Puuetega inimeste sport sai alguse sõjajärgse aja rehabilitatsioonipüüdlustest. See oli viis, kuidas muuta füsioteraapia huvitavamaks ja nauditavamaks. Mäng ja lõbu aitasid inimestel taas leida elurõõmu kas oma uues seisundis – traumaatilise sündmuse korral – või siis kehas, milles nad olid sündinud.
Puuetega inimeste sport sai alguse sõjajärgse aja rehabilitatsioonipüüdlustest. See oli viis, kuidas muuta füsioteraapia huvitavamaks ja nauditavamaks. Mäng ja lõbu aitasid inimestel taas leida elurõõmu kas oma uues seisundis – traumaatilise sündmuse korral – või siis kehas, milles nad olid sündinud.
Järgiti kaht konkreetset eesmärki: tugevdada inimeste kehalist autonoomiat ning aidata neil uuesti leida tõeline ja kindel identiteet. Tagasivaates võib öelda, et rehabilitatsioonikeskselt tegevuselt mindi üle võimestamisele. Teisisõnu võimestati inimesi, kellele tundus, et neil puudub igasugune võim või et see on kadunud. Võim enda ja oma otsuste üle, mis on inimõiguste tuum.
Loomulik on võimestada inimesi nende sotsiaalse kuvandi, s.t selle kaudu, kuidas teised meid näevad. Eneseleidmise protsess on vahetult seotud kogukonnaga, milles inimesed elavad. Spordis osalemisest saab põhiõiguste kasutamise ja väärikuse kaitsmise vahend.
See on olnud pikk teekond pimedas – 1960. aastate teerajajad olid kangelased, kes käisid oma ajast ees. Ent nad olid kangelased pikal teekonnal nendest aastatest tänapäevani. Paraolümpiasportlaste sportliku võime tunnustamiseks tuli pingutada.
Ajalukku läheb iseäranis üks üritus: 1988. aasta Souli olümpiamängud. Nende mängudega kulmineerus võitlus tunnustuse saavutamiseks spordimaailmas, kus kehaliste, sensoorsete ja vaimsete ideaalidega seotud stigma oli nii tugev, et takistas spordis osalemist isegi enam kui töömaailmas osalemist, kus valitses mittetootlikkuse eelarvamus. Need olümpiamängud olid ajaloolised, sest Rahvusvaheline Olümpiakomitee soovis korraldada võistlusi vaheldumisi puuetega ja puueteta sportlastele. See eksperiment toimus vaid üks kord, sest – eelkõige juurdepääsetavusega seotud – korralduslikud raskused muutsid selle tee jätkamise keeruliseks. Kuigi see valik on vaieldav, tõi see kaasa paraolümpiamängud, mida me tunneme täna ja mis tunnustavad tõesti iga paraolümpial osaleja sportlikke jõupingutusi. Lõpuks jõudsime maailma, milles sporti teevad kõik ja kõigi jaoks. Käes oli uus ajastu.
Sellest alates tuli paraolümpiasport muuta ligitõmbavaks suurele hulgale inimestele, kes jälgisid sporti kas staadionidel või televisiooni vahendusel. 1988. aastal Soulis olid telekommentaatorid sedavõrd teadmatuses, et ei osanud isegi öelda, kes on konkreetsete võistluste favoriidid. Nagu võib ette kujutada, olid tulemused katastroofilised. Aja jooksul on spordiajakirjanikud õppinud puuetega sportlaste tegevust jälgima. See oli oluline samm narratiivi muutumise poole.
See toob meid järjekordse olulise ürituse, 2012. aasta Londoni olümpia juurde. Need mängud olid veatult korraldatud ja eelkõige Ühendkuningriigis saatis neid jõuline telekampaania. Tulemuseks olid kõigil spordialadel täis staadionid. See oli ka hetk, mil teatavad sportlased said tänu uuele ajakirjanduslikule narratiivile kuulsaks. Täpselt nii, nagu nende olümpiakolleegid.
Maailm on alates 1950. aastatest muutunud. Tundest, et sa ei ole enam täiesti nähtamatu, on saanud puuetega inimeste ühisvara. Me loodame, et see narratiiv on tee, mida on võimalik läbi käia kõigis inimeste eluvaldkondades, sest nagu on sätestatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis, on vaja paradigma muutust. Spordis on see kõigest hoolimata kindlasti juba juhtunud.
