Hispaania-Poola taustaga dokumentaalfotograaf Hanna Jarzabek, kes on Euroopa uuriva ajakirjanduse (IJ4EU) 2024. aasta mõjuauhinna kandidaat, jäädvustas oma kaameraga troostitu pildi, mis valitseb Poola-Valgevene piiril, kus tuhanded pagulased püüavad läbida Białowieża metsa, mida hüütakse ka „džungliks“.

Hanna Jarzabek

Alates 2021. aasta novembrist on tuhanded, peamiselt Lähis-Ida ja Aafrika riikidest pärit pagulased püüdnud minna läbi Białowieża metsa. Tegu on Poola ja Valgevene piiril asuva Euroopa viimase ürgmetsaga. Mõnede pagulaste poolt džungliks kutsutava metsa läbimine on ohtlik ja keeruline, eriti nende jaoks, kes ei ole tuttavad Kirde-Euroopa karmi kliimaga. Paljud pagulased on jäänud metsa lõksu pikemaks perioodiks ja peavad seal rinda pistma äärmuslike tingimustega – metsas ei ole toitu ja vett ning talvel on suur alajahtumise ja lausa surmaoht. Kui piirivalvurid pagulased kätte saavad, siis saadetakse nad reeglina üle piiri, mis tähendab, et nad jäetakse lihtsalt Valgevene poolele metsa, sageli toimub see öösel ja sellel ei ole tunnistajaid. Samuti lõhutakse nende telefonid, et takistada suhtlemist välismaailmaga. Selline sunniviisiline tagasisaatmine, mida nimetatakse tagasitõrjumiseks, toimub isegi äärmuslikes tingimustes, samuti ei tehta erandeid rasedatele naistele või alajahtumise piiril olevatele isikutele, ka nemad saadetakse ikkagi tagasi Valgevene territooriumile. Mõned pagulased on öelnud, et nad on kogenud neid tagasitõrjumisi mitmel, lausa 17 korral.

Poola eelmine valitsus ehitas piirimüüri, mille peal on kasutatud žilettokastraati ja mille alumine osa on tugevdatud. Nagu samasugused tõkked mujalgi, ei takista ka see inimeste sisenemist Euroopasse, küll aga tekitab neile raskeid vigastusi. Piirivalvurid on paigaldanud kaamerad ka metsa, et tuvastada pagulaste ja abitöötajate liikumist. Kuna selles piirkonnas ei ole pagulaslaagreid, siis peidavad pagulased end metsas, et vältida tagasitõrjumist Valgevenesse, ning kasvav sõjaväelaste hulk takistab juurdepääsu humanitaarabile.

Humanitaarabi osutamine sellel piirilõigul on algusest peale olnud seotud märkimisväärsete probleemidega. Pärast seda, kui paremäärmuslik valitsus pidi 2023. aasta oktoobris võimult taanduma, tekkis lootus rändepoliitika muutmiseks, kuid vägivald, tagasisaatmised ja piiratud juurdepääs arstiabile on endiselt tavapärane praktika. Organisatsioonil Piirideta Arstid töötavad seal praegu vaid kolm osalise tööajaga töötajat, kes pakuvad arstiabi 400 kilomeetri pikkusel piirilõigul. Erinevalt teistest sarnaste rändevoogudega piirialadest puudub organisatsioonil selles piirkonnas alaline baas. Abitöötajad töötavad rasketes tingimustes ning osutavad sageli abi pimedas ja neil puuduvad vajalikud seadmed täpse diagnoosi panemiseks. Nad püüavad inimesi ravides kohanduda metsas valitsevatele tingimustele, kui peavad näiteks öösel manustama ravimeid intravenoosse infusioonina või osutama kiiret arstiabi rasketel juhtudel, näiteks raseduse katkemise korral.

Pärast piirimüüri ehitamist kogevad rändajad lisaks tavapärastele terviseprobleemidele ka mitmesugused luumurde, kuna nad püüavad ronida üle piirimüüri ja kukuvad mõnikord sellelt, kuni 5 meetri kõrguselt müürilt alla. Mõned luumurrud nõuavad keerulisi operatsioone ja mitmekuulist paranemist. Sellistel juhtudel nagu ka alajahtumise korral on ainus lahendus helistada kiirabisse, teades, et piirivalveametnikud võtavad isiku haiglas viibimise ajal vahi alla ja jälgivad teda kogu haiglas viibimise aja. Pärast seda, kui patsient on haiglast välja kirjutatud, otsustavad piirivalveametnikud oma kriteeriumide alusel, kas saata ta suletud või avatud pagulaskeskusesse. Mitu küsitletut ütlesid mulle, et on olnud olukordi, kus piirivalve toimetas mõned pagulased pärast haiglas viibimist tagasi metsa ja saatis nad tagasi Valgevene poole peale, ning kogu lugu algas algusest peale.

