Alexandra Borchardt

Provokatiivselt võiksime väita, et ajakirjandus ja generatiivne tehisintellekt on omavahel vastuolus. Ajakirjandus tegeleb faktidega; generatiivne tehisintellekt arvutab tõenäosusi. Mida arvaksite sellest, kui reporterid täidaksid lüngad loos omaenda oletustega, mis kõlavad tõenäoliselt? Generatiivne tehisintellekt toimib just nõnda. Sellegipoolest pakub generatiivne tehisintellekt tohutuid võimalusi ajakirjanduse täiustamiseks. Muuhulgas saab seda kasutada ideede genereerimisel, intervjuuküsimuste ja pealkirjade koostamiseks, andmeajakirjanduses ja dokumentide kiireks analüüsiks. Samuti võib see aidata vahetada vorminguid ja keelt ning muuta tekstid videoteks, taskuhäälinguteks ja visuaalseteks materjalideks, transkribeerida, tõlkida, illustreerida ja muuta sisu kättesaadavaks veebivestlustes. Need generatiivse tehisintellekti aspektid võivad aidata ajakirjandusel jõuda inimesteni, kes on varem olnud alateenindatud: kohalikud mikrokogukonnad, inimesed, kel on raskusi teksti lugemise või mõistmisega, kes kogevad muid takistusi või keda traditsiooniline ajakirjandus lihtsalt ei huvita. Madalmaade avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni NPO strateegia- ja innovatsioonidirektor Ezra Eeman leiab, et: „Generatiivne tehisintellekt aitab meil osutada paremat avalikku teenust, suurendab interaktiivsust, juurdepääsetavust ja loovust. Tehisintellekt aitab meil rohkem loodavat sisu publikuni viia.“

Kuigi mõned meediatööstuse esindajad on generatiivse tehisintellekti potentsiaalist ilmselgelt vaimustuses, toob see tehnoloogia endaga ajakirjanduse jaoks kaasa märkimisväärseid riske. Kaks kõige olulisemat riski on üldine usalduse kaotus teabe vastu ja ajakirjanduse ärimudelite edasine kahanemine või isegi kadumine. Nagu juba mainitud, pole „hallutsinatsioonide“ – termin, mis viitab generatiivse tehisintellekti kalduvusele fabritseerida vastuseid, fakte ja allikaid – puhul tegemist defekti, vaid sellele tehnoloogiale iseloomuliku omadusega. Kuid see ei ole veel sugugi kõik. Kuna generatiivne tehisintellekt võimaldab igaühel luua mis tahes sisu vaid mõne minutiga, sealhulgas süvavõltsinguid, on oht, et üldsus kaotab usalduse igasuguse meediasisu vastu. Meediapädevuse koolitustel soovitatakse inimestel juba praegu internetist leitud sisu suhtes skeptilised olla. Selline eluterve skeptitsism võib muutuda täielikuks usaldamatuseks, kui fabritseeritud sisu levik jätkab oma võidukäiku. Veel ei ole teada, kas traditsioonilised meediabrändid lõikavad tulevikus sellisest olukorrast kasu, võttes enda kanda infomaailma teejuhtide rolli, või kas kogu meediat peetakse selles kontekstis ebausaldusväärseks.

Generatiivsete otsingute tegemine süvendab probleemi veelgi, kuna see ähvardab muuta ajakirjanduse üha nähtamatumaks. Kui varem pakkus Google’i otsing linke, millest paljud olid seotud usaldusväärsete meediabrändidega, siis nüüd kujundab otsinguväljundit üha enam generatiivne tehisintellekt. Inimesed saavad tutvuda esimese tasandi vastustega tekstivormis, nad ei peagi enam sügavamale kaevuma. Pole ime, et meediasektori juhid on paanikas. Paljud neist kiirendavad tehisintellekti rakendamist tõhususe suurendamiseks. Mõistagi pole see lahendus olukorras, kus oleks vaja hoopis täiendavaid investeeringuid kvaliteetsesse ajakirjandusse, et demonstreerida publikule erinevust suvalise „sisu“ ning põhjalikult uuritud, täpse ja usaldusväärse ajakirjanduse vahel.

