Ma istun oma mereäärses talumajas. Vaatamata sellele, et viibin üksikus maakohas, on mul hea internetiühendus. Igal hommikul tunnen rõõmu, et saan kõndida piki rannikut, vaadeldes merd ja teades, et lähim maismaapunkt teisel pool Atlandi ookeani on New York, mis asub peaaegu 5000 kilomeetri kaugusel. Ma mõistan, et selline mugavus on suur privileeg.

Ma võin külma hommikuõhu soojaks embuseks võluda. Kõik on suhteline. Hüppan korraks Atlandi ookeani teravatesse ja soolastesse lainetesse ning kui ma veest välja tulen, tunduvad liiv ja kivid mu jalgade all kuumana. Ekstreemsetes olukordades on raske kuuma ja külma eristada.

Terve nädala jooksul olen ma imestanud, miks mul ei ole rohkem vaba aega. Korraga ei ole mul enam kellast-kellani tööaega ja ma ei veeda tunde liikluses. Ma mõistan, et olen selle aja sisustanud, vähendades oma tempot. Ma näen, kuidas paljud inimesed, kellega ma veebi kaudu suhtlen, on viiruse kohutavatest mõjudest ja tagajärgedest teadlikud, kuid on tänulikud omaenda olukorra eest.

Samuti nagu meenutab Saint-Exupéry jutustuses väike prints meile seda, et täiskasvanud ei suuda tajuda, mis on elus oluline. Võib-olla on selline kohustuslik peatumine meie tavapärases hektilises elus andnud meile kõigile võimaluse mõtiskleda, mis on oluline ja mis mitte. Iga kriis annab õppetunni ja võimaluse uueks alguseks.

Ma alustan oma päeva, keskendudes kestlikule arengule, ringmajandusele ja keskkonnahoidlikule taastumisele. Ma loodan, et on toimunud muutus kollektiivses suhtumises. Me teame nüüd, millised töökohad ja töötajad on olulised. Huvitav on märgata, kuidas me neid nüüd väärtustame ja kuidas me neid varem pole hinnanud. On innustav näha, kuidas inimkond saab ühiselt töötada ning üheskoos tegutseda suurema heaolu nimel. Hoolimata isiklikest piirangutest tegutseme üheskoos, et kaitsta riskirühmadesse kuuluvate inimeste elusid.

Me näeme ka, millised kurvad tagajärjed on sellel, kui eiratakse tõendusmaterjali ja viivitatakse meetmetega.

Ma heidan varakult voodisse ja magan hästi.