Viimastel kuudel on Poola-Valgevene piirile paigutatud sõdurite arvu pidevalt suurendatud, mis annab tunnistust piirkonnas kasvavatest pingetest. 2024. aasta juunis pussitas üks rändaja piiril Poola sõdurit, kes suri hiljem neisse haavadesse. Vastusena tõhustas uus valitsus oma rändevastast kampaaniat ja võttis vastu seaduse, mis lubab sõduritel kasutada relvi alati, kui nad seda vajalikuks peavad, ilma et nad peaksid oma tegevuse eest vastust andma. See otsus valmistab tõsist muret, pidades eelkõige silmas varasemaid jõu kasutamisega seotud tõsiseid vahejuhtumeid. Näiteks 2023. aasta oktoobris tulistati päise päeva ajal selga ühte Süüria pagulast, kes sai raskeid vigastusi. Samuti teatasid humanitaarabi osutavad vabatahtlikud 2023. aasta novembris, et piirivalvurid tulistasid abi andmise ajal nende suunal ilma ette hoiatamata. Uus seadus ei too mitte ainult kaasa riski, et sellised ohtlikud tavad muutuvad normaalsuseks, vaid loob ka karistamatuse õhkkonna, mis seab nii pagulased kui ka humanitaarabi andjad ohtu ka tulevikus. Kui anda sõduritele kontrollimatu võim, õõnestab see põhilisi inimõigusi ja võib teravdada vägivalda juba niigi ebastabiilsel piirialal.

Donald Tusk püüab jätta mulje, et ta on avatum ja inimõigustest teadlikum, kuid tema valitsus jätkab eelmise administratsiooni narratiivi, visandades piiril viibivatest rändajatest pildi kui ohust Poola ühiskonnale, dehumaniseerides neid ja rääkides neist kui terroristidest või kurjategijatest. Eelmine valitsus püüdis liigitada ka humanitaarabi andjaid inimkaubandusele kaasaaitajateks. See on kuritegu, mille eest võib karistada kuni kaheksa-aastase vangistusega. Tundub, et sama poliitika jätkub ka Donald Tuski valitsuse ajal. 28. jaanuaril 2025 astuvad kohtu ette viis humanitaarabi osutanud vabatahtlikku, kes abistasid 2022. aastal ühte Iraagist pärit peret ja ühte egiptlast, ning nende suhtes võidakse kohaldada just seda karmi karistust.

Lisaks ei anna hiljuti (oktoobris 2024) väljakuulutatud rändepoliitika just palju põhjust optimismiks. Möödunud aasta juulis kasutusele võetud puhvertsoon on endiselt kasutusel ning takistab tõsiselt humanitaarabiorganisatsioonide, sealhulgas Piirideta Arstide ja ajakirjanike juurdepääsu, takistades seega abi toimetamist pagulasteni ja Poola ametivõimude toime pandud inimõiguste rikkumiste dokumenteerimist.

Selle poliitika kõige rohkem vaidlusi tekitav aspekt on aga kava peatada sellel piiril varjupaigaõigus – meede, mis on ilmselgelt vastuolus kogu Euroopas tunnustatud põhiliste inimõigustega. Lisaks on sellel poliitikal kaugeleulatuv mõju piirialal elavatele kohalikele inimestele, kuid selle väljatöötamisel ei ole eelnevalt konsulteeritud ei nende ega humanitaarabiorganisatsioonidega. Need organisatsioonid, kes on väsimatult töötanud abi osutamise nimel, on samuti kogunud olulisi teadmisi sealsest olukorrast, piiri ületada üritavate pagulaste vajadustest ja nende probleemidest. Selliste teadmiste eiramine mitte ainult ei õõnesta humanitaarabialaseid jõupingutusi, vaid võib halvendada ka juba niigi keerulist olukorda.

See uuriv aruanne on koostatud fondi „Uuriv ajakirjandus Euroopa jaoks“ (IJ4EU) stipendiumi toetusel.

Hanna Jarzabek on Madridis elav Hispaania-Poola taustaga dokumentaalfotograaf, kes on õppinud politoloogiat ja on töötanud ÜRO asutuste poliitikaanalüütikuna. Oma töös keskendub ta sellistele teemadele nagu diskrimineerimine, sooline identiteet, seksuaalne mitmekesisus ja rändevood ELi idapiiril ning läheneb neile tundlikult ja lugupidavalt. Tema töid on avaldatud suurtes väljaannetes, nagu El País ja Newsweek Jaapan, neid on välja pandud rahvusvahelistel näitustel ja need on võitnud arvukalt auhindu, muu hulgas kandideeris ta 2024. aasta IJ4EU mõjuauhinnale ja Leica Oskar Barnacki 2023. aasta auhinnale.

„Džungli“ projekti fotod:

Seeninfektsiooni põhjustatud jalgade külma- ja niiskuskahjustused on üks levinumaid terviseprobleeme pagulastel, kes püüavad läbida Białowieża metsa (oktoober 2022).