Milline on paraolümpiamängude väärtus ning kuidas aitavad need ja muud spordivõistlused kõrvaldada takistusi puuetega inimeste teelt?
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liige Pietro Barbieri kirjutab puuetega inimestele mõeldud spordivõistluste ajaloost ja sellest, kuidas kahed olümpiamängud – 1988. aastal Soulis ja 2012. aastal Londonis – tõid kaasa väga vajaliku muutuse selles, kuidas puuet tajutakse. Lõpuks oleme jõudnud spordimaailma, milles spordivad kõik ja kõigi jaoks.
Horvaatiast Zagrebist pärit 11-aastasel Jan Štukal on seljaaju song ning ta saab kõndida ainult ortooside ja käimisraami abil, kuid see ei takista tal edukalt sporti tegemast. Jan võitis 2023. aastal Horvaatia parima noore parakorvpallimängija tiitli, võistles ka ujumises ja tegeleb nüüd murdmaasuusatamisega. Vabal ajal mängib ta oma sõpradega jalgpalli, lüües väravaid käega. Jan ja tema ema Jasmina Bogdanović rääkisid meiega puuetega laste sportimisvõimalustest ja selgitasid, miks on oluline kohelda neid võimalikult vähe kui erivajadustega inimesi.
Horvaatiast Zagrebist pärit 11-aastasel Jan Štukal on seljaaju song ning ta saab kõndida ainult ortooside ja käimisraami abil, kuid see ei takista tal edukalt sporti tegemast. Jan võitis 2023. aastal Horvaatia parima noore parakorvpallimängija tiitli, võistles ka ujumise alal ja tegeleb nüüd murdmaasuusatamisega. Vabal ajal mängib ta oma sõpradega jalgpalli, lüües väravaid käega. Jan ja tema ema Jasmina Bogdanović rääkisid meiega puuetega laste sportimisvõimalustest ja selgitasid, miks on oluline kohelda neid võimalikult vähe kui erivajadustega inimesi.
JAN:
Millal Sa alustasid spordiga tegelemist ja milliseid spordialasid oled seni harjutanud?
Alustasin ujumiskoolis ujumisega kaheaastaselt. Nelja-aastaselt läksin paraujumisklubisse Natator, kus õppisin kõiki ujumisstiile ja osalesin mõnel võistlusel. Lahkusin 11-aastaselt, sest mul hakkas natuke igav.
Kui olin kaheksa-aastane, alustasin ma paramurdmaasuusatamisega ja hakkasin ratastoolis korvpalli mängima. Ma tegelen endiselt mõlema alaga ja need on nüüd mu lemmikspordialad.
Samuti katsetasin mõned korrad mägironimist ja see oli vahva, kuid mul ei ole ka aega tegeleda veel ka selle spordialaga. Samuti osalesin ühel suvel Krav Maga treeningtsüklis. See oli tore ja ma sooviksin seda ka tulevikus aeg-ajalt teha.
Milliseid auhindu oled võitnud ja millist neist hindad Sa ise kõige rohkem?
Olen võitnud korvpalliklubiga mitu auhinda ja minu lemmik on 2023. aasta parima noore parasportlase auhind minu kategoorias. Seda auhinda annab välja Zagrebi Paraspordiliit.
Milline näeb välja Sinu treeningupäev? Kui palju Sa tavaliselt iga nädal treenid?
Hommikuti käin ma koolis. Pärast kooli teen ma kõigepealt ära kodused tööd, siis käin sõpradega väljas ning õhtul osalen ühel treeningul. Seni olen ma käinud kord nädalas rullsuusatamas , kord nädalas korvpallis ja 1–2 korda nädalas ujumas. Alates sellest õppeaastast lõpetan ujumise ja treenin selle asemel suusatamist 2–3 korda nädalas.
Talvel käin ma ka suusalaagrites Sloveenias Planicas ja mõnedes Austria suusakuurortides. Mulle meeldivad need laagrid, sest ka mu sõbrad on seal, nii et lisaks treeningule saame koos olla ja suhelda.
