Giulia Barbucci, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eelarveküsimuste eest vastutav asepresident

Praegune tervisekriis on ennenägematu Euroopa ja kogu maailma ajaloos: see mõjutab tõsiselt inimkonda kõikjal maailmas, näidates meile seda, kui habras on inimelu. Meid ründab mikroskoopiline organism, ent kuigi me ei suuda seda veel alistada, on võit lõpuks meie.

Esimest korda meie aastatuhandete pikkuses ajaloos oleme inimeste ja sotsiaalsete olevustena sunnitud hakkama saama ilma füüsilise kontaktita, ilma samas kohas viibimata, ilma vahetute inimsuheteta. Oleme pidanud õppima elama „virtuaalselt“, mis muudab antropoloogilises mõttes põhjapanevalt meie olemust. Maailm on muutumas ja sellest tulenevalt peame muutuma ka meie: peame õppima kasutama digitaalseid vahendeid, et kohtuda videokoosolekutel, peame õppima suhtlema teistsugusel moel, ilma üksteist füüsiliselt nägemata või hoides sotsiaalset distantsi, kui me siiski kohtume. Ka liikuvus on muutumas ja me katsetame uusi liikumisvahendeid, näiteks tõukerattaid. Need on vaid mõned näited sellest, kuidas muutustest on saanud oluline osa meie elust.

Meie põlvkonna ülesanne on nende probleemide kallale asuda ja neile lahendused leida.

Ent kõigele vaatamata oleme me inimesed ja me suudame kohaneda. Me teame, et see on vaid vaheetapp inimkonna pikas ajaloos ja et varem või hiljem saame pöörduda tagasi oma tegeliku olemuse juurde – inimene on sotsiaalne olevus.

Teatud mõttes oli kurb pidada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee uue ametiaja avaistungjärku veebi vahendusel ja seda tunnet jagavad tõenäoliselt paljud. Istungjärk ei ole siiski päris see, kui puudub võimalus isiklikult kohtuda ja uusi liikmeid tundma õppida, vaheajal ühiselt kohvi juua või pärast pikka tööpäeva klaasikest veini nautida. Need hetked ja sotsiaalsed kontaktid on meie tööelus tegelikult väga olulised. Need on hädavajalikud, et õppida üksteist tundma ja vahetada seisukohti kolleegidega, kellega peame pidama läbirääkimisi või leidma üksmeele arvamuste koostamisel.

Oleme teadlikud sellest, et peame vahetu suhtlemise veel pisut edasi lükkama, ent varem või hiljem oleme jälle inimesed selle sõna igas tähenduses.