Vaja on eetilist lähenemisviisi tehisintellekti kasutamisele meedias. Esiteks peavad meediaorganisatsioonid looma tehisintellekti strateegia ja keskenduma sellele, kuidas osutada tehnoloogia abil paremat avalikku teenust. Ressursid peavad olema suunatud sellele, mis on soovitav, ja neid tuleb vastavalt rakendada. Seejuures ei tohi unustada, et tehisintellekti kasutamisel on märkimisväärne keskkonnaalane ja ühiskondlik hind. Alati peab jääma võimalus töötada ilma tehisintellektita. Samuti peaksid organisatsioonid kasutama oma (mõju)võimu toodete ostmisel, reguleerimise eesmärgil lobitöö tegemisel ning autoriõiguse- ja andmekaitsealastes aruteludes osalemisel. Kaalul on väga palju. Kahju võimendamise vältimiseks peaksid kõik ettevõtted tingimata korrapäraselt kontrollima, et nende kasutatavad tooted ei tekita eelarvamusi ega stereotüüpe. Selles kiiresti muutuvas keskkonnas, kus iga päev paisatakse turule uusi tooteid, on üksiküritaja rolli jäämine ohtlik. Vastutustundliku arengu huvides on väga oluline, et ajakirjandusettevõtted teeksid ja edendaksid omavahelist koostööd ja koostööd tehnoloogiaettevõtetega.

Kuid ei ole kahtlust, et generatiivne tehisintellekt suurendab oluliselt meediasektori sõltuvust suurtest tehnoloogiaettevõtetest. Mida rohkem tehnoloogiaettevõtted lõimivad tehisintellekti vahendeid rakendustesse, mida inimesed oma igapäevaelus kasutavad, seda vähem kontrolli on meediaorganisatsioonidel tavade, protsesside ja toodete üle. Meediaorganisatsioonide eetikasuunised võivad siis osutuda pelgalt lisanduseks millelegi, mille põhiolemuse otsustab juba ammu keegi teine.

Kõike seda arvestades võib üllatada järgmine hüpotees: homne ajakirjandus sarnaneb paljuski eilsele ja on loodetavasti parem. Kuid osa tänasest ajakirjandusest kaob. Nagu minevikus, on ajakirjanduse võtmesõnadeks ka edaspidi faktid, üllatamine, lugude jutustamine ja võimukandjate vastutusele võtmine. Tuleviku ajakirjanduse aluseks on publikuga stabiilsete, usaldusel ja lojaalsusel põhinevate suhete loomine. Selleks peab ajakirjandus andma kätte suuna, juhtima arutelusid ja toetama kogukondi. Tehisliku sisu maailmas on eriline väärtus sellel, mida ütlevad, mõtlevad ja tunnevad päris inimesed. Ja just seda oskavad ajakirjanikud vahendada kõige paremini. Kuid tehisintellekt võib aidata ajakirjandusel paremini toimida; teenida üksikisikuid ja rühmi vastavalt nende vajadustele ja eluolukorrale; muutuda kaasavamaks, kohalikumaks ja andmerikkaks viisil, mis ei olnud varem taskukohane. Nagu ütles tehisintellekti kohta Rootsi televisiooni asejuht Anne Lagercrantz: „See muudab põhjalikult ajakirjandust, kuid loodetavasti mitte meie rolli ühiskonnas. Peame töötama meediatööstuse usaldusväärsuse nimel. Peame looma turvalised inforuumid.“ Võime järeldada, et tehisintellekti ajastu ei kujuta endast suurimat ohtu mitte ajakirjandusele endale, vaid selle ärimudelitele.

Käesolev tekst põhineb tasuta allalaaditaval aruandel „Trusted Journalism in the age of Generative AI“ (Usaldusväärne ajakirjandus generatiivse tehisintellekti ajastul), mille Euroopa Ringhäälinguliit avaldas 2024. aastal ning mille autoriteks on dr Alexandra Borchardt, Kati Bremme, dr Felix Simon ja Olle Zachrison.