu vabatahtlikud spetsialistid internetis ja koolides üle kogu Itaalia.

Komitee kuulutas selle aasta auhinnakonkursi välja 2023. aasta juulis. Ta pühendas auhinna vaimse tervise teemale, sest soovis tunnustada kodanikuühiskonna olulist rolli vaimse tervise probleemide ravis ja ennetamises. Võitjad valiti 23 liikmesriigist esitatud enam kui 100 kandideerimistaotluse hulgast.

Auhinna varasemate teemade hulgas on olnud noored ja abi Ukrainale, kliimameetmed, sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine ning ränne. 2020. aastal asendas komitee oma kodanikuühiskonna auhinna ühekordse kodanikusolidaarsuse auhinnaga, mis oli pühendatud võitlusele COVID-19 vastu. (ll)

2024. aasta Euroopa kodanikualgatuse päev tuletas jõuliselt meelde nii Euroopa kodanikualgatuse potentsiaali kui ka selle piiratust. Üritusel tunnustati varasemate algatuste panust teadlikkuse tõstmisse ja avalike arutelude algatamisse, aga samas toodi aruteludes välja ka pettumus seoses ootustega ELi institutsioonidele aktiivsemalt reageerida ja võtta paremaid järelmeetmeid.

Euroopa kodanikualgatuse päeva peamised järeldused:

• Mitte ainult linnuke kirjas.  Edukad Euroopa kodanikualgatused peaksid automaatselt viima komisjoni sisuliste meetmete, sealhulgas konkreetsete vastuste ja vajaduse korral seadusandlike ettepanekuteni. See tagaks nende otsese mõju ELi õigusele ja aitaks edendada sisukamat dialoogi kodanike ja institutsioonide vahel.
• Tugevamad partnerlused. Koostöö on ülimalt oluline. Kodanike hääle võimendamine nõuab strateegilist koostööd korraldajate, kodanikuühiskonna, meediaväljaannete ja avaliku sektori partnerite vahel.
• Pidev täiustamine. Euroopa kodanikualgatuse raamistik areneb pidevalt edasi. Kasutades parimaid tavasid ja edendades teadmiste jagamist sidusrühmade vahel, saame tugevdada Euroopa kodanikualgatuse protsessi ja anda veelgi suuremale hulgale kodanikele võimaluse aktiivseks osalemiseks.

Euroopa kodanikualgatus võimaldab kodanikel paluda ELil võtta meetmeid ja esitada konkreetses küsimuses uus õigusakt. Kui algatuse on allkirjastanud miljon inimest, otsustab komisjon, milliseid meetmeid võtta. (gb)

Lapinlahti haigla oma 170 aastase ajalooga oli Soome esimene psühhiaatriahaigla ja vaimse tervise teenuste sümbol riigis. 2013. aastal oli haigla unustuse hõlma vajunud. Siis aga kääris rühm vaimse tervise aktiviste käised üles, et muuta see ajaloolise väärtusega lagunenud hoone vaimse tervise, kultuuri ja kunsti avatud keskuseks. Keskuse tööd juhtiva Pro Lapinlahti ühingu esindaja Siru Valleala ütles meile, et nüüd on Lapinlahden Lähde eelkõige kaasav koht, kus häbimärgistamisel ja eelarvamustel pole kohta ning igaüks tunneb end oodatuna.

Mis ajendas Teid oma projekti ellu viima?

2013. aastal seisis 1841. aastal ehitatud Soome esimene psühhiaatriahaigla, Lapinlahti haigla, tühjalt. Helsingi linnal ei olnud sellega edasisi plaane. Pärandist pakatav ja kaunist pargist ümbritsetud ajalooline koht oli vajunud unustusse ja lagunes. Mures kurva olukorra pärast, hakkas rühm vaimse tervise aktiviste jagama oma nägemust ja unistusi sellest kohast, et muuta Lapinlahti haigla ja park vaimse tervise, kultuuri ja kunsti avatud keskuseks.

