Selle aasta märtsi alguses lahkusin Kiievist väga raske südamega. Olin teel kaheks päevaks Prantsusmaale, et osaleda Ukraina-teemalisel sümpoosionil. Seetõttu ei saanud ma osaleda Kiievis toimunud olulisel tseremoonial. Meie sõber, luuletaja Svitlana Povaljajeva, pidi korraldama pealinna keskväljakul Maidanil viimase hüvastijätutseremoonia oma vanimale pojale Vassõlile, kes langes lahingus 28aastasena. Tema noorem vend Roman langes lahingus 2022. aasta suvel Harkivi oblasti vabastamisel. Ta oli 24aastane.
Selle aasta märtsi alguses lahkusin Kiievist väga raske südamega. Olin teel kaheks päevaks Prantsusmaale, et osaleda Ukraina-teemalisel sümpoosionil. Seetõttu ei saanud ma osaleda Kiievis toimunud olulisel tseremoonial. Meie sõber, luuletaja Svitlana Povaljajeva, pidi korraldama pealinna keskväljakul Maidanil viimase hüvastijätutseremoonia oma vanimale pojale Vassõlile, kes langes lahingus 28aastasena. Tema noorem vend Roman langes lahingus 2022. aasta suvel Harkivi oblasti vabastamisel. Ta oli 24aastane.
Läksin rongi peale, sees õõnes tunne. Olin jätnud oma kolm last meie perekonna koju. See ei olnud esimene kord, kui läksin sõja ajal lühikeseks ajaks välismaale. Seekord valdas mind aga hirm.
Ma teadsin, et vahetu Venemaa ballistiliste rakettide ohu korral ei annaks mu telefoni hoiatussüsteem märku. Olin paar päeva 2000 kilomeetri kaugusel kodust ega pääsenud ligi teabele oma tütarde turvalisuse kohta. See oli talumatu.
Kui hoiatussüsteemis peaks tekkima tõrge, siis oleks see tingitud sellest, et Ameerika Ühendriigid katkestasid luureandmete jagamise Ukrainale, sealhulgas Venemaa territooriumilt lähetatud ballistiliste rakettide varajaseks avastamiseks. Samuti olid nad peatanud sõjalise abi andmise, minnes isegi nii kaugele, et peatasid juba Poola saadetud varustuse edastamise.
Paar päeva hiljem naasin Ukrainasse. Selle aja jooksul olid toimunud läbirääkimised Ukraina, USA ja Saudi Araabia delegatsioonide vahel. Ukraina oli valmis täielikuks viivitamatuks relvarahuks – tingimusel et Venemaa teeb sama. Donald Trump oli rahul. USA luureandmete jagamine ja Bideni administratsiooni ajal kokku lepitud sõjaline abi taastati.
Ent usaldus on kadunud. Kui sind on reedetud, on raske teeselda, et kõik on korras.
Kas Euroopa tunneb end samuti reedetuna? USA juhtimisel tegutseva NATO julgeolekutagatise ajastu on läbi. MAGA toetajad keeravad sellele selja. Nad kavatsevad vähendada oma sõjalise ja humanitaarse kohalolu Euroopas miinimumini ning toovad Venemaa – agressori – diplomaatilisest ja majanduslikust isolatsioonist välja.
Kui Trump soovib Ukrainas võimalikult kiiresti ja mis tahes viisil relvarahu, siis see on tingitud sellest, et ta ei pea Ukraina rasket olukorda oluliseks. Ta tahab lihtsalt minimeerida USA eelarve kulusid. USA ei osale enam sellistel kohtumistel nagu need, mis toimuvad Ramsteini baasis, ja sel aastal ei ole USA-l enam kavas sõjalist abi anda.
