Ülikooliprofessor ja auhinnatud autor Albena Azmanova, kes tegi komitee kodanikuühiskonna nädalal võimsa põhiettekande, leiab, et meie ühiskondi pureb üldlevinud ebakindluse nähtamatu haigus, mille puhul inimesed tunnevad, et nad on äärmiselt abitud ja enda kontrolli alt väljas olevate jõudude meelevallas. EMSK Infole antud intervjuus nimetab ta selle epideemia peamised põhjused, sealhulgas kalduvuse seada prioriteediks võrdsuse asemel majanduslik stabiilsus.
Ülikooliprofessor ja auhinnatud autor Albena Azmanova, kes tegi komitee kodanikuühiskonna nädalal võimsa põhiettekande, leiab, et meie ühiskondi pureb üldlevinud ebakindluse nähtamatu haigus, mille puhul inimesed tunnevad, et nad on äärmiselt abitud ja enda kontrolli alt väljas olevate jõudude meelevallas. EMSK Infole antud intervjuus nimetab ta selle epideemia peamised põhjused, sealhulgas kalduvuse seada prioriteediks võrdsuse asemel majanduslik stabiilsus.
Kodanikuühiskonna nädalal peetud põhiettekandes rääkisite ebakindluse epideemiast, mis on poliitiliste vabaduste vähenemise juurpõhjus. Kirjeldasite seda nähtamatu haigusena, mis ajab meid hulluks. Kas saaksite meile lähemalt selgitada, mida Te ebakindluse epideemia all mõtlete? Kuidas see tekib?
Inimesed on üha enam ärritunud ning meeleheitest tingitud surmade – eriti töökohal tehtud enesetappude – arv on külluseühiskonnas tõusuteel. See on meie elatusvahendite ebakindlusest tingitud ebakindluse tohutu ja samas nähtamatu jäämäe kõige valusam ja nähtavam tipp. Asi pole mitte ainult selles, et inimesed on nördinud ja usaldus poliitiliste institutsioonide vastu väheneb, kuigi me kuuleme sellest sageli. Usaldamatus võib olla tervislik: see suurendab nõudlust vastutuse järele. Viha võib olla produktiivne: see võib panna õigluse eest võitlema ja viia sisuliste muutusteni.
Meie ühiskondade praegune haigus, mida ma oma töös nimetan läbivaks ebakindluseks, on teistsugune. See on kaitsetuse erivorm, akuutne abitus, sest inimesed tunnevad, et nad on selliste jõudude meelevallas, mida nad ei saa kontrollida.
Inimene kogeme ebakindlust kui võimetust tulla toime oma elu põhiülesannetega. Suutmatus toime tulla tekitab hirmu kukkumise ees, hirmu oma töökoha, säästude, tegutsemisvõime ja mõistuse kaotamise ees. Seega ei ole probleem mitte niivõrd vaesus või ebavõrdsus, vaid kogetud või oodatav kaotus, hirm kukkumise ees. Sellisena kogevad ebakindlust inimesed.
Ühiskonnad kogevad ebakindlust suutmatusena end juhtida ja raskustega toime tulla. Võtame näiteks COVID-19 pandeemia. Kuidas on võimalik, et meie rikkad, teaduslikult geniaalsed ja institutsionaalselt keerukad ühiskonnad lasid rahvatervise probleemil, mille põhjustas viirus, mis ei olnud täielikult tundmatu ega liiga surmav, muutuda suureks tervisekriisiks ning seejärel majandus- ja sotsiaalkriisiks? Vastus peitub selles, et meie valitsused olid kärpinud avaliku sektori investeeringuid, sealhulgas tervishoiuinvesteeringuid.
Ebakindlusel on veel üks tunnus. Selle vallandab konkreetne poliitika, vabade turgude ja avatud majanduse neoliberaalne kombinatsioon, kus otsused põhinevad kasumlikkusel. Et tagada riigi või ELi konkurentsivõime maailmaturu üleilmses konkurentsis kasumi teenimise nimel, kiirustas vasak- ja paremtsentristlik eliit vähendama nii töökohakindlust (et võimaldada ettevõtetele paindlikkust, mis muutis nad konkurentsivõimeliseks) kui ka kulutusi avalikele teenustele. See tähendab, et igaühel oli rohkem kohustusi, kuid vähem vahendeid nende täitmiseks. Meil palutakse teha vähemaga rohkem.