Selline oli praeguse Lapinlahden Lähde ehk Lapinlahti allika algus.  Kasutatakse ära piirkonna ajaloolist ja arhitektuurilist tähtsust Lapinlahti lahe südames, ammutades inspiratsiooni vaimse tervisega seotud 170 tööaastast. Tähelepanu on nihkunud haiguste ravilt kõigi elanikkonnarühmade heaolu edendamisele. Lapinlahden Lähde on täna elav näide käimasolevast häbimärgistamisvastasest tööst ja paradigma nihkest positiivsuse edendamise suunas.

Varem oli Lapinlahti psühhiaatria lipulaev ja koht, kus vaimse tervise teenuseid pidevalt arendati. Pro Lapinlahti vaimse tervise ühing loodi 1988. aastal, kui Lapinlahti tegutses veel haiglana. Selles tegevad vaimse tervise aktivistid soovisid aga luua uuendusliku vaimse tervise edendamise keskuse, kasutades kõiki 21. sajandil kättesaadavaid teadmisi, et see koht kehastaks konkreetset paradigma muutust vaimsete haiguste ravilt vaimse heaolu edendamisele.

Kuidas Teie projekt vastu võeti? Kas olete saanud tagasisidet inimestelt, keda olete aidanud?  Kas saaksite tuua mõne näite?

Alguses oli inimesi raske üle ukse saada. Territoorium oli olnud üldsusele suletud 170 aastat, kui seal asus psühhiaatriahaigla, ning hoolimata huvist ja uudishimust ei olnud kerge veenda inimesi, et nad võivad julgelt sisse astuda ja ringi vaadata. Tasapisi tulid inimesed üritustele ja tegevustest osa saama ning aitasid neid vabatahtlikult ja ideid välja pakkudes entusiastlikult edasi arendada. Kunstnikud ja esinejad tõid Lapinlahden Lähdesse oma kunstinäitused ja kultuuriüritused ning praegu korraldatakse meil aastas üle 400 ürituse ja 50–60 kunstinäituse. Lapinlahtist on saanud Helsingis kõigile avatud „elutuba“, mis edendab vaimset heaolu ning vähendab üksildust ja sotsiaalset tõrjutust igal viimsel kui päeval aastas.

„Kui ma selle algatusega liitusin, tundsin tohutut rõõmu, et sain aidata selle koha uuele elule äratada – siin kaovad kõik mured.“ (Cresswell-Smith et al 2022)

Täna peetakse Lapinlahti haiglat kohaks, kus inimesed saavad end tunda hoitud ja kaasatuna. Siin tunnete end alati oodatuna, ükskõik milline teie päev on olnud või millises olukorras olete. Lapinlahti minevik psühhiaatriahaiglana ei ole oma tähendust kaotanud. Võite vabalt olla haavatav. Vaimse tervise probleemidesse suhtutakse avatult, mis on täiesti ainulaadne. Me toetume tugevale kogukonnatundele ja igaüks saab turvaliselt uurida oma tugevaid külgi. Häbimärgistamisel ja diskrimineerimisel ei ole siin kohta ning me tunneme Lapinlahden Lähdes uhkust, et kaasatud on kõik.

Lapinlahti tegevused on välja töötatud koostöös selle omaniku Helsingi linnaga ning tehtu on olnud kogu tegevuse eeltingimus. Langetamisel on kaugeleulatuvad poliitilised otsused selle ala tulevase omandiõiguse kohta ning me loodame, et praeguse tegevuse edu võetakse täielikult arvesse.

Kuidas kasutate neid konkreetseid rahalisi vahendeid kogukonna edasiseks abistamiseks? Kas kavandate juba uusi projekte?

