EMSK Info: Mõni aasta tagasi alustasite oma Ukraina-teemalist tööd Oscarile nomineeritud filmiga „Winter on Fire: Ukraine’s Fight for Freedom“ ja nüüd on Teil valminud uus film „Freedom on Fire: Ukraine’s fight for freedom“. Kas tegemist on sama loo teise osaga?
Jevgeni Afinejevski: „Winter on Fire“ oli rahukampaania. 2022. aasta veebruaris tundsin, et filmitegijana pean selle loo juurde tingimata tagasi pöörduma ja näitama järjepidevust praeguse sõjaga. Seega ei ütleks ma, et „Freedom on Fire“ on selle järg. See ühendab punkte teel Maidani meeleavaldustest kuni praeguse hetkeni. Vaadake – see sõda on kestnud kaheksa aastat. See on võitlus väärikuse, vabaduse ja inimõiguste eest.
Mis ajendas Teid tegema oma esimest filmi Ukrainast?
Ma ütleksin, et see oli Maidan ja Ukraina rahva vaprus. Nad seisid oma õiguste ja veendumuste eest. Nad toetasid Ukraina iseseisvat tulevikku, sest Ukraina on ühtne riik, mis kuulub vabade Euroopa rahvaste perekonda. Ma olin selle tunnistajaks ja see ajendas mind seda lugu eelmisel aastal uuesti ette võtma ja jätkama.
Kas Teil on sealsete ukrainlaste kohta mõni eriti meelde sööbinud lugu, mida tahaksite meiega jagada?
Neid on palju. Kuid on üks, millest ma räägin, kui inimesed ütlevad, et me ei saa muuta ajalugu. Kui ma olin Maidanil 2013.–2014. aasta külmal talvel, nägin seal plakatit suure veetilgaga, millele oli kirjutatud: „Igaüks meist on kui tilk vett, üheskoos moodustame ookeani“. Ma nägin, kuidas Ukraina rahvas ühines, näidates valitsusele, et neil on hääl, võim ja tahe muuta oma ajalugu rahvana, ja kuidas nad seda tegid. 93 päevaga saavutasid erinevatest sotsiaalsetest rühmadest inimesed, rikkad ja vaesed, noored ja vanad, oma eesmärgid, tegutsedes koos ja austades üksteist. Minu arvates on neil aegadel oluline just ühtselt tegutseda.
Mida Te ootate ELilt, Euroopa riikidelt ja kodanikuühiskonnalt ukrainlaste toetuseks selles sõjas?
Euroopa Liit tähendab ühtsust ja ühinemist. Ma arvan, et nüüd on aeg peatada kolmanda maailmasõja puhkemine. Mida varem me seda tunnistame, seda varem saab maailm ühendada jõud. Ukrainlased ei palu teiste riikide inimestel tulla võitlema, vaid aidata neil sõda võita. Ja see on väga ilus idee: terve maailm, igaüks meist, hoidmas Ukraina poole sõja lõpetamise nimel.
Te pühendasite selle filmi ajakirjanikele, kes seavad praegu oma elu ohtu. Kui olulist rolli etendavad reporterid ja aktivistid sõja ajal?
Ma tegin selle avalduse oma esimeses filmis ja jätkan selle kordamist, sest olen töötanud koos ajakirjanikega kohapeal ning mõnda neist ei ole enam meie seas. Statistika näitab, et ajakirjanikud, Ukraina filmitegijad ja reporterid said surma sõja esimestel kuudel, mis olid kõige julmemad. Selles sõjas ei võidelda mitte ainult kohapeal, vaid ka meedias. Propaganda on oluline relv: „leia üks vale, korja see üles, korda seda veel ja veel ning sellest saabki tõde“, kui meenutada Joseph Goebbelsi öeldut.
Venemaa agressioon Ukraina vastu toimub sõna otseses mõttes Euroopa lävepakul ning sellel on sügav mõju Euroopa riikidele. Kuidas on USAs? Kuidas on sealsed inimesed reageerinud? Kas valitusvälised ja kodanikuühiskonna organisastioonid on asunud tegutsema?
Ameerika valitsus aitab nii palju kui võimalik, kuid siin, Hollywoodis, Ukrainast just palju ei räägita. Mõned meediakanalid kajastavad sõda endiselt, kuid mitte peavoolumeedia. Valitsusvälised organisatsioonid on algusest peale aidanud inimesi, kuid ühiskond tervikuna on erineval lainepikkusel ja see on sõja tegelikkus. Keskendume paljudele muudele asjadele ja minu kui filmitegija jaoks on valus näha, et poliitilisi filme napib. Näib, et Hollywood püüab poliitilistest olukordadest kõrvale hoida. Kuid kui mõni Ukraina tuumajaam saab tabamuse, tuleb meil kõigil selle eest lõivu maksta.
2017. aastal valmis Teil film „Cries from Syria“, mis on samuti pühendatud sõjale ja konfliktile. Mis ajendas Teid seda dokumentaalfilmi tegema? Kas Teil õnnestus suunata avalikkuse tähelepanu sellele tragöödiale?
Filmis „Cries from Syria“ püüdsin ma oma jutustusega heita valgust sellele, mis toimus Süürias alates tohutu pagulaskriisi algusest. Paljud selles filmis näidatud inimesed on nüüdseks surnud. Sama kehtib Ukraina filmide kohta. Ma püüdsin maailmale selgitada, et tegemist ei ole kohaliku konfliktiga, vaid sõjaga. Samuti püüdsin viia kokku aktiviste ja vabatahtlikke, kuid mis kõige olulisem, ma püüdsin ajakirjanikke kokku viia eesliinil oleva ajakirjanikuga, kes mängib filmis peaosa. Oma viimases filmis näitasin kõige olulisemat asja – meediasõda –, kuna veetsin palju aega linnades ja meediasfääris, näidates, mida kujutab endast propaganda. Minu soov on rääkida meie aja olulisi lugusid ja võimaldada nende peategelastel oma hääl kuuldavaks teha, maailma harida ja kutsuda üles tegutsema. Minu jaoks on igas filmis esindatud kolm olulist asja: toetus, aktiivsus ja tegutsemine.
Kas tunnete, et olete oma filmidega oma eesmärgi saavutanud?
Jah, tunnen küll! Arvan, et just see sunnib mind jätkama. Olen näinud, kuidas minu filmid on inspireerinud poliitilist tegevust. Olen näinud, kuidas inimesed on muutunud pärast minu Süüria ja Ukraina teemaliste filmide vaatamist. Küsimuste ja vastuste voorus küsitakse alati: „Palun öelge meile, kuidas me saaksime aidata? Mida me saame teha?“ Need on küsimused, mida ma kuulen peaaegu iga kord. See on väga inspireeriv ja tekitab hea tunde.
Millest saab Teie järgmine projekt? Kas Teil on midagi plaanis?
Ei, praegu veel mitte. Kõigepealt peame selle sõja peatama. Kui see sõda paisub homme veelgi suuremaks, ei ole filmitegijaid enam vaja ja Hollywoodi ei ole enam olemas. Ainult ühtsena saame selle Ukrainas ja meedias toimuva hübriidsõja võita, sest propaganda ja valed võivad kergesti ületada ELi või USA piire, nemad ei vaja viisat. Nad levivad vabalt ja see on fakt, mida kõik unustama kipuvad – nii Hollywoodis, Ameerikas kui kogu maailmas.
Filmi „Freedom on Fire“ treiler.
Rohkem teavet filmi kohta leiate siit.
