Jacques Delors’i, kes lahkus 27. detsembril 2023, mäletatakse Euroopa Komisjoni suurima, kõige tõhusama, kõige suurema visiooniga ja kõige enam tulevikku vaatava presidendina. Nagu Jean Monnet ja Robert Schuman ammu enne teda, oli ta ühinenud Euroopa alusepanija.
Jacques Delors’i, kes lahkus 27. detsembril 2023, mäletatakse Euroopa Komisjoni suurima, kõige tõhusama, kõige suurema visiooniga ja kõige enam tulevikku vaatava presidendina. Nagu Jean Monnet ja Robert Schuman ammu enne teda, oli ta ühinenud Euroopa alusepanija.
Enne Jacques Delors’i oli Euroopa Komisjoni president vaid veidi rohkem kui üks Euroopa bürokraat. Just tema andis sellele rollile riigipea ja valitsusjuhiga võrdse staatuse, mida seejärel tunnustasid kõik. Oma kümneaastase ametiaja jooksul 1985–1995 edendas Jacques Delors – ka tänu Saksamaa liidukantsleri Helmut Kohli ja Prantsusmaa presidendi François Mitterrandi toetusele – Euroopa integratsiooniprotsessi jõuliselt ja otsustavalt. Kõigepealt alustas Jacques Delors sellega, et tahtis muuta 1992. aastaks tolliliidul põhineva ühisturu tõeliseks ühtseks turuks. Sel ajal, kui ühtse turu ehitamine oli alles poole peal, käivitas ta teise suurprojekti, milleks oli rahaliit. Samal ajal töötas ta ka ühenduse pädevuse laiendamise kallal, mille tulemus oli Euroopa Liidu asutamine Maastrichti lepinguga.
Jacques Delors oli ka esimene, kes tegeles Euroopa ühenduse demokraatia defitsiidiga: tema ettepanekul suurendati Euroopa Parlamendi volitusi kõigepealt koostöömenetlusega (mis on ette nähtud ühtses Euroopa aktis) ja seejärel (alates Maastrichti reformist) kaasotsustamismenetlusega. See andis lõpuks Euroopa Parlamendile tõelise kaasseadusandja rolli küsimustes, mis otsustatakse nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega.
Tee strateegilise eesmärgi suunas ehitada üles ühtne turg algas kahe dokumendiga. Esimene oli Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kulude aruanne, milles näidati majanduslikku kasu, mis saadaks alles jäänud ühendusesiseste regulatiivsete tõkete kõrvaldamisest. Teine oli esimene valge raamat, milles määratleti kõik seadusandlikud meetmed (umbes 200), mida oli vaja nende tõkete kõrvaldamiseks.
Jacques Delors leidis algusest peale, et projekti lõpuleviimiseks on hädavajalik tugevdada otsustusprotsessi ja Euroopa institutsioone. Seetõttu tegi ta ettepaneku reformida ühtse Euroopa aktiga 1957. aasta Rooma lepinguid, millega olid loodud Euroopa ühendused (ühisturg ja Euroopa Aatomienergiaühendus), ning veenis liikmesriike seda reformi heaks kiitma (1987).
Seejärel oli Jacques Delors’il oluline roll ühenduse finantsraamistiku muutmisel. Ta suurendas eelarvevahendeid märkimisväärselt: Delors’i esimese paketiga (1988–1992) 1,20%-ni ELi kogu SKPst ja Delors’i teise paketiga (1993–1999) 1,27%-ni. Samuti suurendas ta võimsalt majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse (regionaal- ja struktuuripoliitika) vahendeid, mida peeti siseturu ühendamisel vajalikuks osaks. Kuid veelgi olulisem oli süsteemne muutus ühenduse eelarveraamistikus: alates kahest Delors’i paketist pikenes eelarveperiood ühelt aastalt seitsmele.
