On juhtunud midagi kujuteldamatut. Äkki on kõik muutunud ja midagi ei tundu enam olevat nii nagu varem. Me elame erandlikes oludes ja peame olema kindlameelsed, et saaksime õigesti reageerida ja jõuliselt taastuda.

Ma ei teagi, millest ma kõige enam puudust tunnen. Isekalt vaadatuna võib tunduda, justkui oleks meil puudu kõigest: vabadusest, kaupadest, teenustest, liikuvusest, sõprusest, lahkusest, kallistustest – nimekiri on lõputu. Meil oli kõik olemas , ent me ei andnud endale sellest aru. Peame sellest väljakutsest õppust võtma.

Oma senise veidi üle neljakümne elatud aasta jooksul ei ole ma kunagi varem midagi sellist kogenud.

See on kahtlemata hoopis isemoodi „sõda“. Nagu ütles üks Portugali luuletaja: „See on sõda, kus relvadeks on kallistused“, viidates asjaolule, et me ei saa üksteist puudutada, riskimata nakkust levitada. Selles, et kiindumuseavaldus võib sõna otseses mõttes tappa, peitub kurb iroonia.

1755. aastal tabas Lissaboni suur maavärin, mis hävitas linna peaaegu täielikult. Kuningriigi toonane minister Pombali markii ütles oma kuulsa lause: „Me peame surnud maha matma ja elavate eest hoolt kandma“. See avaldus võib tänapäeva standardite järgi tunduda liiga kalk, kuid ta kannab endas mõtet, et me peame eluga edasi minema ja sellele katsumusele – milles me ei tunne endal mingit süüd – vapralt vastu astuma, isegi meeleheitel olles.

Aga nüüd tahan ma rääkida reageerimisest. Pärast kahe kuu pikkust kannatamist ja isolatsiooni, pärast nädalaid täis ebakindlust ja valusaid emotsioone on nüüd tulnud aeg elavate eest hoolitseda ning püüda ühiskond, majandus, Euroopa ja maailm taas jalule aidata.

Seetõttu peame me juhtunust õiged järeldused tegema ja otsast alustama.

Kindlasti mõtlevad paljud minuga ühtemoodi: ma ei jäta enam kunagi kasutamata võimalust kedagi kallistada või kellelegi öelda, kuidas ma temast puudust tunnen. Ma ei taha kunagi enam kellelegi pettumust valmistada. Need kõik on head kavatsused.

Ent tegelikult ei olnud keegi ega saanudki olla selliseks olukorraks valmis. Kuidas me sellest nüüd välja tuleme? Kuidas me ühiskonna uuesti üles ehitame ja taastame majanduse, mis seda üleval hoiab?

Me kõik peame neile küsimustele kiiresti vastused leidma, toetudes Euroopa solidaarsuse põhimõtetele.

Mõeldes sellele, millest meid ilma jäeti, mõtleme me õigupoolest Euroopa ühtsele turule. Minu meelest on see võrdlus mõttekas: me ju jäimegi ootamatult ilma võrgustikust, senisest elust. Meid jäeti ilma vabadusest ning kaupade, teenuste ja inimeste vabast liikumisest ning me kõik olime suletud naabruskonda, kus me elame. See ei meeldinud mitte kellelegi.

Sellepärast ma olengi veenunud Euroopa pooldaja. Ühtne turg annab meile vabaduse, majanduskasvu, vaba liikumise ja solidaarsuse. Ärgem lubagem pandeemial võtta meilt paremat tulevikku! Toetagem vaba, solidaarset Euroopat! Liigume üheskoos parema tuleviku suunas, kus me kallistame oma kõige lähedasemaid ja hoolime kõigist ülejäänutest.

Veetsime abikaasaga karantiiniaja oma kodus täiesti rahulikult. Kuna minu abikaasa kuulub riskirühma, kasutasime kõiki ettevaatusabinõusid.

Alates pandeemia algusest oleme kandnud maske ja kindaid ning hoidnud alati vajalikku distantsi. Me ei tahtnud võtta suuri riske ja soovisime kaitsta üldsust ning haiglapersonali ja eesliinitöötajaid.