Toon ühe näite: Euroopa Komisjon nõuab, et riigid teeksid sotsiaalse õigluse tagamiseks rohkem, kuid palub neil ka vähendada kulutusi. See ebakõla üha kasvavate kohustuste ja üha vähenevate ressursside vahel tekitab ebakindlust ning kahtlusi, kas me suudame sellega toime tulla. See ei ole tervislik ebakindlus, mis sunnib meid maailma minema, kaaluma oma valikuvõimalusi, võtma riske või end tõestama. See on hoopis mürgine hirm, elatusvahendite kaotamise hirm ja tumedama tuleviku ootamine.
Mis on Teie arvates autoritaarsete juhtide ja parempoolsete parteide kasvava populaarsuse taga? Kuidas hindate praegu demokraatlike vabaduste ja ELi põhiväärtuste austamist Euroopas?
Parempoolsete autoritaarsete juhtide ja parteide toetuse suurenemise põhjus on poliitiliselt tekitatud ebakindlus. Inimesed tunnevad end kaitsetuna ning ihkavad seega turvalisust ja stabiilsust. Nad tunnevad end abituna ja panevad seega oma lootused tugevatele juhtidele, kes tagavad karmi käega kohe stabiilsuse. Näiteks suurendavad nad sõjalisi kulutusi ja politsei mõjuvõimu, nagu EL praegu teeb.
Kõigele sellele panid varem aluse tsentristlikud erakonnad, sest need muutsid meie ühiskonnad neoliberaalsetel põhjustel ebakindlamaks. Minu arvates vastutavad selle kahetsusväärse olukorra eest ennekõike vasaktsentristid. Kuigi sotsiaaldemokraatia enda seatud eesmärk on võidelda õigluse eest, on see keskendunud võitlusele ühe ebaõigluse vormi ehk ebavõrdsuse vastu. Samal ajal ihkavad inimesed majanduslikku stabiilsust: võimalust oma elu juhtida ja tulevikku kavandada.
Mõelge sellele: meil võib olla täiesti võrdne, kuid sügavalt ebakindel ühiskond – ja ma ei nimetaks seda mingil juhul õitsvaks ühiskonnaks. Pealegi ei ole inimesed tingimata huvitatud ebavõrdsuse kaotamisest, kui see tähendab, et neid koheldakse kui luusereid, kellele antakse hüvitist (ja keda alandatakse) mõningase ümberjaotamise teel: nad ei taha üldse luuserid olla.
Oma kõnes rääkisite ka ohvriks olemise olümpiast. Palun kirjeldage, mis see on ja miks peaksime selle lõpetama.
Umbkaudu viimase viie aastakümne jooksul on diskrimineerimisvastane võitlus toimunud identiteedipoliitika vormis. Rühmi, keda on ajalooliselt diskrimineeritud, käsitleti kaitstud vähemustena ja nende staatust tõsteti selliste positiivsete meetmete abil nagu sihipärane edutamine ja kvoodisüsteemid. Kui see toimub üldlevinud ebakindluse kontekstis, kus napib häid töökohti ja muid ressursse, hakkavad need kaitstud rühmad nende piiratud ressursside pärast konkureerima. Sellises kliimas muutub ohvriks olemine omamoodi trumbiks: mida suurem on tajutav ohvriks olemine, seda suurem on õigus kaitset saada.
Ühest küljest tekitab see konkureerivate rühmade vahel vaenulikkust, mis vähendab solidaarsust. Teisest küljest ei saa ükski neist tõeliselt võita, sest nad jäävad ohvriteks. Nimelt on ohvriks olemine ja diskrimineerimise all kannatamine just see, mis annab neile aluse kaitse taotlemiseks. Sellest räpasest konkurentsist ressurssidele ligipääsu ja erikaitse pärast võidavad ainult eliidid, kes pakuvad suuremeelselt patronaaži. Lõpptulemus on see, et nõrgestatud rühmad võitlevad vaenlastena üksteise vastu, samal ajal kui nende patroonid, poliitiline eliit, saavad nendest võitlustest rohkem võimu.