See hoidis ära liikmesriikide väsitavate finantsläbirääkimiste kordumise igal aastal, mis aeglustas ELi institutsioonide tööd kuude kaupa. Teine oluline element, mille Jacques Delors Euroopa poliitikasse lisas, oli tähelepanu sotsiaalsele mõõtmele (tema oli üks neist, kes algatas sotsiaaldialoogi ettevõtjate, ametiühingute ja ELi institutsioonide vahel). Ent tema sotsiaalprogramm, mis nägi ette ka vahendite ühtlustamise kriisiolukorras, et kaitsta töötajaid ja võidelda tootmistegevuse ümberpaigutamise surve vastu, oli üks tema lõpetamata töödest.
Kuid kõige raskem kaotus oli tema teine valge raamat „Majanduskasv, tööhõive ja konkurentsivõime“, mis käivitati suurejooneliselt 1993. aastal tema ametiaja viimase suurprojektina. Ettepanek oli elavdada ja stimuleerida majandust (mida oleks rahastatud 20 aasta jooksul 20 miljardi euroga). See põhines muu hulgas ühisel võlakirjade emiteerimisel (8 miljardit eurot aastas), ühenduse eelarvel ja Euroopa Investeerimispanga laenudel. Eesmärk oli toetada transpordi- ja telekommunikatsioonitaristu ehitamist ning mitmeid muid majandus- ja sotsiaalalgatusi (sisuliselt oli see eelkäija taasterahastule „NextGenerationEU“, millega 20 aastat hiljem reageeriti pandeemiakriisile).
Algul Euroopa Ülemkogu toetas plaani, ent siis hakati seda kritiseerima ja ELi rahandusministrid loobusid sellest. Jacques Delors’i kümme aastat kestnud ametiaja lõppu iseloomustas madalseis, mil teda süüdistati liigses ambitsioonikuses, tsentraliseerivas jakobinismis ja ülemäärases reguleerimises. Ometi võeti mõned tema ideed, näiteks üleeuroopalised võrgud ning COVID-19 kriisi ajal eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu, hiljem taas kasutusele.
Rubriigis Otse asja kallale! tutvustab komitee liige, ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni esimees ja arvamuse raportöör Sandra Parthie komitee ettepanekuid, mis puudutavad uut Euroopa siseturustrateegiat. Need ettepanekud sisalduvad täiskogu jaanuari istungjärgul vastuvõetavas arvamuses.
Rubriigis Otse asja kallale! tutvustab komitee liige, ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni esimees ja arvamuse raportöör Sandra Parthie komitee ettepanekuid, mis puudutavad uut Euroopa siseturustrateegiat. Need ettepanekud sisalduvad täiskogu jaanuari istungjärgul vastuvõetavas arvamuses.
Möödunud aasta 27. detsembril lahkus meie seast Jacques Delors. Aastatel 1985–1995 oli ta Euroopa Komisjoni president ja aastatel 1981–1985 François Mitterrandi valitsuses rahandusminister. Sébastien Maillard, Pariisis asuva Delors’i Instituudi endine direktor ja praegune erinõunik ning endine ELi korrespondent Brüsselis, avaldab talle suurt austust.
Möödunud aasta 27. detsembril lahkus meie seast Jacques Delors. Aastatel 1985–1995 oli ta Euroopa Komisjoni president ja aastatel 1981–1985 François Mitterrandi valitsuses rahandusminister.
Sébastien Maillard, Pariisis asuva Delors’i Instituudi endine direktor ja praegune erinõunik ning endine ELi korrespondent Brüsselis, avaldab talle suurt austust.
Ka Lorenzo Consoli, üks Euroopa tuntumaid ajakirjanikke, jagab EMSK Info lugejatega oma mõtteid president Jacques Delors’ist.
Itaalia ajakirjanik ja alates 1991. aastast Euroopa korrespondent Lorenzo Consoli on üks Euroopa poliitika kõige kogenumaid spetsialiste, kes töötab eelkõige Itaalia uudisteagentuuris Askanews. Aastatel 2006–2010 oli ta Brüsselis Rahvusvahelise Ajakirjanike Liidu esimees ning Euroopa ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppe külalislektor Brüsseli Sotsiaalse Kommunikatsiooni Kõrgkoolis (IHECS). (ehp)
Tegelemine kliimamuutuste ja keskkonnaseisundi halvenemise mõjuga rahule, julgeolekule ja kaitsele