Rahu saavutamine Ukraina kaotuse hinnaga ei häiri USA administratsiooni. Saadikud Steve Witkoff ja Keith Kellogg teevad ettepaneku jagada Ukraina kaheks või kolmeks eraldi osaks – nagu sõjajärgse Natsi-Saksamaa. Nagu Ukraina oleks agressor, kes kaotas sõja.
Kuid ka Euroopa on ohus. Kui Trump kavatseb vähendada USA vägede arvu Euroopas ja nõuab igalt NATO liikmesriigilt 5% panust kaitse-eelarvesse, siis selle põhjuseks on see, et tema arvates on Euroopa kaitse Euroopa probleem.
Venemaa jälgib. Venemaa jaoks ei ole NATO ilma USA juhtpositsioonita ei kaitse- ega heidutav jõud. Kui kaua võtaks aega sellise kaitse-Euroopa ülesehitamine, mis suudab tagada üksinda oma julgeoleku? Kui see küsimus tundub teie jaoks liiga abstraktne, siis proovige vastata sellele: kes eurooplastest läheb Balti riike kaitsma, kui Venemaa alustab 2025. aasta septembris Valgevenes toimuvate õppuste järel rünnakut?
USA reeturlikkuse järel on Euroopale antud väga selge valik: kas kaitsta Ukrainat täna nii, nagu kaitstaks ennast, või astuda homme oma territooriumil Venemaa armeele vastu. See võitlus ei ole lihtne, kuid ükski lahing ei ole kaotatud enne selle algust.
Märtsi lõpus jäi mulle silma Ukraina avaliku arvamuse hindamiseks korraldatud küsitlus. Rohkem kui 80% ukrainlastest on valmis jätkama võitlust Venemaa vastu ka ilma USA toetuseta.
Saab näha, kui paljud eurooplased meie kõrval seisavad.
Ameerika reeturliku käitumise tulemusel on Euroopale antud väga selge valik: kaitsta Ukrainat täna nii nagu kaitseks iseennast või seista homme silmitsi Venemaa armeega omaenda territooriumil. See võitlus ei saa olema lihtne, ent ükski lahing pole kaotatud enne selle algust. Tulevik näitab, kui palju eurooplasi meid toetab, kirjutab meie üllatuskülaline, Ukraina ajakirjanik Tetjana Oharkova.
Ameerika reeturliku käitumise tulemusel on Euroopale antud väga selge valik: kaitsta Ukrainat täna nii nagu kaitseks iseennast või seista homme silmitsi Venemaa armeega omaenda territooriumil. See võitlus ei saa olema lihtne, ent ükski lahing pole kaotatud enne selle algust. Tulevik näitab, kui palju eurooplasi meid toetab, kirjutab meie üllatuskülaline, Ukraina ajakirjanik Tetjana Oharkova.
Tetjana Oharkova on Kiievis elav Ukraina ajakirjanik, esseist ja kirjandustegelane.Ta on Ukraina kriisimeediakeskuse rahvusvahelise osakonna koordinaator ja taskuhäälingu „Explaining Ukraine“ üks juhte. Ta on ka Kiievi Mohõla Akadeemia õppejõud ja kaitses Pariisi XII Val-de-Marne’i ülikoolis doktorikraadi kirjanduse alal.
Hiljutised kriisid on pannud proovile Euroopa majandusstruktuuri, kusjuures kõige raskem koorem lasub tavainimestel. Meie arvamus „Kriisidega toimetulek“ pakub kava sellise majanduse saavutamiseks, mis ei muuda üksikisikuid ja ettevõtjaid majanduse ebastabiilsuse ohvriteks, vaid kaitseb neid.
Hiljutised kriisid on pannud proovile Euroopa majandusstruktuuri, kusjuures kõige raskem koorem on tavainimestel. Meie arvamus „Kriisidega toimetulek“ pakub kava sellise majanduse saavutamiseks, mis ei muuda üksikisikuid ja ettevõtjaid majanduse ebastabiilsuse ohvriks, vaid kaitseb neid.
