Veel üks kriis enne lõplikku äratust! Kas päris viimane?

Euroopa mitmekesisuse rühm

Alain Coheur

Finants-, majandus-, sotsiaal-, toiduaine-, turva- ja keskkonnakriis... ning nüüd lõpuks tervishoiukriis. Hirmu levitamine viib meid ühest kriisist teise ning soovimatus seada põhimõtteliselt kahtluse alla majandusarengu mudelit, mis on aastate jooksul seadnud esikohale finantshuvid avalike teenuste erastamise ja sotsiaalkaitse nõrgendamise kaudu, halvab tahtlikult maailma. See süsteem on tootnud rikkust mõnedele vähestele, lammutanud riigi ja toonud kokkuhoiumeetmete altarile ohvriks kõige nõrgemad, korrutades pidevalt mantrana, et meil ei ole teist valikut. Meie majandussüsteem on viinud isetäituvate ettekuulutusete ja inimsuhete killustumiseni, mis muudavad inimesed haiglaslikult lõbujanulisteks tarbijateks.

Need, kellest on saanud ohvrid nüüd, olid ohvrid ka enne – kõik need elukutsed, mis on muutunud võimu omavate inimeste silmis ebaoluliseks, mida trivialiseeritakse, ei hinnata piisavalt või lausa alahinnatakse, on nüüd tõusnud tähelepanu keskmesse. Meie poolt unustatud elukutsed on ülimalt olulised sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks. Elukutsed, mis on läbi aastate pannud vastu kasumlikkuse, tootlikkuse ja majandusliku tõhususe kummardamisele. Selle vastu on protestitud, aga need protestid on jõudnud vaid ulatuslikku poliitilisse vaakumis. Meie tervishoiusüsteemides eesliinil olevate töötajate ridadesse kuuluvad õed, hooldajad, koduabilised, perearstid, haridustöötajad, psühholoogid, lasteaiatöötajad, sotsiaaltöötajad ja kõik need, kes abistavad inimesi, kes on haiged, kõrvale jäetud või kannatavad, on tõrjutud, teistest sõltuvad, kodutud, dokumentideta jne. Praegune tervishoiukriis tõstab esile meie ühiskonna kõik liialdused ja ebavõrdsused.

Me oleme unustanud, mida tähendavad ühised hüved, ja jätnud tähelepanuta olulised ühisväärtused, mis meid ühendavad, toovad meid kokku ja määratlevad meid inimsuhetes ja eksistentsis. Meie ühiskond triivib üha kaugemale nendest väärtustest, kuna need olid juba niigi nõrgenenud, tahtlikult killustatud, suuna kaotanud ja ümbritsetud taas pead tõstva natsionalismi ja populismi tumedatest varjudest.

Nüüd on nii poliitika- kui ka majandusringkondadel kanda raske koorem, et leida sellest olukorrast väljapääs. Selleks on vaid kaks võimalikku lahendust – esimene on vaadelda seda kriisi kui ühte paljudest ohtudest, millega peame ajuti silmitsi seisma, ning aidata seega ühiskonnal sellistele sündmustele paremini reageerida. Teine on muuta oma vaatenurka, ja kui tervishoiukriis on möödas, siis lähtuda sellest, et meil on teine valik. Seda võiks teha uue, solidaarsuse ja võrdsuse väärtustel põhineva kokkuleppe, uue sotsiaal- ja keskkonnapaktiga, mis ammutaks muu hulgas inspiratsiooni sotsiaalmajanduse edusammudest. Selle ellu viimiseks tuleks võtta otsustavaid meetmeid, nagu tootmise ümberpaigutamine, eelistades lühikesi, kohalikke ja turvalisi tarneahelaid, ning töökohtade loomine, mis tagavad igaühele inimväärse sissetuleku. Meil on vaja, et avalikud teenused äratataks uuele elule, tunnustataks nende olulisust ja nad saaksid toimida korralikult, seejuures peab neid kaitsma sotsiaalne ja reguleeriv riik, mis ei ole seotud finantsturgudega.

Kui me valime õige tee, ei ole meil mitte ainult võimalus olla tunnistajaks kriisile, mis lõpetas kõik kriisid, vaid see annab võimaluse muuta meie suhteid ühiskonna ja keskkonnaga.