Jätkame oma tegevuse arendamist, et veelgi rohkem inimesi saaks sellest osa ja kasu. Hiljuti käivitasime põneva projekti vaimse tervise häiretest taastuvate inimeste jaoks, eesmärgiga suurendada juurdepääsu kultuuritegevusele ja lausa õigust selleks. Täpsemalt aitame inimestel leida oma viisi kultuurilise eneseväljenduse saavutamiseks, et selgitada välja, mis toob nende vaimsele heaolule kasu kultuuri ja kunsti seisukohast. Just selleks me saadud heldet auhinnaraha kasutamegi.

Milliseid ühistegevusi on Teie arvates vaja, et vähendada vaimse tervise probleemidega sageli kaasnevat häbimärgistamist? Kas kunst võib aidata võimestada vaimse tervise probleemidega inimesi?      

Peame pakkuma tegevusi, mille käigus saavad kokku erineva kogemustepagasi ja taustaga inimesed. Kui tegevus ei põhine tervislikul seisundil ega elutingimustel, luuakse ainulaadseid omavahelisi kokkupuuteid ja sisukaid suhteid erineva taustaga inimeste vahel. Vaimse tervise uurimine erinevate vahendite, näiteks kunstide abil on suurendanud teadlikkust ja mõistmist. Kunst on erakordne viis inimeste kokkuviimiseks ja see pakub uusi võimalusi ka valusate probleemide käsitlemiseks. Kunst on eneseväljenduskanal, mis võimaldab end nähtavaks ja kuuldavaks teha. Õiguses olla ära kuulatud peitub jõud, mis võib muuta inimese elu ja tema suhtumist endasse.

Kuna Soome Lilinkoti sihtasutus leidis, et vaimse tervise valdkonnas on veel ruumi innovatsioonile ja uutele meetoditele, töötas ta välja „The World of Recovery (TWoR)“ mängud, millest üht saab mängida internetis ja teist laua ümber. Mõlemad on rollimängud, kus mängija astub teatud tegelase kingadesse. Mängude tegevus leiab aset lootusrikkas tulevikumaailmas ja need toetavad mängijat teel taastumise poole. Sihtrühmaks on inimesed, kes taastuvad vaimse tervise ja ainete kuritarvitamise probleemidest, aga ka spetsialistid. Lilinkoti esindajad Reetta Sedergren ja Venla Leimu ütlevad, et mängudel on väga suur vaimse tervise parandamise potentsiaal, kuid see potentsiaal on seni suures osas kasutamata. 

Mis ajendas teid oma projekti ellu viima? 

Mõned aastad tagasi tundus meile Lilinkoti sihtasutuses, et vaimse tervise probleemidest taastumise valdkonnas on piisavalt ruumi innovatsioonile ja uutele meetoditele. Taastumisele orienteerituse levik oli selles valdkonnas suur samm edasi, kuid tänapäevastest uuenduslikest vahenditest selle rakendamiseks oli teatav puudus. Meie organisatsioon oli teinud aastakümneid koostööd vaimse tervise probleemidest taastuvate inimestega ning meil oli unistus: mis siis, kui vaimse tervise edendamiseks leiduks moodne vahend – digitaalne mäng, kus mängija astub tegelase rolli? 

Kuidas teie projekt vastu võeti? Kas olete saanud tagasisidet inimestelt, keda olete aidanud?   

„The World of Recovery“ mänge arendati koos vaimse tervise probleemidest taastuvate inimeste ja spetsialistidega, nii et saime kogu mängukujunduse protsessi vältel pidevat tagasisidet, mis aitas mängudele lõplikku kuju anda. 

Me saime mõlema mängu mängijatelt ülekaalukalt positiivset anonüümset ja isiklikku tagasisidet. Näiteks ütles enam kui 90 % vastajatest, et mobiilimäng suurendas nende heaolu ja aitas neil aktiivselt tegutseda ning rollimäng aitas neil omandada sotsiaalseid oskusi.  

Võib-olla oli parimaks tagasisideks naer ja vestlused tunnete, probleemide ja tugevate külgede üle ning viis, kuidas need mängud mängijad kokku tõid, olenemata nende rollist ja taustast. 

