Lühidalt öeldes koosneb kodanikuühiskond kogukonnarühmadest, kes suudavad organiseeruda ning seada ja saavutada valitud eesmärke. Demokraatlikes süsteemides on kodanikuühiskonna rühmad arvukad ja mitmekesised, et esindada võimalikult hästi oma liikmete mitmesuguseid vaateid ja seisukohti. Mittedemokraatlikes režiimides tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid kõige sagedamini võimulolijate vastu. Kodanikuühiskond toimib riigiasutustest sõltumatult, kodanikuaktiivsuse toel ja lähtudes soovist teha koostööd ühise hüve nimel.

Kui Poola erakond Õigus ja Õiglus oli võimul, tegutsesid kodanikuühiskonna organisatsioonid nende muutuste vastu, mis kahjustasid riigi valitsemissüsteemi ja inimõiguste kaitset. Aastatel 2016–2022, nagu on näha Helsingi Inimõiguste Fondi aruandest „Surve ja aktiivsus: kodanikuühiskond ja õigusriigi kriis“, korraldasid valitsusvälised kogukonnad palju massimeeleavaldusi õigusriigi põhimõtte kaitseks ja põhiseaduslike väärtuste rikkumise vastu ning pakkusid õigusabi rühmadele, keda ähvardas diskrimineerimine või represseerimine. Valitsusväline sektor on jätkanud uute kanalite otsimist otsustusprotsessides osalemiseks, muu hulgas luues tõhusaid koalitsioone inimõiguste voliniku ja laste õiguste ombudsmani valimiseks ning kodanike paneelarutelude korraldamiseks.

15. oktoobril 2023 toimunud parlamendivalimiste tulemused annavad tunnistust Poola kodanikuühiskonna tugevusest. Enneolematu valimisaktiivsus (74,38%) ja opositsioonirühmituste edu valimistel on tõendiks tõhusast kodanikuaktiivsusest, mis viis valitsuse vahetumiseni. Erakonna Õigus ja Õiglus kandidaadid said 35,38% häältest. See erakond tõusis seeläbi pärast 1989. aastat esimeseks erakonnaks, kes on võitnud parlamendivalimised kolm korda järjest, kuid erinevalt 2015. ja 2019. aasta valimistest ei saavutanud tema kandidaatide nimekiri parlamendis valitsuse moodustamiseks vajalikku enamust. Poola Seimi sisenesid ka järgmised erakonnad: Kodanike Koalitsioon (30,7%), Kolmas Tee PSL-PL (14,4%), Uued Vasakpoolsed (8,61%) ning Vabaduse ja Iseseisvuse Konföderatsioon (7,16%). Kolm koalitsioonierakonda – Kodanike Koalitsioon, Kolmas Tee PSL-PL ja Uued Vasakpoolsed – võitsid kokku 51,72% häältest, mis andis neile valitsuse moodustamiseks vajaliku enamuse. Valitsus, mille peaministriks sai Donald Tusk, moodustati pärast Õiguse ja Õigluse ebaõnnestunud katset.

Üheski uuringus ei prognoositud nii suurt valimisaktiivsust. Meenutagem, et 2019. aasta parlamendivalimistel oli see 61,74% ja 1989. aasta tähelepanuväärsetel valimistel 62,7%. Uuringute (nt CBOSi ja Stefan Batory sihtasutuse korraldatud uuringud) tulemused näitavad, et ühiskonna pikaajalisest frustratsioonist tingitud soov muutuste järele motiveeris inimesi valimiskasti juurde tulema. Tuleb märkida, et enne valimisi võis täheldada suurt sotsiaalset aktiivsust, mis hõlmas järgmist: väljastpoolt oma elukohta hääletama registreerunud valijate rekordarv (12. oktoobril kella 15.00-ks oli oma valimisjaoskonda muutnud 960 000 inimest ja umbes 1 200 000 inimest oli seda taotlenud). Valimistele registreerunud välismaal elavate poolakate arv peaaegu kahekordistus (ligikaudu 600 000, võrreldes 350 000-ga 2019. aasta valimistel).