Korvpallitrennigrupiga käime mõnikord võistlustel teistes Horvaatia linnades. Eelmisel sügisel olime ka Roomas ja meil oli matš Lazio korvpallimeeskonnaga.
Kas on mees- või naissportlasi, keda Sa imetled? Kas soovid kunagi osaleda mõnel tähtsal rahvusvahelisel spordivõistlusel?
Mu lemmiksportlane oli varem Luka Modrić, kuid praegu ei ole mul iidolit, seega ei jälgi ma konkreetselt kedagi.
Sooviksin väga osaleda rahvusvahelistel spordivõistlustel... Loodan, et saan seda teha nii korvpallis kui ka suusatamises.
JASMINA:
Kui palju tähelepanu pööratakse puuetega laste spordile Horvaatias?
Mulle kui lapsevanemale näib, pööratakse tõepoolest palju tähelepanu. Kahjuks ei teavitata lapsevanemaid võimalustest piisavalt ning klubid otsivad meeleheitlikult uusi liikmeid. Kahju, et see nii on. Suuremates linnades on olukord loomulikult palju parem.
Kas puuetega lastel on piisavalt võimalusi ja stiimuleid sportimiseks või nõuab see vanematelt palju korraldamist?
Lastel on võimalusi ja stiimuleid,... kui nad ise ja nende vanemad seda soovivad. Nagu ma ütlesin, on vanemad vähem informeeritud ja mõned neist kas ei soovi lisakohustusi või kardavad, et laps saab sportides vigastada ... Väga kahju, et nad nii arvavad. Puuetega inimeste sportimine on muidu tasuta ning minu arvates stimuleerib see väga nii füüsilist kui ka vaimset tervist ja kindlasti sotsiaalset integratsiooni. Ma ei ütleks, et see nõuab vanematelt rohkem pühendumist kui samaealiste tervete laste puhul. Loomulikult on erandeid mõne diagnoosi puhul: näiteks peab üks meist Janiga talvistes suusalaagrites või mujal toimuvatel matšidel siiski kaasas olema. Kuid kui ta täiskasvanuks saab, siis see vajadus tõenäoliselt väheneb ja kaasaskäimine muutub meie seisukohast loodetavasti vabatahtlikuks. Eesmärk on, et ta saaks kõiges selles iseseisvaks. Ta osaleb tavalistel treeningutel ilma meie abita.
Mida oleks Teil kui erivajadustega lapse vanemal veel lisada?
Kohelge neid võimalikult vähe erivajadustega inimestena ja kaasake neid igapäevategevustesse vastavalt nende vanusele ja võimetele, nii et nad tajuksid end tavaliste inimestena. Siis näevad nad end tavaliste lastena, kes teevad mõningaid asju „pisut teistmoodi“, kuid nad teevad neid siiski! Jan sõidab jalgrattaga, millel on kolm, mitte kaks ratast. Ta ujub ja sukeldub nagu kõik tema eakaaslased, kuid kasutab jalgu vähem või üldse mitte. Ta mängib jalgpallimeeskonnas, kuid lööb väravaid käega. „Me suudame teha kõike, lihtsalt me teeme mõningaid asju võib-olla pisut teistmoodi“ – kui nad ise end selliselt aktsepteerivad, aktsepteerivad neid nii ka teised.
Jan Štuka on 11-aastane õpilane Zagrebist, kes õpib praegu põhikooli viiendas klassis. Ta oli paraujumisklubi Natator liige. Ta on liige klubis KKI Zagreb (ratastoolikorvpall) ja Monoski Zagrebi suusaklubis puuetega inimestele, kus ta treenib regulaarselt murdmaasuuusatamise programmis puuetega inimestele.
Jasmina Bogdanović on lõpetanud Zagrebi ülikooli arhitektuuriteaduskonna disainikooli disaini erialal Ta on töötanud 20 aastat erinevates turundusasutustes. Praegu töötab ta osalise tööajaga ja kaugosaluse teel väikeses graafikastuudios, mis võimaldab tal käia Janiga suusalaagrites ja muudel spordiüritustel. Ta on ka kirglik jalgrattur, kes läheb igale poole jalgrattaga.