Miks on kodanikuühiskond seda kõike arvestades nii oluline demokraatia ja kodanikuvabaduste säilitamiseks, mida paljud meist peavad iseenesestmõistetavaks? Miks on võimu kuritarvitamise vastumürk kodanikuühiskond, mitte demokraatlikud valimised?
Me oleme hääletades üksi. Me tunnetame oma abitust ja kaitsetusest tulenevat frustratsiooni teravalt ning anname sellele ärevusele hääletamise kaudu hääle. Seetõttu on vabadel ja õiglastel valimistel esile kerkinud tagurlikud parteid. Kodanikuühiskond liigub teistsuguse loogika järgi ja sellel on eriline jõuallikas: ühtekuuluvus. Kui me oleme koos teistega, ühenduses ühise eesmärgi sideme kaudu, ei ole me üksi ning tunneme end vähem ebakindlana, vähem abituna, sest saame loota oma kaaslaste toetusele. Kui ebakindlus väheneb, hirm taandub ja me saame mõelda tulevikule, on meil võimalik mõelda suurelt.
Albena Azmanova on Londoni Ülikooli St George’i kolledži poliitika- ja sotsiaalteaduste professor ning ajakirja Emancipations kaastoimetaja. Tema viimane raamat „Capitalism on Edge“ (2020) võitis palju auhindu, sealhulgas Michael Harringtoni raamatuauhinna, mille Ameerika Poliitikateaduste Assotsiatsioon annab silmapaistvale tööle, mis näitab, kuidas stipendiume saab kasutada võitluses parema maailma nimel.
Display date
1 year ago
Järgmise mitmeaastase finantsraamistiku koostamise tegevuskava
Selle aasta märtsi alguses lahkusin Kiievist väga raske südamega. Olin teel kaheks päevaks Prantsusmaale, et osaleda Ukraina-teemalisel sümpoosionil. Seetõttu ei saanud ma osaleda Kiievis toimunud olulisel tseremoonial. Meie sõber, luuletaja Svitlana Povaljajeva, pidi korraldama pealinna keskväljakul Maidanil viimase hüvastijätutseremoonia oma vanimale pojale Vassõlile, kes langes lahingus 28aastasena. Tema noorem vend Roman langes lahingus 2022. aasta suvel Harkivi oblasti vabastamisel. Ta oli 24aastane.
Selle aasta märtsi alguses lahkusin Kiievist väga raske südamega. Olin teel kaheks päevaks Prantsusmaale, et osaleda Ukraina-teemalisel sümpoosionil. Seetõttu ei saanud ma osaleda Kiievis toimunud olulisel tseremoonial. Meie sõber, luuletaja Svitlana Povaljajeva, pidi korraldama pealinna keskväljakul Maidanil viimase hüvastijätutseremoonia oma vanimale pojale Vassõlile, kes langes lahingus 28aastasena. Tema noorem vend Roman langes lahingus 2022. aasta suvel Harkivi oblasti vabastamisel. Ta oli 24aastane.
Läksin rongi peale, sees õõnes tunne. Olin jätnud oma kolm last meie perekonna koju. See ei olnud esimene kord, kui läksin sõja ajal lühikeseks ajaks välismaale. Seekord valdas mind aga hirm.
Ma teadsin, et vahetu Venemaa ballistiliste rakettide ohu korral ei annaks mu telefoni hoiatussüsteem märku. Olin paar päeva 2000 kilomeetri kaugusel kodust ega pääsenud ligi teabele oma tütarde turvalisuse kohta. See oli talumatu.
Kui hoiatussüsteemis peaks tekkima tõrge, siis oleks see tingitud sellest, et Ameerika Ühendriigid katkestasid luureandmete jagamise Ukrainale, sealhulgas Venemaa territooriumilt lähetatud ballistiliste rakettide varajaseks avastamiseks. Samuti olid nad peatanud sõjalise abi andmise, minnes isegi nii kaugele, et peatasid juba Poola saadetud varustuse edastamise.
