Kõik algas piiril. Varsti pärast sõja algust Ukrainas läksin piiripunkti, mitte veel tööle, vaid humanitaarabi viima. Sel ajal liikus inimeste, peamiselt naiste ja laste mass üle piiri, kogu nende elu oli üleöö segi paisatud.
Ma kohtasin naisi, kes olid suutnud pakkida kõik oma asjad ühte seljakotti ja kõndisid kümneid kilomeetreid piirile, lükates lapsi enda ees kärudes. Nad jätsid oma abikaasad ja pojad kodumaale, teadmata, kus nad öösel magavad või kes võiks neile ulualust pakkuda.
Varsti pärast seda läksin ma Ukrainasse, sedapuhku ajakirjanikuna, et kajastada seda, kuidas sõda inimsaatusi muudab.
Ma kuulsin Mariupolist pärit Inna lugu, kes varjas end keldris kolm nädalat ja nägi, kuidas ta naabrite surnukehad tänaval lebasid. Ta ei saanud neid matta, sest pommikilde sadas kogu aeg juurde.
Samuti Mariupolist pärit Petro jutustas, kuidas ta otsis joogivett valurauast radiaatorite seest.
Ja 82-aastane Halina, kes sõja käigus üksi jäeti, rääkis: „Ma nägin üht vana naist. Ma läksin ta juurde, ta nuttis. Ma ütlesin talle:„Ärge nutke, kuhu iganes te lähete, ma tulen kaasa. Ma ei jäta teid maha.““
Mul on meeles Ukraina lapsed, kes rääkisid sellest, mida sõda nende jaoks tähendab. Viieaastane Alisa, kes teadis, et sõja ajal tapetakse inimesi. Ja 12-aastane Ženja, kes teatas veendunult, et Putin ei ole president, vaid diktaator.
Ma kuulsin lugu tüdrukust, kelle tema surrogaatema jättis maha kohe pärast ta sündi ja kelle bioloogilised vanemad ei ilmunud kunagi välja.
Kangelaste loetelu mu loos on pikk, iga nime taga on lugu, millele sõda on oma pitseri vajutanud. Ei ole kerge neid lugusid kuulata, aga sellisel ajal nagu praegu läheb vaja tugevat närvi.
Praegu ei ole aeg tundeid valla päästa, meil ei ole vaja kangelastega koos nutta, vaid on vaja nende lugusid kuulata. Pisarate aeg tuleb hiljem, pärast tööd, kodus.
Ukrainlased tahavad rääkida. Nad tahavad rääkida venelaste hirmutegudest ja ümber lükata Venemaa desinformatsiooni, mille kohaselt ukrainlased valetavad rünnakute kohta ja panevad ise mõrvu toime.
Meie kui ajakirjanike eesmärk on kuulutada kogu maailmale, mis Ukrainas tegelikult toimub.