Belgia olukorra kohta võib selgelt öelda, et me ei olnud ette valmistunud. Lisaks puudulikule läbipaistvusele, mida tuleb uurida hiljem, oli puudu ka maskidest ja testidest tavainimestele jms. Ma ei tea, milline on olukord teistes riikides, loeme ju vaid meedias kirjutatut, aga Belgias on olukord eriti keeruline hooldekodudes. Kriisi möödudes tuleb parlamendi tasandil uurida, mis oli probleemi allikas.

Kodanikuühiskonna roll sellise pandeemia ajal on ülioluline, sest kodanikuühiskond vaatab, et demokraatia toimiks. Belgias saavad töö kaotanud töötajad ajutise töötuse staatuse, mille toetuste süsteem oli juba Euroopa Liidu kokkuhoiumeetmete tõttu nõrgenenud. Pandeemia ajal kogesime solidaarsust inimeste vahel, aga mitte Euroopa Liidu liikmesriikide vahel.

Pandeemia tõi esile meie süsteemi haavatavuse. Seda tuleb pidada võimaluseks liikuda süsteemi suunas, kus inimesi, sotsiaalõigusi ja keskkonda rohkem austatakse.

Ma istun oma mereäärses talumajas. Vaatamata sellele, et viibin üksikus maakohas, on mul hea internetiühendus. Igal hommikul tunnen rõõmu, et saan kõndida piki rannikut, vaadeldes merd ja teades, et lähim maismaapunkt teisel pool Atlandi ookeani on New York, mis asub peaaegu 5000 kilomeetri kaugusel. Ma mõistan, et selline mugavus on suur privileeg.

Ma võin külma hommikuõhu soojaks embuseks võluda. Kõik on suhteline. Hüppan korraks Atlandi ookeani teravatesse ja soolastesse lainetesse ning kui ma veest välja tulen, tunduvad liiv ja kivid mu jalgade all kuumana. Ekstreemsetes olukordades on raske kuuma ja külma eristada.

Terve nädala jooksul olen ma imestanud, miks mul ei ole rohkem vaba aega. Korraga ei ole mul enam kellast-kellani tööaega ja ma ei veeda tunde liikluses. Ma mõistan, et olen selle aja sisustanud, vähendades oma tempot. Ma näen, kuidas paljud inimesed, kellega ma veebi kaudu suhtlen, on viiruse kohutavatest mõjudest ja tagajärgedest teadlikud, kuid on tänulikud omaenda olukorra eest.

Samuti nagu meenutab Saint-Exupéry jutustuses väike prints meile seda, et täiskasvanud ei suuda tajuda, mis on elus oluline. Võib-olla on selline kohustuslik peatumine meie tavapärases hektilises elus andnud meile kõigile võimaluse mõtiskleda, mis on oluline ja mis mitte. Iga kriis annab õppetunni ja võimaluse uueks alguseks.

Ma alustan oma päeva, keskendudes kestlikule arengule, ringmajandusele ja keskkonnahoidlikule taastumisele. Ma loodan, et on toimunud muutus kollektiivses suhtumises. Me teame nüüd, millised töökohad ja töötajad on olulised. Huvitav on märgata, kuidas me neid nüüd väärtustame ja kuidas me neid varem pole hinnanud. On innustav näha, kuidas inimkond saab ühiselt töötada ning üheskoos tegutseda suurema heaolu nimel. Hoolimata isiklikest piirangutest tegutseme üheskoos, et kaitsta riskirühmadesse kuuluvate inimeste elusid.

Me näeme ka, millised kurvad tagajärjed on sellel, kui eiratakse tõendusmaterjali ja viivitatakse meetmetega.

Ma heidan varakult voodisse ja magan hästi. 

Kui Austria valitsus otsustas 13. märtsil – mis muide langes reedele – kehtestada riigis liikumispiirangud alates esmaspäevast, 16. märtsist, muutus õhkkond Viinis täienisti: jalutamine tavapärastes kohtades neil viimastel päevadel tundus kummaline, sest kõik vaatasid kahtlaselt teisi inimesi.