Paar päeva hiljem naasin Ukrainasse. Selle aja jooksul olid toimunud läbirääkimised Ukraina, USA ja Saudi Araabia delegatsioonide vahel. Ukraina oli valmis täielikuks viivitamatuks relvarahuks – tingimusel et Venemaa teeb sama. Donald Trump oli rahul. USA luureandmete jagamine ja Bideni administratsiooni ajal kokku lepitud sõjaline abi taastati.
Ent usaldus on kadunud. Kui sind on reedetud, on raske teeselda, et kõik on korras.
Kas Euroopa tunneb end samuti reedetuna? USA juhtimisel tegutseva NATO julgeolekutagatise ajastu on läbi. MAGA toetajad keeravad sellele selja. Nad kavatsevad vähendada oma sõjalise ja humanitaarse kohalolu Euroopas miinimumini ning toovad Venemaa – agressori – diplomaatilisest ja majanduslikust isolatsioonist välja.
Kui Trump soovib Ukrainas võimalikult kiiresti ja mis tahes viisil relvarahu, siis see on tingitud sellest, et ta ei pea Ukraina rasket olukorda oluliseks. Ta tahab lihtsalt minimeerida USA eelarve kulusid. USA ei osale enam sellistel kohtumistel nagu need, mis toimuvad Ramsteini baasis, ja sel aastal ei ole USA-l enam kavas sõjalist abi anda.
Rahu saavutamine Ukraina kaotuse hinnaga ei häiri USA administratsiooni. Saadikud Steve Witkoff ja Keith Kellogg teevad ettepaneku jagada Ukraina kaheks või kolmeks eraldi osaks – nagu sõjajärgse Natsi-Saksamaa. Nagu Ukraina oleks agressor, kes kaotas sõja.
Kuid ka Euroopa on ohus. Kui Trump kavatseb vähendada USA vägede arvu Euroopas ja nõuab igalt NATO liikmesriigilt 5% panust kaitse-eelarvesse, siis selle põhjuseks on see, et tema arvates on Euroopa kaitse Euroopa probleem.
Venemaa jälgib. Venemaa jaoks ei ole NATO ilma USA juhtpositsioonita ei kaitse- ega heidutav jõud. Kui kaua võtaks aega sellise kaitse-Euroopa ülesehitamine, mis suudab tagada üksinda oma julgeoleku? Kui see küsimus tundub teie jaoks liiga abstraktne, siis proovige vastata sellele: kes eurooplastest läheb Balti riike kaitsma, kui Venemaa alustab 2025. aasta septembris Valgevenes toimuvate õppuste järel rünnakut?
USA reeturlikkuse järel on Euroopale antud väga selge valik: kas kaitsta Ukrainat täna nii, nagu kaitstaks ennast, või astuda homme oma territooriumil Venemaa armeele vastu. See võitlus ei ole lihtne, kuid ükski lahing ei ole kaotatud enne selle algust.
Märtsi lõpus jäi mulle silma Ukraina avaliku arvamuse hindamiseks korraldatud küsitlus. Rohkem kui 80% ukrainlastest on valmis jätkama võitlust Venemaa vastu ka ilma USA toetuseta.
Saab näha, kui paljud eurooplased meie kõrval seisavad.
Ameerika reeturliku käitumise tulemusel on Euroopale antud väga selge valik: kaitsta Ukrainat täna nii nagu kaitseks iseennast või seista homme silmitsi Venemaa armeega omaenda territooriumil. See võitlus ei saa olema lihtne, ent ükski lahing pole kaotatud enne selle algust. Tulevik näitab, kui palju eurooplasi meid toetab, kirjutab meie üllatuskülaline, Ukraina ajakirjanik Tetjana Oharkova.
Ameerika reeturliku käitumise tulemusel on Euroopale antud väga selge valik: kaitsta Ukrainat täna nii nagu kaitseks iseennast või seista homme silmitsi Venemaa armeega omaenda territooriumil. See võitlus ei saa olema lihtne, ent ükski lahing pole kaotatud enne selle algust. Tulevik näitab, kui palju eurooplasi meid toetab, kirjutab meie üllatuskülaline, Ukraina ajakirjanik Tetjana Oharkova.