Üleriigilise referendumi väljakuulutamine ja korraldamine võis olla veel üks tegur, mis suurendas inimeste aktiivsust parlamendivalimistel. Referendumil osales 40,91% kodanikest, mistõttu ei olnud selle tulemus siduv. Teine oluline tegur aktiivsuse suurendamisel oli valitsusväliste organisatsioonide arvukad meetmed inimeste ärgitamiseks valimistest osa võtma. Eriti väärivad märkimist need, mis olid suunatud naistele ja noortele (nt Naiste Hääle algatuse kampaania „Sinu valik“, algatuse Wschód kampaania „Aitab vaikimisest“ ja sihtasutuse SexEd kampaania „Sinu otsus“), mis aitasid kaasa suuremale valimisaktiivsusele. 2019. aasta parlamendivalimistel hääletas 61,5% naistest ja 60,8% meestest. 18–29aastaste noorte valimisaktiivsus oli 46,4%. 2023. aasta valimistel hääletas rohkem naisi (73,7%) kui mehi (72,0%) ja 68,8% noortest (18–29). Kogukonnapõhised organisatsioonid korraldasid enne valimisi vähemalt 20 kampaaniat, et ärgitada inimesi valima minema.

Kampaaniad toimusid peamiselt internetis, kuid osa ka televisioonis, raadios ja isegi kinodes. Kuulsuste, mõjutajate, näitlejate ja avaliku elu tegelaste osalemine suurendas kampaaniate võimet jõuda eri sihtrühmadeni. 2023. aasta oktoobris korraldatud CBOSi uuringu „Ajendid ja otsused valimistel 2023“ kohaselt langetas enamik valijaid (ligikaudu 70%) otsuse, kelle poolt hääletada, vähemalt mõni nädal enne valimisi. Ülejäänud tegid seda hiljem: kas viimasel nädalal enne valimisi (28%), alles valimispäeval (9%) või valimispäevale eelneval päeval (4%). Kodanike Koalitsiooni valijate jaoks olid eriti olulised erakonna suhted Euroopa Liiduga (80%). Kodanike Koalitsiooni poolt hääletamise põhjusena mainiti peaaegu sama sageli ka soovi võimuvahetuse järele (77%). Suur osa selle erakonna valijatest (64%) leidis, et see esindab neile südamelähedasi väärtusi ja põhimõtteid. Õiguse ja Õigluse valijad olid seisukohal, et see erakond esindab nii nende huve („hoolib nendega sarnastest inimestest“ – 66%) kui ka nende väärtusi ja põhimõtteid (62%). Samuti olid nad heal arvamusel selle erakonna senisest riigijuhtimisest (64%) ja selle majandusprogrammist (59%).

2024. aasta juunis valivad poolakad Euroopa Parlamendi Poola liikmeid. Euroopa Parlamendi valimisi võib vaadelda veel ühe etapina valimistsüklis, mis algas 2023. aastal parlamendivalimistega ja jätkub 2024. aasta aprillis, mil Poolas toimuvad kohalikud valimised. Euroopa teema on kohalike omavalitsuste kampaaniates küll esindatud, kuid vähemal määral kui parlamendivalimiste ajal. Lisaks võib Poola ELiga ühinemise 20. aastapäev mõjutada valimisaktiivsust Euroopa Parlamendi valimistel. Meenutagem, et viimastel Euroopa Parlamendi valimistel 2019. aastal oli valimisaktiivsus Poolas 45,68%.

Poola rahvas pooldab kindlalt oma riigi kuulumist Euroopa Liitu. 2023. aasta aprillis korraldatud CBOSi uuringu kohaselt toetab riigi ELi liikmesust 85% poolakatest. See arv on küll vähenenud, kuid see on endiselt väga suur. 10% on vastu Poola kuulumisele Euroopa Liitu ja 5%-l ei ole selles küsimuses arvamust.