Liikumispiirangute kehtestamisega kaasnesid minu töös tohutud muudatused: Austria tööturu osapooled leppisid läbirääkimistel kiiresti kokku uue lühendatud tööajaga töötamise kava seoses COVID-19 kriisiga, vallandades ettevõtjatelt küsimuste laviini. Euroopa sotsiaalküsimuste spetsialistina leidsin ma ennast äkki olukorras, kus ise andsin vastuseid keerukatele küsimustele lühendatud tööajaga töötamise kohta Austrias.

Olin teadlik, et minu vastused aitasid ettevõtjal otsustada, kas tal tasuks ära panna töötajad töötama lühendatud tööajaga või kas selline kava käiks tal üle jõu ja töötajad tuleks kohe vallandada – ning see põhjustas mulle nii mõnegi unetu öö.

Mõtlesin sageli tööandjatele, kes pidid tegema raskeid otsuseid, ja töötajatele, kes olid mures oma töökohtade pärast. Mõtlesin algkoolis käivate laste vanematele, kes pidid asendama õpetajaid nädalateks, ning peredele, kelle lastel puudus koduõppeks vajalik tehniline varustus. Ma mõtlesin inimestele, kes elavad üksi ja kellel ei ole kedagi, kellele rääkida oma hirmudest. Ja mul oli kahju teismelisest tütrest, kes tundis puudust kohtumistest oma sõpradega.

Kodust töötamine ei olnud mu elus midagi uut, sest olin juba aastaid kaugtööd teinud. Mõistsin, et paljudel inimestel oli probleeme kodust töötamisel kas seadmete, ruumi, rahu või kontaktide puudumise tõttu.

Kas COVID-19 muudab meie elu pikas perspektiivis? Ma ei tea, kuid minu jaoks on mõned õppetunnid, mille sain selgeks:

1. kodust töötamine on sama tootlik kui kontoris töötamine;
2. kolmetunnise koosoleku Brüsselis võib sama hästi korraldada ka veebis;
3. saada elada koos oma lähedastega on suur õnn – ja seda veelgi rohkem kodukarantiini ajal;
4. skaibikohtumised ei asendada sugugi oma ema-isa ja sõpradega näost näkku jutuajamist: nendega isiklikult kokkusaamist ei saa üle hinnata.

Kui saabusin 11. märtsil 2020 Brüsselist, ei osanud ma aimatagi, et mul tuleb elada niivõrd erakordsetes oludes.

Kõigepealt esitas EODY, Kreeka rahvatervise amet, tungiva soovituse kõigile välismaalt saabunutele panna end 14 päevaks isolatsiooni ja püsida kodus.

Alguses mõtlesin endamisi, et olen elu jooksul tulnud välja paljudestki ebatavalistest olukordades, kuid sel korral tühistasin ma pärast 11. märtsi kaheks nädalaks kõik planeeritud üritused nii oma abikaasa ja laste sõbralikult tungival nõudmisel kui ka tulenevalt oma kodanikukohustusest teiste vastu. 

Samal ajal räsis koroonaviirus aga juba Lombardiat ning esimestest ohvritest teatasid teisedki riigi, sh Belgia, Prantsusmaa ja Hispaania.

Kreeka valitsus kuulutas üldise liikumispiirangu välja 16. märtsist. Samal ajal kui mina olin sunnitud kodus püsima, nagu veel umbes 10,5 miljonit kodanikku, jätkasid tervishoiusektori töötajad väsimatut võitlust koroonaviirusega nakatunud inimeste päästmise nimel.

Väljakuulutatud liikumispiirang, mida järgisid peaaegu kõik kodanikud, andis väga positiivseid tulemusi, sest Kreeka on üks neist riikidest, kes on selle tervishoiukriisiga kõige paremini toime tulnud.