Peaaegu 500 Ukraina sportlast on hukkunud sõjas, mida Venemaa peab nende riigi vastu. Nende jaoks on olümpiamängudel või mis tahes tulevasel spordivõistlusel osalemise unistus igavesti hääbunud. Et mälestus neist jääks, vestab Ukraina valitsusväline organisatsioon BRAND UKRAINE traagilise loo kuuest langenud sportlasest, kasutades tehisintellekti nende ellutoomiseks, olgugi et vaid viivuks. Vestlesime BRAND UKRAINE’i digivaldkonna ja sisuloome juhi Tim Makaroviga. Tema sõnul oli Pariisi olümpiamängudel esitletud projekti peamine mõte panna inimesed seisatuma ja mõtlema inimelu väärtuse üle.
Peaaegu 500 Ukraina sportlast on hukkunud sõjas, mida Venemaa peab nende riigi vastu. Nende jaoks on olümpiamängudel või mis tahes tulevasel spordivõistlusel osalemise unistus igavesti hääbunud. Et mälestus neist jääks, vestab Ukraina valitsusväline organisatsioon BRAND UKRAINE traagilise loo kuuest langenud sportlasest, kasutades tehisintellekti nende ellutoomiseks, olgugi et vaid viivuks. BRAND UKRAINE’i digivaldkonna ja sisuloome juht Tim Makarov rääkis meile, et Pariisi olümpiamängudel esitletud projekti peamine mõte oli sundida//panna inimesed seisatuma ja mõtlema inimelu väärtuse üle.
Kuidas tulite mõttele see projekt teha?
Idee sündis Berliini agentuuris BBDO. Nad pakkusid välja raamkontseptsiooni, idee näidata traagilist lugu Ukraina sportlastest, kes ei saa olümpiamängudel osaleda. Nad tulid meie juurde kontseptsiooniga. Koos arendasime ideed edasi ja laiendasime partnerite ringi, võttes ühendust Ukraina noorte- ja spordi- ning välisministeeriumiga, samuti Ukraina presidendi kantseleiga. Töötasime koos projekti lõpliku kavandi kallal, kuid tehniline pool jäi BBDO teha. Meie kujundasime teabevahetusstrateegia ning tegelesime sisu levitamise ja õigusküsimustega. Projekti tutvustati Pariisis asuvas Ukraina ametlikus esinduses – Volia majas –, kaasates mõjutajaid.
Kui keeruline oli lugusid koguda ja videot teha? Mil viisil Te peategelased ellu äratasite?
Idee ise on väga lihtne ja üheselt mõistetav – jutustada traagiliselt surnud Ukraina sportlaste lugu ja luua nende digitaalseid avatarid. Tegime ära tohutu töö. Kasutasime helisalvestisi, digiteerisime need, kasutasime arhiivifotosid ja videomaterjale ning töötlesime kõike tehisintellekti abil. Eesmärk oli luua inimese endaga väga sarnane digitaalne koopia, tekitades kõhedust tegelikkuse ja ebareaaluse kombineerimise teel. Just seda me soovisime. Nende lood on iseenesest väga võimsad ja tänu tehisintellektitehnoloogia võimendavale mõjule ei jäta need kedagi ükskõikseks. Pean olema aus – see projekt oli väga piiripealne. Kui seda arutasime, kartsime, et meid ei mõisteta, et inimesed ei näe alastust, kaitsetust, valu ja meeleheidet, mille me surnud sportlaste sõnadesse kõheduse varju põimime. Projekti idee on iseenesest väga lihtne – inimesed, kes siiralt armastavad oma riiki, soovivad elada ja midagi saavutada, muutuvad olude pantvangiks, kui nende unistused ja plaanid kaovad ning elu saab otsa. Kuid neid tuleks mäletada. Igal teol on oma hind ning sageli on mõõdupuuks inimhinged ja -saatused.
Kindlasti oli hukkunud sportlaste peredel väga valus selles projektis osaleda ja videoid näha. Millist tagasisidet Te neilt projekti lõppedes saite?
