Alates mu sünnist 40 aastat tagasi, 28. märtsil 1981, ei seostatud mitte kunagi sõna „kultuur“ nii sageli sõnaga „oluline“ kui praeguse tervishoiukriisi ja sellest tulenenud majanduskriisi ajal. On selge, et kriisi mõjul muutuvad paljud meie paradigmad. Tõekspidamised seatakse kahtluse alla – ja seda meie ühiskonna kõigis valdkondades.
Sõna „oluline“ on hakatud kasutama seetõttu, et kõigepealt klassifitseeriti meid, kultuuritegelasi, „ebaolulisteks“. Ja kuna meid on klassifitseeritud „ebaolulisteks“, on idanenud liikumine, mis on peatamatu, liikudes pidurdamatult helgema ja avarama arusaama poole.
Vastupidiselt kõigile ootustele on nüüd kunsti- ja kultuurimaailm, mis oli algul kulisside taha varju surutud, kuidagimoodi kummalisel kombel tagasi tähelepanu keskmes, jättes suhu mõrkja maitse.
Olen kultuuriinimene. Kultuurist saan ma energiat ja kultuuri ma ka loon. Olen näitleja, laulja, lavastaja, autor, lavastuskunsti ja prantsuse keele õpetaja, Belgia prantsuskeelse teatri dramaturg, festivali korraldaja ning mind huvitavad iseäranis kujutav kunst, stsenograafia ning liikumis- ja tantsukunst. Ja ma ei karda käiseid üles käärida, et kõvasti vaeva näha ja mõnikord teha ka asendustöid. Töid, mida meie ühiskonna silmis sageli ei väärtusta. Ma ei karda tööd. Sest just töö on mind kujundanud selleks, kes ma olen. See on suurim väärtus, mille mu vanemad on mulle edasi andnud. Ent kultuur on mul justkui kolmas vanem. Kultuur on mind kujundanud ja täiendanud ning on aidanud kaasa sügavatele murrangulistele sündmustele: arengule, sisemistele revolutsioonidele ja murrangulistele sündmustele, mille tulemusena on kultuur avardanud mu silmaringi, kuid eelkõige avanud mu südame. Mu elu kõige ilusamad reisid on olnud mu hinge puudutanud tšellomuusika hetked, vaimustatud vaatajaid köitnud Shakespeare’i lavastus või ületamatu sügavuseni müstilised maalid seina ääres või muuseumis. Ja mida veel kõike tuleks rääkida teatri imepärasest maailmast, mida ei saa mahutada ühtegi stsenaariumi või teksti, vaid mis kujutab endast nii mitmekesist kui ka keerukat universumit, mis ulatub nukuteatrist improviseerimise, kõne- ja kehaliikumiskunstini. Teatris on sama palju erialasid ja liike kui meditsiinis.
Nagu on üldteada, kestab kultuuri seisak juba terve aasta. Meie elukutset on tabanud valusad kannatused. Kõigepealt moraalsed kannatused ja seejärel majanduslikud kannatused, mis on tingitud sellest, et etenduskunst on seiskunud ja sattunud sügavasse finantskriisi. Etenduskunstiga seotud elukutsed on vähe tuntud, kuid nende loetelu on pikk: kirjanikud, lavastajad, näitlejad, kostüümiõmblejad, dramaturgid, valgus- ja helitehnikud, lavakunstnikud, stsenaristid, grimeerijad, assistendid ning kõik tootmiseelsed ja -järgsed ametid: levitamine, suhtekorraldus, reklaamimine, vaatajate vastuvõtt, piletite broneerimine – loetelu ei ole ammendav.
Samuti tuleb arvesse võtta – ning see võib olla veelgi olulisem –, et praeguse olukorra all kannatab ka publik, inimesed. Nüüd piirduvad inimesed Netflixi või raamatutega, valivad liiga kiiresti pildiga seonduva ehk lihtse ja ühesuunalise kultuuri osa. Neile pakutav valik on piiratud: ainuke valik on isoleeritus, ent mitte enam teistega jagamine ja avatus ega aeg naermiseks või unistamiseks, kaugele reisimiseks, istudes oma punasest sametist tugitoolis.
Ja sellele lisanduvad õppimata jäämisega kaasnevad kannatused, sest kultuur on ju meie elu parim õpetaja!
Ennekõike on küsimus selles, et sõna „oluline“ on nüüdseks kindlalt seostatud meie kultuurivaldkonna elukutsetega, samas kui meie riikide juhid olid need kõigepealt ebaõiglaselt tunnistanud „ebaolulisteks“. Ma täna siin ei kavatse sugugi mässata, vaid minus elab see pöörane, ent vankumatu tulevikulootus – nagu kõigis, kes loodavad –, et lõppude lõpuks kõik tavasurelikud kuulevad juba lähitulevikus, et sõna „kultuur“ öeldes mõtleme esmalt eelkõige sõnale „oluline“.
Ning nii nagu meid sooviti maha matta, ent pandi selle asemel õitsema, on praegu kultuur puhkemas õitsema nagu iialgi varem... Seda kinnitab meile tulevik – selles olen kindlalt ja täielikult veendunud. Kriisi järel ei alaväärtustata kultuuriga seonduvat enam mitte kunagi.
Aurélie Vauthrin-Ledent