Tetjana Oharkova on Kiievis elav Ukraina ajakirjanik, esseist ja kirjandustegelane.Ta on Ukraina kriisimeediakeskuse rahvusvahelise osakonna koordinaator ja taskuhäälingu „Explaining Ukraine“ üks juhte. Ta on ka Kiievi Mohõla Akadeemia õppejõud ja kaitses Pariisi XII Val-de-Marne’i ülikoolis doktorikraadi kirjanduse alal.
Hiljutised kriisid on pannud proovile Euroopa majandusstruktuuri, kusjuures kõige raskem koorem lasub tavainimestel. Meie arvamus „Kriisidega toimetulek“ pakub kava sellise majanduse saavutamiseks, mis ei muuda üksikisikuid ja ettevõtjaid majanduse ebastabiilsuse ohvriteks, vaid kaitseb neid.
Hiljutised kriisid on pannud proovile Euroopa majandusstruktuuri, kusjuures kõige raskem koorem on tavainimestel. Meie arvamus „Kriisidega toimetulek“ pakub kava sellise majanduse saavutamiseks, mis ei muuda üksikisikuid ja ettevõtjaid majanduse ebastabiilsuse ohvriks, vaid kaitseb neid.
Esile saab tuua kolm majanduslikku imperatiivi.
Esiteks peavad majandusprognoosid arenema tagasivaatavast analüüsist ettevaatavaks sekkumiseks. Inflatsiooni korral tabab löök enne majandustulemusi söögilaudu. Meil on vaja keerukaid varajase avastamise süsteeme, mis tuvastavad tarne kitsaskohad ja hindade ülekandumise anomaaliad enne, kui need muutuvad üle jõu käivateks küttearveteks ja toidukaupadeks. Kõige raskem on majandusšokkidega toime tulla just nende suhtes kõige haavatavamatel kodumajapidamistel – see on reaalsus, mis nõuab haavatavuse üksikasjalikku määratlemist, et tagada sihipärane kaitse.
Teiseks peab fiskaalvõimekus liikuma hädaolukordadele reageerimiselt stabiilsuse saavutamise poole. Taasterahastu „NextGenerationEU“ oli muljetavaldav, kuid põhineb improviseerimisel. Alalised eelarve stabiliseerimise mehhanismid koos kodanikuühiskonna järelevalvega tagaksid, et kriisile reageerimine kaitseb neid, kes on kõige suuremas ohus. Kui majanduse juhtimises eiratakse jaotuslikku mõju, õõnestab sellest tulenev sotsiaalne surve just seda vastupanuvõimet, mida soovime luua. ELi rahastamise sotsiaalseid tingimusi ei tohiks pidada bürokraatlikuks takistuseks – need võivad tagada, et majanduskasv toob kaasa parema elatustaseme kõigi jaoks.
Kolmandaks tuleb kiirendada turgude integreerimist seal, kus see on tarbijate jaoks kõige olulisem. Energiakulud, mis ületavad oluliselt konkurentide omi, ei ole üksnes makromajanduslikud näitajad – need on igakuised arved, mis avaldavad survet kodumajapidamiste eelarvetele kogu Euroopas. Strateegilised investeeringud piiriülesesse taristusse ja energiaturu lõimimisse ei ole mitte ainult abstraktsed majanduslikud eesmärgid, vaid konkreetne leevendus peredele ja ettevõtetele, kes seisavad silmitsi elukallidusest tuleneva survega.
Kodanikuühiskonna panuseta kujundatud majanduspoliitika on nagu tee otsimine, tundmata kohalikke olusid – tehniliselt võimalik, kuid praktikas rumal. Kui poliitikameetmed töötatakse välja, kaasates ka need, kes tagajärgedega peavad elama, annavad need alati paremaid tulemusi. See ei tähenda konsultatsiooni kui formaalsust, vaid organiseeritud kodanikuühiskonna kollektiivsete teadmiste kasutamist kogu poliitikatsükli jooksul.
Euroopa konkurentsivõimelist sotsiaalset turumajandust tuleb ajakohastada, mitte see hüljata. Konkurentsivõime ja kodanike kaitse vahel valimist propageerivad need, kellel on piiratud majanduslik kujutlusvõime. Eesseisvad katsumused nõuavad institutsioonilist loovust, mis seab majandusliku vastupanuvõime ja inimeste heaolu Euroopa majanduse juhtimise keskmesse.
