Lidija Pavić-Rogošić: Maavärin pandeemia keskel

Liikumispiirangute kehtestamise algusest on möödunud kolm kuud. Linnad on hakanud taasavanema ning nüüd on õige aeg mõelda, mis on juhtunud, sest kiiresti leviv viirus on puudutanud meie isikliku ja ühiskondliku elu kõiki aspekte.

Kolm kuud tagasi oli kõik veel tavapärane. Töötasin oma kabinetis ja sõitsin regulaarselt Brüsselisse. Pärast pandeemia puhkemist tühistati äkitselt lennud ja iga päev ajakohastati COVID-19 käsitlevaid uusi poliitikmeetmeid. Sellega kaasnesid muudatused minu töö- ja eraelus.

Ma pidin rea juba kavandatud üritusi tühistama või edasi lükkama ning alates märtsi keskpaigast alustasime tööd kodukontoris. Kuigi plaanide muutumine tekitas meile kõigile probleeme, otsustasime kasutada seda aega, et töötada välja uusi ideid projektide jaoks ja luua uusi partnerlusi, kasutades selleks veebipõhiseid vahendeid. Korraldasime veebiüritusi ja valmistasime ette kestlikku arengut käsitlevaid õpetamisvahendeid distantsõppe tarvis.

Kuid meie suurim hirm on seotud küsimusega, kuidas suudavad kodanikuühiskonna organisatsioonid ellu jääda, kui nüüd on vähem raha nende tegevuse jaoks. Horvaatia valitsus rakendas rea meetmeid töökohtade kaitseks, kuid need ei laienenud kodanikuühiskonna organisatsioonidele.

Isiklikust vaatenurgast lähtuvalt olin kurb selle pärast, et ei saanud karantiini ajal olla koos oma abikaasaga, kes ei saanud välismaalt tagasi koju pöörduda ning kellel − nagu ka paljudel teistel eurooplastel − polnud muud valikut kui 90 päevaks oma perest eraldatuna välismaale jääda.

Just siis, kui me arvasime, et asjad ei saa enam halvemaks minna, äratas 22. märtsil kell 6.24 hommikul meid kohutav maavärin Zagrebis. Kõigepealt oli paanika, siis šokk ning seejärel hirm ja ebakindlus. Zagrebi ajalooline keskus sai kõvasti kannatada, hoonete ja taristu ülesehitamine ja renoveerimine on keeruline ja aeganõudev ülesanne.

Aga ka selle elasime üle. Oluline on mainida, et oleme näidanud ja tõestanud, et ei saa tegutseda üksi, ilma solidaarsuse ja vabatahtliketa ega ilma tugevate tervishoiusüsteemideta, mida me peame hoidma ja veelgi tugevdama.

Kas on ka midagi positiivset? Ma sooviksin jätta alles mõned konkreetsed muudatused. Ma alustasin Zoomi kaudu Feldenkraisi meetodil võimlemist ning hakkasin ka korrapäraselt süüa tegema.

Kodukontoris töötamine on privileeg: ei pea kulutama aega töölesõidule, saab kauem magada ja on vähem stressi. Kuid miljonid, kes olid sunnitud oma tööst eemale jääma, soovivad töötada rohkem, mitte vähem.

Ma ütleks, et minu kodulinn on nüüd COVID-19-vaba piirkond. Ma loodan, et 2020. aasta sündmused õpetavad meid oma vabadust rohkem väärtustama ja mõistma, kui õnnelik on tavapärane elu oma rutiini ja igapäevaste asjadega. Loomulikult loodan ma ka, et 2020. aasta tähistab pöördepunkti, mil hakatakse muutma ebaõiglasi, hävitavaid ja ebainimlikke süsteeme.