Loomulikult sai seda projekti teha ainult lähisugulaste nõusolekul. See on äärmiselt oluline punkt. Me tutvustasime, selgitasime ja näitasime neile oma kavatsusi. Pikas töönimekirjas oli kümneid lugusid, kuid lõpuks jõudsime kokkuleppele ainult kuue osas. Selleks kulus nädalaid keerukaid läbirääkimisi. Kuid kui näitasime lõpptulemust, ei suutnud vanemad pisaraid tagasi hoida. Nad ütlesid: „Tänu teile! Olete teinud erakordset tööd. See aitab meie lapse mälestust elus hoida.“ Minu teada ei kahetse keegi neist osalemist. Allkirjastasime kõik vajalikud juriidilised dokumendid ja alles pärast seda saime projektile rohelise tule. Kõik sai olümpiamängude ajaks valmis ning kahe nädala jooksul näidati laiali laotatuna kuut erakordset lugu. Me ei eeldanud sellist edu – projekti vastukaja ületas kõiki meie ootusi. Ja pole ka ime, sest tänapäevases üleilmse suhtlusvõrkude maailmas kutsuvad tõestisündinud lood esile keerulisi ja vastakaid emotsioone.
Mis on projekti peamine sõnum? Mida loodate, et vaatajad pärast videote nägemist endas kaasas kannavad?
BRAND UKRAINE’is tegeleme tõe levitamisega Ukraina ja selle tegeliku olukorra kohta Venemaa agressiooni tingimustes. Kasutame selleks pärisinimeste lugusid. Olen veendunud, et need annavad kõige paremini edasi meie valu, uhkust, indu, võite ja kaotusi – seda, mis teeb meist inimesed, tugeva ja julge rahva. See on meie ülesanne. Mitte ainult rääkida Ukrainast, vaid luua sellega ka positiivne emotsionaalne side kogu maailmas. Me töötame selle nimel, et oleks rohkem selliseid võimsaid projekte, mis puudutavad inimeste hinge ning annaksid võimaluse seisatuda ja mõelda inimelu väärtuse üle.
Videod ja fotod on kättesaadavad siin ja Instagramis:
Tim Makarov on BRAND UKRAINE’i sisuloome ja digivaldkonna rühma juht. Ta on 20 aastat tegelenud ajakirjanduse, turunduse ja digitaalse kommunikatsiooniga. Tema kutsumus on jutustada lugusid ja luua projekte, mis muudavad maailma paremaks.
Madalmaade nägemispuudega inimeste liit (Oogvereniging) on Euroopa Pimedate Liidu (EBU) võrgustiku abiga käivitanud algatuse Sport Accessibility („Ligipääsetav sport“), mille eesmärk on pakkuda praktilisi lahendusi nende tõkete kõrvaldamiseks, mis takistavad pimedaid ja vaegnägijaid liitumast spordiklubide ja -ühendustega ELis. Puuetega inimeste aktivist ning Oogverenigingi ja EBU vabatahtlik Peter van Bleijswijk kirjeldab lähemalt seda murrangulist koostööprojekti, mis sillutab teed sisulisele kaasamisele spordis. Ka Teie võite anda oma panuse, vastates küsitlusele, mis käsitleb nägemispuudega inimeste ligipääsu spordile ja vabaajategevustele Teie Euroopa nurgas.
Madalmaade nägemispuudega inimeste liit (Oogvereniging) on Euroopa Pimedate Liidu (EBU) võrgustiku abiga käivitanud algatuse Sport Accessibility („Ligipääsetav sport“), mille eesmärk on pakkuda praktilisi lahendusi nende tõkete kõrvaldamiseks, mis takistavad pimedaid ja vaegnägijaid liitumast spordiklubide ja -ühendustega ELis. Puuetega inimeste aktivist ning Oogverenigingi ja EBU vabatahtlik Peter van Bleijswijk kirjeldab lähemalt seda murrangulist koostööprojekti, mis sillutab teed sisulisele kaasamisele spordis. Ka Teie võite anda oma panuse, vastates küsitlusele, mis käsitleb nägemispuudega inimeste ligipääsu spordile ja vabaajategevustele Teie Euroopa nurgas.