Juba alanud majandus- ja sotsiaalne kriis on aga hoopis midagi muud, kuna kogu majandus- ja tootmistegevus seiskus täielikult. Kuigi 3. mail alustati väga ettevaatlikult eriolukorrast väljumist, on selle kriisi suurimad ohvrid just turismisektori töötajad ja ettevõtjad.

Vana-Kreeka filosoofid ütlesid, et pole halba ilma heata, ning minu puhul on see täielikult kinnitust leidnud. Oma täiskasvanuelu jooksul ei ole ma kunagi nii pikaajaliselt saanud nautida pereelu rõõme, lisaks lugesin nii mõnegi raamatu kõrgest virnast, mis kasvab mu pensionile jäämise ning sotsiaalsest ja majanduslikust tegevusest tagasitõmbumis ootel.

Abikaasa kaasabil tegin kodus mitmesuguseid remondi- ja maalritöid, millest osa peab asjatundja meister küll pärast liikumispiirangute lõppu üle vaatama. Kandsin hoolt oma oliivipuude eest ja jäi aega ka olukorra üle mõtisklemiseks.

Nagu mõistate, ei olnud liikumispiirang mulle raske, kuid see ei takistanud mul mõtlemast kõigi nende peale, kes on sunnitud ikka veel püsima oma väikestes või suurtes korterites, millest nad tohivad väljuda üksnes selleks, et osta süüa või teha väike jalutuskäik, esitades selleks lühisõnumi kaudu saadud loa. Mõtlemast kõigi peale, kes kaotasid lähedased Kreekas või mujal. Mõtlemast töötajatele, kes on kaotanud töö ja jäänud ilma ellujäämiseks vajalikest vahenditest. 

Harilikult peaksid praeguse pandeemia ohvrid saama solidaarses ühiskonnas ja liidus, milles solidaarsus on üks alustalasid, maitsta solidaarsuse vilju, kuid tegelikkus ei ole täielikus kooskõlas selle ideega.

Tugeva majanduse ja rahandusega riigid või kes end selliseks peavad, lükkasid tagasi ettepaneku eurovõlakirjade emiteerimise kohta, mis oleks olnud tõhus vastus kriisile ja samal ajal ka kooskõlas Euroopa aluslepingute filosoofiaga.

Siiski tuleb tunnistada, et Euroopa Komisjon reageeris praegusele pandeemiale ning tervishoiu- ja majanduskriisile palju kiiremini kui 2009. aasta finantskriisile, mis tõi kaasa kümnete miljonite inimeste vaesumise.

Lootkem, kuid eelkõige tegutsegem, igaüks omas valdkonnas selle nimel, et pandeemiast saadud õppetundi mõistaksid kõik, eelkõige otsustajad kõige kõrgemal poliitilisel tasandil. Tuleb lõpetada loodusvarade raiskamine, millega seame ohtu oma laste tuleviku. Tuleb tagada, et inimesed, kes juba enne pandeemiat olid kehvas olukorras, ei satuks järgneva majanduskriisi tulemusena veelgi täbaramasse olukorda.

Tuleb meeles pidada, et keegi ei ole ohu eest kaitstud.

Tuleb aru saada, et kes me ka pole, aga üksi me tulevaste ohtudega hakkama ei saa. Vaid üheskoos oleme piisavalt tugevad ja tuleme kindlasti välja igast olukorrast, mis võib ohtu seada meie tervise ja püsimajäämise.

Koroonaviirus on üks suurimaid probleeme, millega Euroopa Liit oma ajaloo jooksul silmitsi on seisnud. Viiruse levik mõjutab ka edaspidi ELi liikmesriikide majandust, kujutades endast suurt ohtu mitte ainult ettevõtjatele ja tööhõivele, vaid ka tarbijatele. See on ajendanud valitsusi rakendama ebatavalisi meetmeid inimeste kaitsmiseks.