Tuleb meeles pidada ka seda, et esimest korda toimuvad Euroopa Parlamendi valimised mitme kriisi taustal: jätkuv sõda Ukrainas, kliimakriis, majanduskriis, populistliku parempoolsuse levik. Võttes arvesse desinformatsioonitegevuse eeldatavat intensiivistumist, on oluline, et kampaaniasse oleks hõlmatud tõhus ja sidus teabevahetuspoliitika, mis on kohandatud konkreetsetele valijate rühmadele. Nende rahvusvaheliste pingete taustal näevad Euroopa Liidu toetajad lootust ühenduses, mis tagab meie julgeoleku.

Małgorzata Molęda-Zdziech

Varssavi Majanduskõrgkool – Europe Directi Poola meeskond

Alates detsembrist hakkasime postitama oma külaliste arvamusi Euroopa Parlamendi valimiste kohta rubriiki: „Mina lähen valima. Sina ka?“ Seekord on meie külaline Malgorzata Molęda-Zdziech, Poola sotsioloog, poliitikateadlane ja aktiivne Poola sündmuste kommenteerija.

Ta on Varssavi Majanduskõrgkooli politoloogiateaduskonna juhataja ning rektori esindaja Euroopa Liiduga tehtava koostöö alal. Oma artiklis kommenteerib ta Poola kodanikuühiskonna olulist osa Poola viimaste, 2023. aasta oktoobris toimunud riiklike valimiste tulemuste mõjutamisel. Ta viitab ka ELi nõukogu tulevase eesistujariigi Poola ühele prioriteedile, milleks on kodanikuühiskonna roll õigusriigi kaitsmisel. (ehp)

Jacques Delors lahkus meie seast pärast pikka viljakat eluteed, mille saavutused jäävad püsima. Ühtne turg, Schengeni ala, Erasmus, euro, Ühtekuuluvusfond: ta aitas otseselt kaasa meie igapäevaelu puudutavate oluliste Euroopa integratsiooni osade ülesehitamisele. Euroopa ülesehitamise taga on tegevuse eetika.

Jacques Delors pühendus kogu hingega ühiskondlikule tegevusele. Tegutsedes ühendustes, ametiühingutes ja seejärel poliitikas, lähtus see aktivist (nagu talle meeldis end tagasihoidlikult nimetada) Emmanuel Mounier’ personalistlikest ideedest. Tagasihoidliku, kuid pühendunud kristlasena nägi ta igas inimeses ainulaadset isikut, kes kuulub sotsiaalsete sidemete võrgustikku, mida ta pidi vajalikuks mis tahes oluliste meetmete võtmiseks mobiliseerida.

See sotsiaaldemokraat, kes oli mures individualismi tõusu pärast, uskus kodanikuaktiivsusse, tänu millele annab igaüks oma panuse ühisesse hüvangusse. Tema nimi on lahutamatult seotud koostöö, ühisjuhtimise, ühise otsustamise ja muude ühistegevuse vormidega, mida ta edendas ise ja nõudis ka teistelt. Seepärast pidas ta väga tähtsaks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ning Euroopa Regioonide Komiteed, mida ta aitas luua. Ta austas vahendusasutusi ja uskus tõelisesse kompromissi vaimus peetavasse sotsiaaldialoogi.

Ta viis seda ellu Euroopa tasandil. Ta laiendas seda Euroopa tasandil ka dialoogile eri usunditega. Jacques Delors ei olnud maailmapäästja. See iseõppija ei pidanud ennast end ise üles töötanud inimeseks, vaid isikuks, kelle kujunemine toimus koostöös teiste inimestega. Ja see kujunemine toimus tegevuses. Jacques Delors’i mõtted arenesid muudkui edasi, tuginedes tegevuses saadud tagasisidele ja luues positiivse tagasisideahela. Tugevas usus juurdunud põhimõtete ja veendumustega mehena ei olnud ta aga pime ideoloogia vang. Ta lähtus kindlalt tegelikust olukorrast, selle mõistmisest ja rahvuslike traditsioonide järgimisest, et astuda võimalik samm edasi.

