EMSK Info: Te olete auhinnatud ajakirjanik ja filmitegija, kes käsitleb sageli keerulisi küsimusi, nagu näiteks sõjad ja inimsaatused. Teie seekordse filmi teema on vesi. Miks?
Ewa Ewart: Film „Until the Last Drop“ jutustab teistsugusest sõjast, kõige rumalamast sõjast üldse. See on lugu sõjast, mille inimene kuulutab progressi nimel veele, elu allikale. Laiemas tähenduses on tegemist looduse vastu peetava sõjaga. Kaua aega tagasi otsustas inimene, et elu Maal peaks toimuma tema tingimustel ning et looduskeskkond peaks teenima inimest ja tema huve. See veendumus on viinud meie meie planeedi murettekitavasse olukorda.
Milliseid raskusi kogesite filmi tegemisel?
Ma õppisin dokumentaalfimide tegemist BBC juures Londonis. 1990ndad oli dokumentaalfilmide kuldne ajastu. Raha oli ja me reisisime mööda maailma, et teha filme mitmesugustel põnevatel ja asjakohastel teemadel. Nüüd olen vabakutseline ja naudin sellega kaasnevat vabadust. Projekti jaoks rahaliste vahendite hankimine võib aga mõnikord olla heidutav ja aeganõudev. Ütleksin, et nüüd ongi see minu peamine väljakutse: raha saamine filmi jaoks. Kõik muu on võrreldes sellega lapsemäng! Kui olen eelarve kokku saanud, näen kõike muud paljutõotava ja põneva kogemusena. Dokumentaalfilmi tegemine võib olla ettearvamatu, nii et mul on alati olemas varuvariant. Lisaks sisendan ma endale alati, et teen suurepärase filmi! Suurim raskus, millega ma filmi „Until the Last Drop“ väntamisel silmitsi seisin, oli ilm! Filmisime peaaegu kogu aeg vabas õhus ning reisisime väga lühikese aja jooksul kuude riiki. Seega oleks iga halb (ilmaalane) üllatus maksnud meile raha ja põhjustanud tõsiseid häireid filmimise ajakavas. Kuid meil oli õnne.
Milline on Teie arvates filmitööstuse roll teadlikkuse suurendamisel ja tegevuse edendamisel veega seotud küsimustes?
Dokumentaalfilmidel võib olla märkimisväärne roll teabe edastamisel ja teadlikkuse suurendamisel. Minu ajakirjanduslik karjäär sai alguse teleuudistes, kuid ma sain aru, et minu süda kuulub pikemale uudistevormile. Mulle meeldivad dokumentaalfilmid mitmel põhjusel, kuid üks neist on väga oluline: dokumentaalfilmid pakuvad piisavalt aega, et rääkida, mis juhtus ja miks see juhtus. On aega ja ruumi keerukate sündmuste ja oluliste küsimuste tarvis põhjaliku konteksti loomiseks ning nende mõistmise hõlbustamiseks laiema publiku seas. Kui ma alustasin tööd filmiga „Until the Last Drop“, nägin, et üsna paljud filmitegijad on veega seotud küsimusi oma filmides juba käsitlenud. Ühest küljest oli see rahustav, kuid see andis mulle ka huvitava väljakutse, sest pidin leidma idee, mis oli uus ja veel käsitlemata. Olulisi teemasid käsitlevatel hästi tehtud filmidel on potentsiaali lisaks inimeste harimisele neid ka tegutsema panna. Meie filmi on juba palju vaadatud ning pärast filmi tulevad inimesed sageli meie juurde küsima, mida nad saavad teha. See pakub rahuldust.
Mis inspireeris Teid keskenduma veele?
2017. aastal töötasin filmi kallal, mis räägib sellest, kuidas naftatööstus hävitab vihmametsa. Me filmisime Amazonase vihmametsa Ecuadori osas, kui kohaliku kogukonna juht mind oma jõge vaatama viis. Ta libistas valge latekskindaga üle veepinna ja see muutus mustaks. Kogu kinnast kattis paks õline kiht. See jäi mulle hinge. Ma arvan, et see kogemus oli esimeseks ajendiks veeteemalise dokumenaatfilmi väntamisele.
Miks veeküsimusi avalikus arutelus ei käsitleta?
Üks põhjus on üsna lihtne. Vesi on endiselt laialdaselt kättesaadav ja me peame seda enesestmõistetavaks. Jah, vesi katab küll suurema osa meie planeedi pinnast, kuid jõed, mis on peamine puhta magevee allikas, moodustavad vähem kui 1 % kõigist selle ressurssidest. Miljonitest veepuuduse all kannatavatest inimestest teavitatakse peamiselt kohalikul tasandil. Me kaldume uskuma, et veeprobleemid puudutavad kaugemaid riike ega valmista meile muret. Loodan, et meie film annab šokeeriva pildi sellest, et selline veendumus on täiesti vale. Teine põhjus on see, et võimsad lobitöörühmad, mis seisavad veereostuse ja veeressursside vastutustundetu ärakasutamise taga, avaldavad suurt mõju poliitilistele otsustele.