Esimeste positiivsete COVID-19 testide tulemuste järel tegutses Läti valitsus kiiresti ja kehtestas ulatuslikud meetmed viiruse leviku tõkestamiseks. Erinevalt teistest ELi liikmesriikidest ei kehtestatud Lätis rangeid liikumispiiranguid, kuid inimesed suhtusid hoolikalt üldistesse ohutusmeetmetesse, nagu suhtlemisdistantsi hoidmine, desinfitseerimine, ostukeskuste sulgemine nädalavahetustel ja riigipühadel, kahemeetrise vahemaa reegel sotsiaalsel suhtlemisel ning sise- ja välitingimustes toimuvatel kogunemistel, ning pidasid neist reeglitest kinni.

Intervjuus ajalehele The Telegraph selgitas peaminister Kariņš, kuidas tal õnnestus leida tasakaal rahva tervise hoidmise ja majanduse võimalikult vähese kahjustamise vahel.

Me peame olema jätkuvalt hoolikad, sest viirusega nakatunute arv Euroopas on suur. Kuni viiruse suhtes ei ole immuunsust, ähvardab uue haiguspuhangu oht. Lisaks sellele on oht, et kuni on kõnealuse haiguse aktiivseid koldeid, võib see uuesti levima hakata. Võimatu on ennustada, kui kaua on tarvis ohutusmeetmeid, kuid on selge, et praegune olukord mõjutab inimeste vaimset tervist, psüühikat ja meeleolusid.

Kodanikuühiskonna tarbijaorganisatsioonid on juba märkinud, et tarbijakäitumine ja ostueelistused on muutumas. Inimesed elavad teisiti, ostavad teisiti ja mõtlevad samuti teisiti. Tarbijad on sügavalt mures COVID-19 mõju pärast nii tervise kui majandusväljavaadete valdkonnas ning seetõttu keskenduvad nad praegu oma põhivajadustele.

Nad ostavad teadlikumalt: ühelt poolt valivad nad kohalikke tooteid ja teiselt poolt kasutatakse rohkem e-kaubandust. Ostumaastik muutub, tuues kaasa täiustatud pakkumise internetis. Paljud neist uutest viisidest jäävad püsima ka pärast COVID-19 puhangut. Seepärast peavad kodanikuühiskonna tarbijaorganisatsioonid uut olukorda ja suundumusi uurima ja mõistma, et inimestele piisavat kaitset pakkuda.

Tarbijate usalduse suurendamine on endiselt e-kaubanduse nurgakivi. Teabe avalikustamine, turvaline maksmine, ohtlikud tooted, vaidluste lahendamine, jõustamine ja harimine on vaid mõned teemad, mida tarbijaorganisatsioonid jätkuvalt käsitlevad ja tähelepanelikult jälgivad.

Läti Riiklik Tarbijakaitseliit jätkab kõigi valitsustasandite toetamist meetmete võtmisel haavatavate tarbijate kaitsmiseks COVID-19 mõju eest. Kriisi kestel on eelkõige tarvis solidaarsust ja koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

Lisaks riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidele vajame COVID-19 järgsel ajal ka tugevat ja stabiilset Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed, kelle asjatundlikud liikmed on valmis oma töös kodanikuühiskonna organisatsioonide huvisid täiel määral esindama.

Koos esindame kodanikuühiskonda Euroopa Liidu tasandil. Liikumispiirangud ei saa takistada meid töötamast aktiivselt selle nimel, et organiseeritud kodanikuühiskonna hääl oleks kuuldav. Üheskoos oleme jätkuvalt tugevad, püüdes saada oma elu taas kontrolli alla. Me teeme kõik endast oleneva. Koroonaviiruse puhangul saavad olema tõsised tagajärjed meie ühiskonnale. Ükski valitsus ei saa seda kriisi üksi lahendada.

Nõuame kiiret, otsustavat ja mõjusat tegutsemist ELi tasandil. Praegu on hädasti vaja erakorralisi meetmeid ja poliitika sidusust. Peame tegema kõik vajaliku, et võimestada ja toetada oma inimesi ning julgustada neid jätkama jõupingutusi, mida nad on teinud avalike huvide ja inimlikkuse kaitseks Euroopa ja riiklikul tasandil. Nüüd oleme kas tõeline liit või mitte midagi.

Vähem