Möödunud aastal sai konkurentsivõimest üks ELi prioriteete Euroopa poliitikas ja keegi ei saa eirata selle tähtsust ELi tuleviku jaoks.

Konkurentsivõime oli üks põhiteemadest, millele viitas komisjoni president Ursula von der Leyen eelmise aasta septembris oma iga-aastases kõnes Euroopa Parlamendile olukorrast Euroopa Liidus. Ursula von der Leyen lubas teha kõik vajaliku Euroopa konkurentsieelise kaitsmiseks.

Euroopa ettevõtetel on raskusi oskustööjõu värbamisega, peamiste sektorite reguleerimine on rangem kui teistes konkureerivates riikides, nimelt Ameerika Ühendriikides ja Hiinas, investeeringud teadus- ja arendustegevusse on väiksemad ning füüsiline ja digitaristu pärsib kaubandust ja majanduskasvu. Need probleemid on hästi teada ja mitmes uuringus dokumenteeritud.

Ühtlasi usaldas Ursula von der Leyen Euroopa Keskpanga endisele juhile Mario Draghile ülesande teha konkreetseid ettepanekuid selle kohta, kuidas parandada ELi konkurentsivõimet. Seda võib igati tervitada. Ent headest soovitustest üksi ei piisa. Vaja läheb ka poliitilist tahet ja suutlikkust neid rakendada.

EL on seadnud eesmärgiks tugevdada oma vastupanuvõimet ja mõju maailmas, kuid on kaotamas selle eesmärgi saavutamiseks vajalikku konkurentsivõimet. Prognooside kohaselt väheneb ELi osakaal maailmamajanduses 2050. aastaks järk-järgult peaaegu 15%-lt vaid 9%-le.

Seepärast on hädavajalik parandada ELi tootlikkust ja konkurentsivõimet. Sel eesmärgil peab EL võtma vastu konkurentsivõime tegevuskava, mis on kooskõlas ühtse turu ja sotsiaalse turumajanduse põhimõtetega, tulevikku suunatud, täpselt määratletud ja kooskõlastatud ning edendab ettevõtete ja töötajate jõukust, parandades nende võimet teha uuendusi, investeerida ja kaubelda ning konkureerida ülemaailmsel turul ühise heaolu nimel ning edendada üleminekut kliimaneutraalsusele. See on oluline mitte ainult tulevikus jõukuse, innovatsiooni, investeeringute, kaubanduse ja majanduskasvu tagamiseks, vaid ka kvaliteetsete töökohtade loomiseks ja elatustaseme tõstmiseks.

Seepärast on ELi ettevõtetel selged ootused sellele uuele hoole ja nad nõuavad konkurentsivõime paigutamist laiemasse pikaajalisse majandus- ja ühiskonnaraamistikku.

Komitee on näinud vaeva, et teha kindlaks tegurid ja osalejad, kes mõjutavad pikaajalist konkurentsivõimet ja tootlikkust ning keda tuleb terviklikus visioonis arvesse võtta.  Oleme teinud tööd konkurentsivõime ökosüsteemidega, et selgitada komisjonile, milliseid näitajaid ta peaks veelgi tõhustama või täiendama.

Seega näib riigipõhine lähenemisviis probleemide ja nende lahenduste hindamisel olevat otsustav aspekt, mida komisjon ei ole oma kahes pikaajalist konkurentsivõimet käsitlevas teatises piisavalt käsitlenud.

Üldisemalt on komisjon koostanud loetelu 17 tulemusnäitajast, mida tuleb igal aastal hinnata üheksa kindlaksmääratud konkurentsivõime mõõtme alusel. Kuid samuti on vaja, et liikmesriigid neist täielikult kinni peaksid ja et komisjonil oleksid nõuetekohased jõustamisvahendid võetud kohustuste tagamiseks. Just seda me soovime.

Erilist tähelepanu väärivad järgmised näitajad.

1. Juurdepääs rahastamisele mõistliku hinnaga, ilma et see kahjustaks tulevasi põlvkondi.
2. Avalike teenuste ja elutähtsa taristu valdkonnas peame investeerima ja neid investeeringuid paremini mõõtma. Sellega seoses pakume välja kuus hindamisparameetrit.
3. Teadusuuringute ja innovatsiooni osas on ülioluline suurendada koostööd, olgu see avaliku ja erasektori vaheline, regionaalne või globaalne koostöö.
4. Andmevõrkude ja energia puhul on võtmesõnad turvalisus, hind ja kliimaneutraalsus.
5. Mis puudutab ringlust, ei vaja ELi roll enam tõestamist, kuid me peame pöörama tähelepanu ettevõtjate vahelise konkurentsi tasakaalustamisele.
6. ELi digiüleminekut käsitleva õigusraamistikuga pandi alus mh ühendatuse, tehisintellekti ja andmetega tegelemiseks. Selles raamistikus peame tegelema probleemiga, mida kujutab endast inimaspektide tasakaalustamine digitehnoloogia potentsiaaliga.
7. Hariduse ja koolitamise korraldamisel tuleb reageerida esilekerkivatele demograafilistele ja sotsioloogilistele kitsaskohtadele.
8. Mis puutub strateegilisse autonoomiasse ja kaubandusse, muudavad meid haavatavaks meie sõltuvused. Ettevõtted peavad end ümber korraldama ja EL peab looma selle olukorra lahendamiseks tugiraamistiku. 

Ühtse turu osas kordame kindlalt, et liikmesriigid peavad järgima ühenduse õigustiku eeskirju ja aluslepingute põhimõtteid. Tõkete eemaldamine ja tegelik kontroll. ELi liikmesriikide valitsuste poliitiline tahe rakendada seda, milles nad Brüsselis kokku lepivad, ning komisjoni suutlikkus töötada talitusteüleselt, mitte kapseldunud üksustes, mis suurendab vastuolusid. Just seda me vajame.

Peame seda ütlema igal võimalusel.

Selles kontekstis lootkem konkurentsivõime kontrolli tulemuste osas Brüsselile ja kasutagem riiklikul tasandil piirkondlikke tööstusklastreid. Vahendeid jagub, kasutagem neid.