Tegelikkus oli ülimuslik idee suhtes, millele ta oskas teed rajada, kui asjaolud olid soodsad. Seepärast jätkas ta ühisraha ideed, toetades algusest peale Saksamaa taasühinemist, mis oli pärast müüri langemist muutunud vältimatuks. On tõsi, et maailm ja valitsevad segased ajad ei ole enam Jacques Delors’i aegse Euroopa omad. Tema saavutusi, nagu siseturg, tuleb kohandada ja need lõpule viia, pidades samal ajal silmas ähvardavaid jõudusid. Kuid need on aluseks praegu võetavatele meetmetele. Tema kaasav ja tulevikku suunatud lähenemine tegelikkusele, ühendades kindlad põhimõtted kompromissivalmidusega, et üheskoos edasi liikuda, tuleb Euroopa juhtide laua taga taaselustada.

Sébastien Maillard, Jacques Delors'i Instituudi praegune erinõunik ja direktor aastatel 2017–2023

Jacques Delors’i, kes lahkus 27. detsembril 2023, mäletatakse Euroopa Komisjoni suurima, kõige tõhusama, kõige suurema visiooniga ja kõige enam tulevikku vaatava presidendina. Nagu Jean Monnet ja Robert Schuman ammu enne teda, oli ta ühinenud Euroopa alusepanija.

Enne Jacques Delors’i oli Euroopa Komisjoni president vaid veidi rohkem kui üks Euroopa bürokraat. Just tema andis sellele rollile riigipea ja valitsusjuhiga võrdse staatuse, mida seejärel tunnustasid kõik. Oma kümneaastase ametiaja jooksul 1985–1995 edendas Jacques Delors – ka tänu Saksamaa liidukantsleri Helmut Kohli ja Prantsusmaa presidendi François Mitterrandi toetusele – Euroopa integratsiooniprotsessi jõuliselt ja otsustavalt. Kõigepealt alustas Jacques Delors sellega, et tahtis muuta 1992. aastaks tolliliidul põhineva ühisturu tõeliseks ühtseks turuks. Sel ajal, kui ühtse turu ehitamine oli alles poole peal, käivitas ta teise suurprojekti, milleks oli rahaliit. Samal ajal töötas ta ka ühenduse pädevuse laiendamise kallal, mille tulemus oli Euroopa Liidu asutamine Maastrichti lepinguga.

Jacques Delors oli ka esimene, kes tegeles Euroopa ühenduse demokraatia defitsiidiga: tema ettepanekul suurendati Euroopa Parlamendi volitusi kõigepealt koostöömenetlusega (mis on ette nähtud ühtses Euroopa aktis) ja seejärel (alates Maastrichti reformist) kaasotsustamismenetlusega. See andis lõpuks Euroopa Parlamendile tõelise kaasseadusandja rolli küsimustes, mis otsustatakse nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega.

Tee strateegilise eesmärgi suunas ehitada üles ühtne turg algas kahe dokumendiga. Esimene oli Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kulude aruanne, milles näidati majanduslikku kasu, mis saadaks alles jäänud ühendusesiseste regulatiivsete tõkete kõrvaldamisest. Teine oli esimene valge raamat, milles määratleti kõik seadusandlikud meetmed (umbes 200), mida oli vaja nende tõkete kõrvaldamiseks.

Jacques Delors leidis algusest peale, et projekti lõpuleviimiseks on hädavajalik tugevdada otsustusprotsessi ja Euroopa institutsioone. Seetõttu tegi ta ettepaneku reformida ühtse Euroopa aktiga 1957. aasta Rooma lepinguid, millega olid loodud Euroopa ühendused (ühisturg ja Euroopa Aatomienergiaühendus), ning veenis liikmesriike seda reformi heaks kiitma (1987).

