On juhtunud midagi kujuteldamatut. Äkki on kõik muutunud ja midagi ei tundu enam olevat nii nagu varem. Me elame erandlikes oludes ja peame olema kindlameelsed, et saaksime õigesti reageerida ja jõuliselt taastuda.

Ma ei teagi, millest ma kõige enam puudust tunnen. Isekalt vaadatuna võib tunduda, justkui oleks meil puudu kõigest: vabadusest, kaupadest, teenustest, liikuvusest, sõprusest, lahkusest, kallistustest – nimekiri on lõputu. Meil oli kõik olemas , ent me ei andnud endale sellest aru. Peame sellest väljakutsest õppust võtma.

Oma senise veidi üle neljakümne elatud aasta jooksul ei ole ma kunagi varem midagi sellist kogenud.

See on kahtlemata hoopis isemoodi „sõda“. Nagu ütles üks Portugali luuletaja: „See on sõda, kus relvadeks on kallistused“, viidates asjaolule, et me ei saa üksteist puudutada, riskimata nakkust levitada. Selles, et kiindumuseavaldus võib sõna otseses mõttes tappa, peitub kurb iroonia.

1755. aastal tabas Lissaboni suur maavärin, mis hävitas linna peaaegu täielikult. Kuningriigi toonane minister Pombali markii ütles oma kuulsa lause: „Me peame surnud maha matma ja elavate eest hoolt kandma“. See avaldus võib tänapäeva standardite järgi tunduda liiga kalk, kuid ta kannab endas mõtet, et me peame eluga edasi minema ja sellele katsumusele – milles me ei tunne endal mingit süüd – vapralt vastu astuma, isegi meeleheitel olles.

Aga nüüd tahan ma rääkida reageerimisest. Pärast kahe kuu pikkust kannatamist ja isolatsiooni, pärast nädalaid täis ebakindlust ja valusaid emotsioone on nüüd tulnud aeg elavate eest hoolitseda ning püüda ühiskond, majandus, Euroopa ja maailm taas jalule aidata.

Seetõttu peame me juhtunust õiged järeldused tegema ja otsast alustama.

Kindlasti mõtlevad paljud minuga ühtemoodi: ma ei jäta enam kunagi kasutamata võimalust kedagi kallistada või kellelegi öelda, kuidas ma temast puudust tunnen. Ma ei taha kunagi enam kellelegi pettumust valmistada. Need kõik on head kavatsused.

Ent tegelikult ei olnud keegi ega saanudki olla selliseks olukorraks valmis. Kuidas me sellest nüüd välja tuleme? Kuidas me ühiskonna uuesti üles ehitame ja taastame majanduse, mis seda üleval hoiab?

Me kõik peame neile küsimustele kiiresti vastused leidma, toetudes Euroopa solidaarsuse põhimõtetele.

Mõeldes sellele, millest meid ilma jäeti, mõtleme me õigupoolest Euroopa ühtsele turule. Minu meelest on see võrdlus mõttekas: me ju jäimegi ootamatult ilma võrgustikust, senisest elust. Meid jäeti ilma vabadusest ning kaupade, teenuste ja inimeste vabast liikumisest ning me kõik olime suletud naabruskonda, kus me elame. See ei meeldinud mitte kellelegi.

Sellepärast ma olengi veenunud Euroopa pooldaja. Ühtne turg annab meile vabaduse, majanduskasvu, vaba liikumise ja solidaarsuse. Ärgem lubagem pandeemial võtta meilt paremat tulevikku! Toetagem vaba, solidaarset Euroopat! Liigume üheskoos parema tuleviku suunas, kus me kallistame oma kõige lähedasemaid ja hoolime kõigist ülejäänutest.