Esile saab tuua kolm majanduslikku imperatiivi.
Esiteks peavad majandusprognoosid arenema tagasivaatavast analüüsist ettevaatavaks sekkumiseks. Inflatsiooni korral tabab löök enne majandustulemusi söögilaudu. Meil on vaja keerukaid varajase avastamise süsteeme, mis tuvastavad tarne kitsaskohad ja hindade ülekandumise anomaaliad enne, kui need muutuvad üle jõu käivateks küttearveteks ja toidukaupadeks. Kõige raskem on majandusšokkidega toime tulla just nende suhtes kõige haavatavamatel kodumajapidamistel – see on reaalsus, mis nõuab haavatavuse üksikasjalikku määratlemist, et tagada sihipärane kaitse.
Teiseks peab fiskaalvõimekus liikuma hädaolukordadele reageerimiselt stabiilsuse saavutamise poole. Taasterahastu „NextGenerationEU“ oli muljetavaldav, kuid põhineb improviseerimisel. Alalised eelarve stabiliseerimise mehhanismid koos kodanikuühiskonna järelevalvega tagaksid, et kriisile reageerimine kaitseb neid, kes on kõige suuremas ohus. Kui majanduse juhtimises eiratakse jaotuslikku mõju, õõnestab sellest tulenev sotsiaalne surve just seda vastupanuvõimet, mida soovime luua. ELi rahastamise sotsiaalseid tingimusi ei tohiks pidada bürokraatlikuks takistuseks – need võivad tagada, et majanduskasv toob kaasa parema elatustaseme kõigi jaoks.
Kolmandaks tuleb kiirendada turgude integreerimist seal, kus see on tarbijate jaoks kõige olulisem. Energiakulud, mis ületavad oluliselt konkurentide omi, ei ole üksnes makromajanduslikud näitajad – need on igakuised arved, mis avaldavad survet kodumajapidamiste eelarvetele kogu Euroopas. Strateegilised investeeringud piiriülesesse taristusse ja energiaturu lõimimisse ei ole mitte ainult abstraktsed majanduslikud eesmärgid, vaid konkreetne leevendus peredele ja ettevõtetele, kes seisavad silmitsi elukallidusest tuleneva survega.
Kodanikuühiskonna panuseta kujundatud majanduspoliitika on nagu tee otsimine, tundmata kohalikke olusid – tehniliselt võimalik, kuid praktikas rumal. Kui poliitikameetmed töötatakse välja, kaasates ka need, kes tagajärgedega peavad elama, annavad need alati paremaid tulemusi. See ei tähenda konsultatsiooni kui formaalsust, vaid organiseeritud kodanikuühiskonna kollektiivsete teadmiste kasutamist kogu poliitikatsükli jooksul.
Euroopa konkurentsivõimelist sotsiaalset turumajandust tuleb ajakohastada, mitte see hüljata. Konkurentsivõime ja kodanike kaitse vahel valimist propageerivad need, kellel on piiratud majanduslik kujutlusvõime. Eesseisvad katsumused nõuavad institutsioonilist loovust, mis seab majandusliku vastupanuvõime ja inimeste heaolu Euroopa majanduse juhtimise keskmesse.
Euroopa kodanikualgatus on tõeliselt ainulaadne: maailmas ei ole ühtegi teist vahendit, mis võimaldaks kodanikel õigusloomet otseselt mõjutada. Organisatsiooni Democracy International Euroopa poliitika ja huvikaitse juhi Daniela Vancici sõnul ei ole see aga endiselt oodatud tunnustust saanud. Ta jagab kolme ideed Euroopa kodanikualgatuse mõju suurendamiseks.
Euroopa kodanikualgatus on tõeliselt ainulaadne: maailmas ei ole ühtegi teist vahendit, mis võimaldaks kodanikel õigusloomet otseselt mõjutada. Organisatsiooni Democracy International Euroopa poliitika ja huvikaitse juhi Daniela Vancici sõnul ei ole see aga endiselt oodatud tunnustust saanud. Ta jagab kolme ideed Euroopa kodanikualgatuse mõju suurendamiseks.