Seejärel oli Jacques Delors’il oluline roll ühenduse finantsraamistiku muutmisel. Ta suurendas eelarvevahendeid märkimisväärselt: Delors’i esimese paketiga (1988–1992) 1,20%-ni ELi kogu SKPst ja Delors’i teise paketiga (1993–1999) 1,27%-ni. Samuti suurendas ta võimsalt majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse (regionaal- ja struktuuripoliitika) vahendeid, mida peeti siseturu ühendamisel vajalikuks osaks. Kuid veelgi olulisem oli süsteemne muutus ühenduse eelarveraamistikus: alates kahest Delors’i paketist pikenes eelarveperiood ühelt aastalt seitsmele.

See hoidis ära liikmesriikide väsitavate finantsläbirääkimiste kordumise igal aastal, mis aeglustas ELi institutsioonide tööd kuude kaupa. Teine oluline element, mille Jacques Delors Euroopa poliitikasse lisas, oli tähelepanu sotsiaalsele mõõtmele (tema oli üks neist, kes algatas sotsiaaldialoogi ettevõtjate, ametiühingute ja ELi institutsioonide vahel). Ent tema sotsiaalprogramm, mis nägi ette ka vahendite ühtlustamise kriisiolukorras, et kaitsta töötajaid ja võidelda tootmistegevuse ümberpaigutamise surve vastu, oli üks tema lõpetamata töödest.

Kuid kõige raskem kaotus oli tema teine valge raamat „Majanduskasv, tööhõive ja konkurentsivõime“, mis käivitati suurejooneliselt 1993. aastal tema ametiaja viimase suurprojektina. Ettepanek oli elavdada ja stimuleerida majandust (mida oleks rahastatud 20 aasta jooksul 20 miljardi euroga). See põhines muu hulgas ühisel võlakirjade emiteerimisel (8 miljardit eurot aastas), ühenduse eelarvel ja Euroopa Investeerimispanga laenudel. Eesmärk oli toetada transpordi- ja telekommunikatsioonitaristu ehitamist ning mitmeid muid majandus- ja sotsiaalalgatusi (sisuliselt oli see eelkäija taasterahastule „NextGenerationEU“, millega 20 aastat hiljem reageeriti pandeemiakriisile).

Algul Euroopa Ülemkogu toetas plaani, ent siis hakati seda kritiseerima ja ELi rahandusministrid loobusid sellest. Jacques Delors’i kümme aastat kestnud ametiaja lõppu iseloomustas madalseis, mil teda süüdistati liigses ambitsioonikuses, tsentraliseerivas jakobinismis ja ülemäärases reguleerimises. Ometi võeti mõned tema ideed, näiteks üleeuroopalised võrgud ning COVID-19 kriisi ajal eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu, hiljem taas kasutusele.

Rubriigis Otse asja kallale! tutvustab komitee liige, ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni esimees ja arvamuse raportöör Sandra Parthie komitee ettepanekuid, mis puudutavad uut Euroopa siseturustrateegiat. Need ettepanekud sisalduvad täiskogu jaanuari istungjärgul vastuvõetavas arvamuses.

14.–15. veebruar 2024

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiskogu istungjärk

4.–7. märts 2024

Kodanikuühiskonna nädal

Möödunud aasta 27. detsembril lahkus meie seast Jacques Delors. Aastatel 1985–1995 oli ta Euroopa Komisjoni president ja aastatel 1981–1985 François Mitterrandi valitsuses rahandusminister.

Sébastien Maillard, Pariisis asuva Delors’i Instituudi endine direktor ja praegune erinõunik ning endine ELi korrespondent Brüsselis, avaldab talle suurt austust.

Ka Lorenzo Consoli, üks Euroopa tuntumaid ajakirjanikke, jagab EMSK Info lugejatega oma mõtteid president Jacques Delors’ist.

Itaalia ajakirjanik ja alates 1991. aastast Euroopa korrespondent Lorenzo Consoli on üks Euroopa poliitika kõige kogenumaid spetsialiste, kes töötab eelkõige Itaalia uudisteagentuuris Askanews. Aastatel 2006–2010 oli ta Brüsselis Rahvusvahelise Ajakirjanike Liidu esimees ning Euroopa ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppe külalislektor Brüsseli Sotsiaalse Kommunikatsiooni Kõrgkoolis (IHECS). (ehp)