Millist nõu annaksite teistele organisatsioonidele heade tulemuste saavutamiseks samalaadsete tegevuste ja programmidega? 

Novaatoriks olemisel on palju eeliseid. Teha midagi uut on tõeliselt inspireeriv. Tundke selle üle uhkust ja ärge suruge end tuttavasse malli. Järgige oma instinkti, kuulake meelsasti kõigi arvamusi. Mis kõige olulisem – kaasake mängukujundusse eksperdid ja inimesed, kes terviseprobleemidest taastuvad. Kui teete mänge, siis olge valmis selleks, et puutute tihti kokku asjatundjate eelarvamustega. Vaimse tervise valdkonnas on tavaline, et kõiki mänge peetakse sõltuvust tekitavateks või kahjulikeks. Ärge heitke meelt! Olge julged, loovad ja söandage unistada. 

Milline on arvuti- ja videomängude potentsiaal vaimse tervise parandamisel? Kas teie arvates tuleks neid vaimse tervise probleemide raviks rohkem kasutada? 

Arvuti- ja videomängude ning konkreetselt rollimängude potentsiaal vaimse tervise parandamisel on tohutu. Kuna murettekitav arv inimesi kannatab vaimse tervise probleemide all, vajame uusi, mitmekülgseid viise vaimse tervise parandamiseks. On kahetsusväärne, et mängude potentsiaali ei ole põhjalikumalt uuritud. See ei tulene huvi, vaid piisava rahastamise puudumisest. Heade mängude arendamine vaimse tervise parandamiseks ei toimu kiiresti ega lihtsalt. Vajame rohkem rahastamist, rohkem ühiselt arendatud projekte ning selle eesmärgi nimel töötavaid vaimse tervise ja mängutööstuse spetsialiste. Suur vajadus on ka teadusuuringute järele. 

Üle 55 miljoni inimese kogu maailmas, sealhulgas palju noori, kannatab söömishäirete all, mis mõjutavad nende vaimset ja füüsilist tervist. Paljusid takistab abi otsimast häbimärgistamine. Itaalia organisatsiooni Animenta juhitud projekti „Lood elust enesest“ eesmärk on kaotada stereotüübid, aidata kaasa söömishäirete varajasele avastamisele ja pakkuda tuge. Alates 2021. aastast on projektimeeskond kõnetanud Itaalias rohkem kui 10 000 õpilast. Rääkisime Animenta esimehe ja asutaja Aurora Caporossiga.

Mis ajendas teid oma projekti ellu viima?

Animenta sündis vajadusest kuulata ära söömishäirete all kannatavad inimesed, aga ka need, kes elavad nende kõrval. Ühenduse eesmärk on tagada inimestele korralik juurdepääs söömishäirete ravile, sest söömishäirest on võimalik paraneda, kui inimestele antakse võimalus end tervendada.

Kuidas teie projekt vastu võeti? Kas olete saanud tagasisidet inimestelt, keda aitasite?  Kas te saate tuua näiteid?

„Animenta on koht, kus mind võeti hästi vastu, ma mõistsin, et ka minul on söömishäire, kuigi ma ei olnud alakaaluline.“ Sellise sõnumi saime me mitu kuud tagasi oma kogukonnalt. See pani meid mõistma, milline on meie töö tähtsus ja mõju. Animenta võeti vastu uudishimuga, aga ka lootusega, et me saame esile kutsuda muutusi.

Kuidas kasutate neid konkreetseid rahalisi vahendeid kogukonna edasiseks abistamiseks? Kas kavandate juba uusi projekte?

Soovime üha rohkem investeerida kooliprojektidesse, et laiendada oma mõju. Samuti kasutame rahalisi vahendeid toitumishäirete all kannatavate inimeste eneseabirühmade loomiseks. Animenta projektide hulka kuuluvad ka Animenta laagrid, mis on kuuepäevased ja toimuvad looduses, et inimesed saaksid uuesti suhestuda iseenda, oma keha ja toiduga.

