20. mail korraldas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president Luca Jahier veebiseminari pealkirjaga „Ränne COVID-19 ajastul – tragöödia, mida ei tohi unustada uue ELi pakti ootuses“.
Veebiseminaril said sõna mitmed nimekad kõnelejad nagu Kreeka rände- ja varjupaigaminister Notis Mitarachi, Euroopa Parlamendi liige ja kodanikuvabaduste ning justiits- ja siseasjade komisjoni esimees Juan Fernando López Aguilar, samuti Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu peasekretär Catherine Woollard.
Arutelus osalejad kõnelesid COVID-19 pandeemia mõjust rändele ja varjupaigaotsingutele ELis ning väitlesid selle üle, kas EL leiab lõpuks tõhusa rände haldamise viisi ja kujundab uut solidaarsustunnet selles valdkonnas.
Rändajaid vastuvõtvate riikide vahelise solidaarsuse ja Euroopa pinnale saabunud varjupaigataotlejate jaotamise küsimused ootasid lahendamist juba kaua enne pandeemia algust. Need võetakse uuesti tähelepanu keskpunkti niipea, kui Euroopa riigid lõpetavad piirikontrolli ja kaotavad reisipiirangud, sest tuhanded rändajad on läbirändel lõksu jäänud.
„Sõna solidaarsus on leidnud uue tähenduse Euroopa Komisjoni vastuvõetud pretsedenditutes otsustes ja liikmesriikide reageerimises COVID-19 kriisile. Uus rände- ja varjupaigapakt peab pakkuma ühesugust solidaarsust liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel, et tagada rändajate ja varjupaigataotlejate õigused ja väärikus,“ sõnas Luca Jahier.
Uus Euroopa rände- ja varjupaigapakt pidi vastu võetama 2020. aasta märtsis, kuid lükati pandeemia tõttu edasi.
Notis Mitarachi arvates on väga tähtis, et Euroopa pakuks seaduslikku rännet, mitte praegust juhuslikkust. „Tuleb kehtestada rangem tagasisaatmispoliitika nende puhul, kellele ei saa varjupaigataotleja seisundit anda, ning see peaks olema uue pakti põhipunkt. Piiririikidel puudub suutlikkus rändevoogudega toime tulla.“
Catherine Woollard hoiatas paindliku solidaarsuse mudeli eest, mille kohaselt koosneb solidaarsus mitmesugustest vahenditest ja liikmesriikidel on võimalik valida, kuidas ja millal neid kasutada. „Solidaarsus on Euroopa lepingutes sätestatud kohustus, millele kõik liikmesriigid on alla kirjutanud. Sellest ei saa loobuda.“
Juan Fernando López Aguilar lausus: „Meil on paljuski põhjust olukorra pärast muret tunda ja meil on täielik õigus komisjonilt rohkem nõuda. Vaja on ELi ametit, mis jõustaks solidaarsust ja tagaks, et ühtki riiki ei jäeta omapäi.“ (ll)