Peter van Bleijswijk
Puuetega inimeste sisulise kaasamise tagamisel spordivaldkonnas näitab Madalmaade algatus Sport Accessibility suunda, keskendudes pimedate ja vaegnägijate ainulaadsetele probleemidele. Selle tulevikku suunatud projekti eesmärk on kõrvaldada tõkked, mis takistavad nägemispuudega inimesi spordiklubides ja -ühingutes täiel määral spordist ja kehalisest tegevusest osa võtmast.
Projekti aluseks on põhjalik arusaamine nende inimeste ees seisvatest takistustest. Pärast ulatuslikke uuringuid ja eelnevaid eksperimente on Sport Accessibility kindlaks teinud kümme peamist takistust, mille hulka kuuluvad spetsiaalse treeningu ja nn sõbraprogrammide kättesaadavus, spordirajatiste füüsiline ligipääsetavus ja transpordiküsimused. Need sageli tähelepanuta jäävad takistused on peamiste tegurite hulgas, mis ei võimalda nägemispuudega inimestel spordist kasu saada.
Nende probleemide lahendamiseks võetakse algatuse raames kasutusele „Sport Proeftuinen“ ehk spordilaborid. Laborid luuakse olemasolevates spordiklubides või koostöö kaudu sporditeenuse osutajatega ning nende näol on tegemist praktilise keskkonnaga võimalike lahenduste katsetamiseks. Iga tuvastatud takistuse ületamiseks pakutakse välja kolm erinevat lahendust ja katsetatakse neid. Seejärel täiustatakse ja katsetatakse kõige mõjusamaks osutunud lahendust mitu korda, et tagada selle praktilisus ja tulemuslikkus.
Nende katsete tulemused koondatakse digitaalsesse spordivaldkonna tegevuskavasse – põhjalikku juhendisse, mis tehakse kättesaadavaks spordiklubidele, sporditeenuse osutajatele ja omavalitsustele. Tegevuskava on mõeldud vahendina ligipääsetavuse ja kaasamise parandamiseks spordis, pakkudes praktilisi lahendusi, mida saab rakendada eri keskkondades.
Projekti eesmärgid ei piirdu Madalmaadega. Hiljuti pöördus Sport Accessibility Euroopa partnerite, sealhulgas EBU poole, et koguda teadmisi ja parimaid tavasid eri riikidest. Algatus on innukalt vastu võetud ning paljud organisatsioonid ja riigid on väljendanud valmisolekut osaleda. Selle Euroopa koostööprojekti eesmärk on suurendada spordi ligipääsetavust ja kaasavust laiemas plaanis, tagades, et ettevõtmisest saavad kasu nägemispuudega inimesed kogu Euroopas.
Sport Accessibility tugevus seisneb koostööpõhises lähenemisviisis. Projekti toetavad üheskoos kohalikud omavalitsused, Madalmaade nägemispuudega inimeste liit, spordi ja kehalise aktiivsuse teadmuskeskus, kergejõustikuliit ja muud kaasamise edendamisele pühendunud organisatsioonid. Nende eri partnerite kokku toomine algatuse raames võimendab nende mitmekülgseid eksperditeadmisi ja ressursse, et luua kestlikke ja mõjukaid lahendusi.
Projekti hoo kasvades kutsub Sport Accessibility Euroopa haridusasutusi ja silmatervise organisatsioone üles selles laiemalt osalema. Projektimeeskond peab seda oluliseks sammuks puuetega inimesi sisuliselt kaasava spordikultuuri edendamisel kogu Euroopas, et igaüks olenemata nägemisvõimest saaks spordist osa võtta ja sporti nautida.
Sport Accessibility on aga enamat kui projekt: see on liikumine tuleviku suunas, kus kedagi ei jäeta kõrvale. Algatuse eesmärk on avaldada pühendunud partnerite ühiste jõupingutuste abil kogu Euroopas püsivat mõju spordi ligipääsetavusele, sillutades teed kaasavamale ja võrdsemale keskkonnale kõigi jaoks.
Peter van Bleijswijk on endine innovatsiooni, rajatisehalduse ja IKT direktor ning nii tulundus- kui ka mittetulundusühingute juht. Viimastel aastatel on ta keskendunud klientide huvide kaitsmisele. Ta on aktiivselt pühendunud kaasamisele ja spordi ligipääsetavuse parandamisele pimedate ja vaegnägijate jaoks. Peale selle on ta Madalmaade nägemispuudega inimeste liidu ja EBU vabatahtlik ning osaleb aktiivselt kohalike omavalitsuste ja riigivalitsustega koostööd tegevates töörühmades. Tema töö juhtmõte on haavatavate rühmade elukvaliteedi parandamine ja neile võrdsete võimaluste loomine ühiskonnas.