Millist nõu annaksite teistele organisatsioonidele heade tulemuste saavutamiseks samalaadsete tegevuste ja programmidega?

Alustage inimeste lugudest, et saada teada, mida kogukond, kelle poole te pöördute, läbi elab. Küsige tagasisidet ja saatke välja küsimustikke, et mõista, mida inimesed vajavad. Kuid eelkõige pöörduge inimeste poole isiklikult, rääkige oma võitlusest ja muutustest, mida soovite ellu viia. Samal ajal on oluline teha koostööd teistega, et luua tõhus ja tulemuslik tugisüsteem.

Kas teie arvates on tänaseks juurdunud arusaam, et söömishäiretesse tuleks suhtuda kui tõsistesse vaimse tervise probleemidesse? Kas selle probleemi all kannatavad inimesed saavad asjakohast tuge ja kui ei, siis mida tuleks olukorra parandamiseks teha?

Tänapäeval räägitakse toitumishäiretest sagedamini, nii et võib öelda, et teavet on rohkem. Siin on tegemist aga haigustega, mis on seotud sügava sotsiaalse häbimärgistamise ja väga stereotüüpse esindatusega. Tänaseni usuvad mõned inimesed, et söömishäired on lihtsalt tahtejõu puudumine ja kapriisid. Tegelikult on söömishäired keerukad psühhiaatrilised haigused ja vajavad korralikku ravi, mis praegu ei ole alati kättesaadav, sest ravikeskusi ei ole piisavalt ja paljud inimesed ei pääse ravile.

Oma sotsiaalse kaasamise võrgustiku „AgeWell“ kaudu võitleb Iiri heategevusorganisatsioon „Third Age Foundation“ üksinduse vastu vanaduses. Võrgustiku „AgeWell“ seltsilised, kes ise on üle 50, külastavad eakaid nende kodus kord nädalas, pakkudes seltsi, kuid jälgides ka kliendi tervist ja heaolu mobiilirakendusepõhise küsimustiku abil. Organisatsiooni „Third Age Foundation“ esindaja Alison Branigan ütles meile, et praeguseks on Iirimaa Meathi krahvkonnas tuge saanud üle 500 inimese, kellest mõned kirjeldasid teenust kui „eluliini“ või isegi „valgust pika pimeda tunneli lõpus“.

Mis ajendas Teid oma projekti ellu viima?

„AgeWell“ võeti Meathi krahvkonnas kasutusele, et toetada üha suurenevat eakat elanikkonda, kellel on erilised sotsiaalsed, emotsionaalsed, psühholoogilised ja füüsilise hoolduse vajadused. Meie tervishoiusüsteem on tohutu surve all, meie elanikkond kasvab ja vananeb ning teenustele, sealhulgas koduhooldusteenusele on pikad ootejärjekorrad. „AgeWell“ pakub õigeaegset ja praktilist lahendust, mis täiendab ja parandab olemasolevaid tervishoiuteenuseid, toetades eakaid inimesi, kes on isoleeritud, üksildased, põdurad, koduseinte vahele sunnitud ja kuuluvad riskirühmadesse, et aidata neil elada kauem seal, kus nad soovivad. Me pakume neile sotsiaalset lävimist, jälgime nende tervist ja heaolu, tuvastame esilekerkivad probleemid ja reageerime neile enne, kui need väljuvad kontrolli alt. „AgeWell“ sobib hästi ka meie organisatsiooni „Third Age“ eetosega, toetades eakaid otse uuenduslike teenuste ja programmide kaudu ning luues ainulaadseid vabatahtliku tegevuse võimalusi, kus eakad saavad toetada eakaaslasi ja teisi kogukonnarühmi. 

Kuidas Teie projekt vastu võeti? Kas olete saanud tagasisidet inimestelt, keda olete aidanud?  (Kas saate tuua mõne näite?)

