Loodusõnnetuste tõttu peab igal aastal ümber asuma kuni kolm korda rohkem inimesi kui relvakonfliktide või muude vägivallavormide tõttu ning suur osa praegusest rahvusvahelisest rändest algas kliimaga seotud riigisisese ümberasumisena.

Sellegipoolest on keskkonnast tulenevatel põhjustel kodudest ja kodumaalt välja kihutatud inimeste õiguslikus kaitses ikka veel vajakajäämisi, puudub nende staatuse õiguslik määratlus ning ei ole ka rahvusvahelist organit, kes nende õiguste kaitse üle järelevalvet teostaks. Neid muresid väljendati märtsis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees peetud arutelul, mis toimus COVID-19 pandeemia meetmete tõttu veebipõhiselt.

Arutelul sõnavõtjad ütlesid, et keskkonnapaguluses tuleb näha inimõiguste küsimust ning järgida tuleb õigustepõhist lähenemist, mis vajab terviklikku õigusraamistikku. Praegu on vaid üksikuid killustatud õiguslikke mehhanisme, mida sellel otstarbel saab kasutada.

Praeguses poliitilises diskursuses kasutatakse rändajaid ja pagulasi sageli kliimamuutuste ohtu kuulutavate marionettidena, andes põhjust ksenofoobseteks väideteks selle kohta, et kui CO₂ heitkoguseid ei vähendata, siis koputavad peagi uksele miljonid rändajad ja pagulased.

Teine probleem on see, et riigid tegutsevad vaid siis, kui õnnetus on käes ega püüagi ümberasumist võimalusel takistada.

Kõige olulisem on siiski leevendada kliimamuutusi, eelkõige hoides soojenemise alla 1,5°C, mis on esmatähtis, aga samuti vähendades märkimisväärselt CO₂ heitkoguseid. Selle tegemata jätmine toob vältimatult kaasa mitte ainult suurema rände, vaid tõuseb ka esile selline nähtus nagu „sunnitud paigalejäämine“ – see on nende inimeste meeleheitlik olukord, kes on evakueerumiseks liiga vaesed. (ll)