Saastevaba vesinik on üks meie energiasüsteemi ümberkujundamise alustalasid, mistõttu on selle kiire kasutuselevõtt äärmiselt oluline nii tulevase energiasüsteemi kui ka ELi majandusliku ja sotsiaalse heaolu jaoks.
Saastevaba vesinik on üks meie energiasüsteemi ümberkujundamise alustalasid, mistõttu on selle kiire kasutuselevõtt äärmiselt oluline nii tulevase energiasüsteemi kui ka ELi majandusliku ja sotsiaalse heaolu jaoks.
Kuid vesiniku pakkumise, nõudluse, taristu ja tootmise kindlaksmääramisega kaasnevad mitmesugused probleemid. Vesinik on kallis ja sõltub nõuetekohastest raamtingimustest. Ühest küljest tuleb esmajärjekorras kasutada vesinikku sektorites, kus elektrifitseerimine on keeruline, aga ka energia salvestamise vahendina. Teisest küljest peame tagama, et vesinikutaristu kiireks ja tõhusaks laiendamiseks luuakse vajalikud tingimused.
Siinkohal on eriti olulised kolm punkti.
Tagada tuleb taristu vajalik rahastamine. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab ressursside tõhusa jaotamise tähtsust, sest transporditaristu ehitamine toob kaasa märkimisväärseid kulusid. See nõuab arukat ja integreeritud, sealhulgas piiriülest, planeerimist ning reguleerivat korda, mis võimaldab teha vajalikke investeeringuid taristusse, edendades samal ajal kogu energiasüsteemi keskkonnasäästlikkust ja kaitstes võrgukasutajaid ülemääraste võrgutasude eest. Samal ajal tuleb kindlasti vältida lisakoormust vesinikuvõrkude ristsubsideerimise näol gaasivõrgu kasutajate poolt. See on eriti oluline, sest vesinikuvõrgu taristu tulevased kasutajad erinevad märkimisväärselt praegustest gaasivõrgu kasutajatest. Seepärast on oluline kohaldada võimalikult suures ulatuses põhimõtet „kasutaja maksab“ ja seega tagada, et vesinikutaristut rahastavad peamiselt selle taristu kasutajad.
Lisaks rahastamisele tuleb tagada laienemiseks ja tootmiseks vajalik tööjõud. Uute kvaliteetsete töökohtade loomise kõrval on eriti tähtis olemasolevate töötajate ümberpaigutamine. See tähendab, et olemasolevad töötajad vajavad nõuetekohast koolitust, ümberõpet ja oskuste täiendamist ning tööjõudu tuleb säilitada, pakkudes häid töötingimusi. Näiteks peavad võrguhaldurid olema seotud tavapäraste kollektiivlepingutega ning kvalifitseeritud tööjõu ligimeelitamiseks tuleb parandada töötingimusi. Seepärast nõuab komitee tõhusat ja tulemuslikku sotsiaaldialoogi gaasisektoris nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil.
Keskse ELi süsteemi abil tuleb kindlustada toodetud vesiniku ühtne, jälgitav ja kohustuslik sertifitseerimine. Lisaks keskkonnakriteeriumidele tuleb nende sertifitseerimissüsteemidega tagada ka sotsiaalsed standardid. Need peavad hõlmama õiglasi ja ohutuid töötingimusi ning töö-, sotsiaal- ja ametiühinguõiguste järgimist.
Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles vaatama läbi vesinikustrateegia, mida Euroopa Kontrollikoda õigustatult kritiseeris. Koostöös kodanikuühiskonnaga riiklikul ja Euroopa tasandil tuleb tagada, et koostatakse tervikstrateegia, milles võetakse arvesse sertifitseerimist, rahastamist, tööjõuvajadusi, edendamist ja tarbijakaitset. Ainult nii saab Euroopa vesinikutööstusel olla helge tulevik.
