European Economic
and Social Committee
„Kui hiljutistest kliimakatastroofidest ei piisa kokkuleppe saavutamiseks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 28. istungjärgul, siis mida on veel vaja?“
Noore delegaadina oma esimesel ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil lähenen sellele avatud meelega ja naiivse optimismiga. Ülemaailmne temperatuur tõusis sel nädalal üle 2 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega. Kui sellest koos kohutavate üleujutuste, metsa- ja maastikupõlengute, põudade ja maavärinatega, mida oleme sel aastal kogu maailmas näinud, ei piisa selleks, et jõuda kokkuleppele fossiilkütuste kasutamise lõpetamises kooskõlas kavandatava fossiilkütuste leviku tõkestamise lepinguga, siis ma ei tea, mida veel vaja oleks.
On väga ajakohane, et me keskendume oma delegatsiooni töös põllumajandusele ja toiduga kindlustatusele, õiglase ülemineku tööprogrammile ja kliimameetmete rahastamisele. Nendele lisanduvad mu enda huvid, näiteks kliimaõiglus ning kliimamuutuste ning soolise võrdõiguslikkuse ning rahu ja julgeoleku vahelised seosed.
Kuigi noorte juurdepääs läbirääkimislaudadele on piiratud, usun siiski, et meie hääl mängib COP28 tulemuste kujundamisel olulist rolli. Ma olen veendunud, et tänased kliimakokkulepped, isegi kui need ei vasta ikka veel tegelikele vajadustele, on saavutatud tänu noorte väsimatule survele otsustajate suunas. Usun, et noorte hääl on sama kaalukas ja seda tuleks kuulda võtta, eriti arvestades, et kõige kauem seisame silmitsi kliimaalase tegevusetusega just meie.
Minu kirglik huvi kliimameetmete vastu tuleneb kolmest peamisest tegurist:
- arusaam, et kliimamuutused puudutavad valimatult kõiki ja võimendavad muid küsimusi, nagu sooline võrdõiguslikkus ning rahu ja julgeolek,
- mõne kliki kaugusel oleva teabe rohkus, mis annab noortele võimaluse end harida ja teadvustada kliimamuutuste ülemaailmset mõju,
- pettumus selle üle, et otsustajad ei võta vastu kliimameetmeid, sundides meid muutusi nõudma.
ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 28. istungjärgul ootan ma suure huviga kohtumisi eri taustaga inimestega, et kuulda nende lugusid, koguda teadmisi ja lootust paremasse tulevikku. Olen siiski mures võimaluse pärast, et see ootusärevus võib kergesti muutuda kohkumuseks kokku lepitavate meetmete piisavuse ja rakendamise üle.