Euroopa kodanikualgatus on üks ELi võimsamaid demokraatia tugevdamise vahendeid, mida edestavad vaid Euroopa Parlamendi valimised. Euroopa kodanikualgatus, mis on oma 13 tegevusaasta jooksul kaasanud üle 20 miljoni kodaniku, on osutunud oluliseks osalemisplatvormiks. Hoolimata selle potentsiaalist on Euroopa kodanikualgatus saanud harva tunnustust, mida see väärib.
Allpool on kirjeldatud, miks on Euroopa kodanikualgatus tähtis, ja esitatud kolm ideed selle mõju suurendamiseks.
Euroopa kodanikualgatuse tähtsus polariseerunud maailmas
Mis muudab Euroopa kodanikualgatuse tõeliselt ainulaadseks? Sarnast vahendit ei ole kusagil maailmas. Euroopa kodanikualgatus annab kodanikele võimaluse mõjutada otseselt õigusloomet. Algatusele tuleb koguda toetust vähemalt seitsmes ELi liikmesriigis. Ajal, mil poliitiline polariseerumine on tõusuteel, toimib Euroopa kodanikualgatus olulise sillana kodanike ja poliitikakujundajate vahel, soodustades koostööd, luues sidemeid ja edendades tegelikke muutusi.
Euroopa kodanikualgatuse põhieesmärk on inspireerida inimesi osalema poliitika kujundamises. See toob kokku erinevad rühmad, ergutab avalikku arutelu ja võimendab hääli Euroopa tasandil. Näiteks mobiliseeriti hiljuti üle miljoni allkirja kogunud algatuse „My Voice, My Choice“ raames aktivistide, organisatsioonide ja avaliku elu tegelaste (sealhulgas rahvusvaheliste isikute, nagu Barack Obama) võrgustik ning käivitati laiem arutelu põhiväärtuste üle. Selline mobiliseerimine loob püsiva väärtuse nii demokraatiale endale kui ka kõnealusele eesmärgile.
Kõige tähtsam on tegutseda õigel ajal
Euroopa kodanikualgatusel on tohutu demokraatlik potentsiaal, kuid selle täielikuks ärakasutamiseks on oluline, et ELi institutsioonid võtaksid meetmeid õigel ajal. Kuigi mõni algatus, näiteks kampaania „Lõpp puuriajastule“, on toonud kaasa positiivseid muudatusi ELi poliitikas, esineb tihti märkimisväärne viivitus Euroopa kodanikualgatuse avaliku toetuse pälvimise ja seadusandlike järelmeetmete võtmise vahel. See võib tekitada frustratsiooni nii kodanike kui ka kodanikuühiskonna seas, kes võivad kaotada usu sellesse protsessi.
Hoo säilitamiseks peaks EL kaaluma ülekaaluka avaliku toetuse pälvinud Euroopa kodanikualgatuste kiirmenetlemist. ELi õigusloome võtab küll aega, aga kui Euroopa kodanikualgatusel on selge ja laialdane toetus, vääriks see erilist hoolt ja tähelepanu. Kodanikel peaks olema võimalik näha, et nende ideed muutuvad kiiresti meetmeteks, mis teeb Euroopa kodanikualgatusest nii õigeaegsete muutuste katalüsaatori kui ka mõjutamisvahendi.
Kodanikuühiskonna organisatsioonide tähtsus Euroopa reformimise edendamisel
Kodanikuühiskonna organisatsioonid on alati olnud Euroopa kodanikualgatuse keskmes, tuues kokku kodanikke ja suurendades teadlikkust vahendi potentsiaalist. Organisatsioonidel nagu Democracy International on algusest peale olnud oluline osa Euroopa kodanikualgatuse arendamisel ja toetamisel. Kodanikuühiskonna tähtsus ei piirdu aga ainult sellega.