Praeguseks on „AgeWell“ Meathi krahvkonnas toetanud enam kui 500 vanemat inimest. Paljud hindavad selle projekti puhul just seltsi pakkumise aspekti. Neil on oma võrgustiku „AgeWell“ seltsilise vastu tekkinud eriline usaldus, mis aitab meil mõista nende vajadusi ja hirme ning seega neid paremini toetada.

Kliendid ütlevad meie teenuse kohta järgmist: „teenus on eluliin“, „ma ei teadnud, et mul on tuge vaja, enne kui mul oli see olemas“, „ma olen nii tänulik teenuse ja seltsi eest, see annab nädalale sära juurde“, „ma olin väga üksildane, kõik päevad olid ühesugused, nüüd ootan rõõmuga külastusi“. Üks klient, kes oli suures masenduses ja tunnistas, et on kaalunud mitu korda enesetappu, ütles: „„AgeWell“ tuli õigel ajal, nad aitasid mul näha valgust pika pimeda tunneli lõpus. Igaühel peaks olema juurdepääs sellele teenusele“.

Meie vabatahtlikud kaastöötajad, kes on ise ka eakad inimesed, ütlevad: „mulle meeldib vabatahtlikuna tegutseda“, „nii hea on tunda, et saad midagi ära teha“, „seda tööd tehes olen nii palju teada saanud inimeste ja iseenda kohta“.

Statistiliselt saame tõestada, et „AgeWell“ parandab heaolu ning sotsiaalset, emotsionaalset ja informatiivset tuge, vähendab isoleeritust ja üksindust, inimesed tunnevad end tervemana ning liiguvad rohkem.

Muu tagasiside hõlmab meie klientide pereliikmete väljendatud meelerahu ja meie töö tunnustamist tervishoiuteenuste osutajatelt, kes suunavad kliente pidevalt otse meie poole.

Millist nõu annaksite teistele organisatsioonidele heade tulemuste saavutamiseks samalaadsete tegevuste ja programmidega?

Tundke oma kliente, kaasake oma osalejad protsessi ning kuulake nende ettepanekuid ja nende vajadusi. Uskuge sellesse, mida teate ja mida saate saavutada, olge julged, loomingulised, visad: kui teie idee on piisavalt hea, leiate lahenduse. Olge avatud koostööle teistega ja kui on võimalik saada riigilt või tervishoiusüsteemilt toetust rahastamise ja/või toetamise/edendamise osas, võib see oluliselt suurendada programmi usaldusväärsust, mõju ja edukust.

Mis on Teie arvates peamine vaimse tervise halvenemise põhjus vanemas eas peale füsioloogiliste tegurite? Kas me saame ühiskonnana parandada eakate vaimset tervist?

Üksindus ja isoleeritus on alati viinud vaimse tervise halvenemiseni vanaduses. See võib olla probleemiks Iirimaa maapiirkondades, kuid niisama levinud on see linnades. Pandeemia, sunnitud isolatsioon, endasse tõmbumine ja eraldumine ning sotsiaalsete kontaktide, tegevustele juurdepääsu ja vabaduse kadumine on viimastel aastatel põhjustanud hirmu, ärevuse, depressiooni ja vaimse tervise probleemide epideemia. Oma osa on ka riigisisestel ja ülemaailmsetel sündmustel, sealhulgas elukalliduse tõusul, sõjal ja konfliktidel. Inimeste vananedes võib nende suhtlusringkond väheneda, haigused võivad mõjutada nende liikumisvõimet, nad võivad olla sunnitud jääma koduseinte vahele või kogeda iseseisvuse kaotust. Kõik need tegurid võivad mõjutada enesehinnangut, väärikust, meeleolu ja väljavaateid. On oluline, et eakaid inimesi ei unustataks ainuüksi seetõttu, et neid pole näha. Meeles tuleb pidada kogukonna, aga ka kogukonna sekkumise tähtsust ning sotsiaalsete kontaktide ja sotsiaalse suhtlemise algatuste mõjujõudu.