Õnneks on ka mõningaid positiivseid märke, mis viitavad suurenevale teadlikkusele selle kohta, et peame muutma oma veevarude majandamist. Eelmise aasta märtsis toimus aastakümnete järel taas ÜRO veekonverents. Seal tunnistati selgelt, et me oleme veeprobleemide lahendamisel ja veega seotud eesmärkide saavutamisel murettekitavalt maha jäänud, seades ohtu oma eksistentsi. Igal aastal tähistame ülemaailmset veepäeva, et tuletada endale meelde, et veekriisi lahendamiseks peame hakkama tegutsema, ning kuna vesi on kõiki inimesi ühendav tegur, peab tegutsema igaüks meist. Loodetavasti tuleb selliseid algatusi veel juurde.
Mis on Teie arvates kõige olulisem, mida inimesed peaksid veekriisi kohta teadma?
Veekriis on reaalsus. Probleem on ehtne ja üha kasvab. Me kõik peame mõistma, et aeg hakkab otsa saama. Kui me ei muuda radikaalselt oma veemajandust, riskime karmi äratusega. See on üks meie filmi sõnumitest. Loodan, et need, kes suudavad seda kriisi ohjata enne, kui on liiga hilja, võtavad seda sõnumit arvesse. Üks meie filmis osalenu küsis, kas meie planeet jõuab üldse nii kaua oodata, kuni me üles ärkame?
Millise sõnumi saadate Euroopa Liidule ja selle liikmesriikidele? Ja kuidas on kodanikega, eriti noorema põlvkonnaga?
See on väga lai küsimus! Esiteks sooviksin, et ELis ja liikmesriikides vaataks mu filmi „Until the Last Drop“ võimalikult palju inimesi. Ma ei ütle seda minu edevuse pärast! Ma näen selle filmi mõju igal avalikul ühisvaatamisel. Ma tahan uskuda, et see film inspireerib otsusetegijaid aitama kõiki neid aktiviste, kes võitlevad puhaste ja heas seisundis jõgede eest. See on häbiväärne, et Euroopal on kõige killustunum jõesüsteem. Kahju on ka sellest, et läbi Itaalia, mis on nii rikkalikult panustanud Euroopa tsivilisatsiooni, voolab meie maailmajao kõige saastatum jõgi. Sarno jõgi, millel kunagi oli jumala staatus, on kolmas kõige saastatum jõgi maailmas. Meie püüdlused progressi ja arengu suunas on muutnud selle jõe haisvaks kanalisatsioonikraaviks.
Kas on veel lootust?
Lootust on ja me räägime sellest ka filmis. Inimesed hakkavad aru saama, et meil ei ole palju aega, enne kui veemajandust on juba liiga hilja muuta. Need inimesed on aktivistid, kes teevad kõik endast oleneva, et võidelda inimese poolt veele juba tekitatud kahju heastamise nimel. Minu lootused on aktivistidel, kellel on vahetud teadmised nimetatud probleemide tõsidusest. Need inimesed elavad koos jõgedega ja saavad oma elatise jõgedest ning nad on esimesed, keda poliitikute tehtavad otsused mõjutavad. Otsustajad peaksid neilt õppima. Tahame muuta selle dokumentaalfilmi õppevahendiks, et teavitada inimesi vee temaatikast. Filmi kaasautor ja tutvustaja Piotr Nieznański koostas õpetajatele ja noortele mõeldud programmi „CodeForBlue“. Praegused noored otsustavad peagi, kuidas veevarusid majandada. Praegune haridussüsteem ei edasta neile veekriisi kohta kogu tõde. Me tahame selle lünga täita. Oleme alustanud tööd selle programmi käivitamiseks Poolas.
Mida peaksime nüüd planeedi päästmiseks tegema?
Peaksime kõik välja tulema oma mullist ja ühendama jõud, et kaitsta ja mõistlikult kasutada meie ühist, kõige väärtuslikumat ressurssi, milleks on eluks vajalik värske ja puhas vesi. Kanadas Quebeci provintsis asuva Minganie maakonna omavalitsuse poliitik, kes toetas kohalikke jõupingutusi jõe kaitsmiseks ja esines meie filmis, ütles: „Inimesed tahavad saada rikkaks, arvates, et see teeb nad õnnelikuks. Lääneriikide majandus põhineb sellisel mõtteviisil. Muutused, mida näeme oma piirkonnas ja mujal maailmas, tähendavad, et kui me ei muuda praegu oma arusaama arengust, oleme kõik hukule määratud.“
Ewa Ewart on ajakirjanik ja auhinnatud filmitegija, kes on spetsialiseerunud murrangulistele ja mõjusatele dokumentaalfilmidele. Ta sündis ja kasvas Poolas, kuid on veetnud suurema osa oma karjäärist BBCs Londonis. Ta on reisinud ja töötanud paljudes riikides, olles produtsendiks ja režissööriks telesaadetele, mis ulatuvad uurivast teleajakirjandusest kuni poliitiliste ja sotsiaalsete dokumentaalfilmideni. Tema filmid on andnud uut teavet selliste küsimuste kohta nagu korruptsioon Boris Jeltsini Venemaal, salajased vangilaagrid Põhja-Koreas, kodusõda Colombias ning USA Luure Keskagentuuri (CIA) salajane ja ebaseaduslik erakorralise üleviimise programm terrorismis kahtlustatavatele inimestele. Ta on rääkinud oma dokumentaalfilmides kõige meeldejäävamaid lugusid, näiteks Beslani tragöödiat käsitlevas filmis, mis valmis enam kui 170 last tapnud terrorirünnaku esimeseks aastapäevaks. Järgmises filmis oli tähelepanu keskmes trauma, mille all kannatasid paljud ellujäänud lapsed veel viis aastat pärast seda julma rünnakut.