Need organisatsioonid peavad jätkuvalt toetama reforme, mis võivad tugevdada Euroopa kodanikualgatust kui demokraatia edendamise vahendit. Näiteks peaks Euroopa kodanikualgatusel olema võimalik teha ettepanekuid ELi aluslepingute muutmiseks – see õigus ei ole veel kättesaadav, kuid sellel võib olla suur mõju Euroopa tulevikule. Arutelud aluslepingute reformimise üle arenevad ja üha enam nõustutakse, et EL vajab lepingut, mis vastaks meie aja väljakutsetele ja võimalustele. Seetõttu on olulisem kui kunagi varem laiendada Euroopa kodanikualgatust, et anda kodanikele koht ühise laua taga.
Laskem Euroopa kodanikualgatusel inspireerida poliitika kujundamist
Suurendame koos Euroopa kodanikualgatuse ambitsioonitaset. Üks idee kõikide võimaluste ärakasutamiseks on arvestada algatustega isegi siis, kui need ei vasta Euroopa kodanikualgatuse ametlikele kriteeriumidele. Kõik suured ideed ei jõua miljoni allkirja künniseni, kuid see ei tähenda, et neid ei peaks arvesse võtma. Euroopa kodanikualgatuse kampaania korraldamine ei ole lihtne, eriti kui see hõlmab riikidevahelisi, mitmekeelseid ja rahvusvahelisi jõupingutusi. Samas ei pruugi mõnel parimal ideel olla vahendeid, et ületada Euroopa kodanikualgatuse eduks vajalik kõrge lävend.
Näiteks 2012. aasta ühtse sidetariifi algatus „Single Communication Tariff Act“ ei olnud tavapärase määratluse kohaselt edukas Euroopa kodanikualgatus. Kuid see oli inspiratsiooniks viis aastat hiljem jõustunud poliitikale „Rändle nagu kodus“, millest said kasu miljonid liikuvad Euroopa kodanikud, kes saavad nüüd kasutada piiriülest andmerändlust lisatasudeta. See näitab, et poliitikat võivad muuta isegi need Euroopa kodanikualgatused, mis ei saa vajalikke allkirju kokku. EL peaks olema valmis kaaluma kõiki kodanikest lähtuvaid ideid, isegi neid, mis jäävad alla miljoni allkirja piiri, ning kasutama neid tulevaste õigusaktide jaoks inspiratsiooniallikana.
Peamised järeldused
Euroopa kodanikualgatus on uskumatult väärtuslik vahend demokraatia tugevdamiseks Euroopas, eriti ajal, mil demokraatlikud väärtused on kõikjal maailmas ohus. See annab kodanikele võimaluse tuua oma ideid ELi tasandile, mobiliseerides üldsuse toetust ja avaldades tähendusrikast mõju. Euroopa kodanikualgatuse teise aastakümne jooksul tuleb aga mõelda, kuidas seda ainulaadset vahendit võimendada ning luua tugevam ja otsesem side kodanike ja institutsioonide vahel.
Kodanikuühiskonna jätkuval toetusel võib Euroopa kodanikualgatus aidata luua kaasavama ja reageerimisvõimelisema Euroopa Liidu, tugevdades selle positsiooni ülemaailmse liidrina demokraatia vallas.
Daniela Vancictöötab Euroopa poliitika ja huvikaitse juhina organisatsioonis Democracy International, kus ta on alates 2017. aastast olnud osalus- ja otsedemokraatia eestkõneleja. Ta on tunnustatud Euroopa kodanikualgatuse ekspert, kellel on rohkem kui kümne aasta pikkune kogemus kodanike osalusprotsesside vallas. 2022. aastal oli ta raamatu „Complementary Democracy: The Art of Deliberative Listening“ kaastoimetaja.
