Minu peamine soov on viimastel kuudel olnud, et EL tegutseks praeguse kriisi ajal viisil, mis on kooskõlas liidu algse projekti ja struktuuriga, mis tugineb teatud väärtustele, ühtsele turule ja ühisraha alale, kuhu on hõlmatud enamik ELi liikmesriike. Samuti olen soovinud, et saaksime lõpuks aru sellest, nagu märkis juba Aristoteles, et ühine raha on kollektiivse kuuluvuse üks keskne element. Olen veetnud tunde lugedes uuesti raamatuid Euroopa Liidu ebaõnnestunud reageerimisest 2008. aasta kriisile, analüüsides artikleid ja ettepanekuid selle kohta, et käesolevale hävitavale kriisile on kindlasti vaja reageerida teisiti, kiiremini ning eelkõige sidusamalt ja pikaajalist visiooni silmas pidades. Olen vahetanud arvamusi sõpradega ja selle ametiühingu juhtidega, mille liige ma olen. Seekord on hädavajalik teha lõpp äärmuslike kokkuhoiumeetmete dogmale, mis on kehtinud juba aastakümneid, ning luua positiivne seos eelarvepoliitika ja rahapoliitika vahel. Olen ka kirjutanud selle kohta, mida minu arvates on oluline teha, et EL ei jääks poliitilisel ja majanduslikul tasandil hiljaks ega rongist hoopis maha föderaalse liidu suunas liikumisel. Kõige eelöelduga olen püüdnud anda oma väikese panuse selles suunas liikumisse.
Loomulikult olen, nagu vahest kõik teisedki, lugenud sellest ja mõtelnud selle üle, milline on olukord pärast praegust algset võitlust pandeemiaga. Halvimal juhul võib pandeemia lõppemisel toimuda identiteediga seonduv ja autoritaarne endassesulgumine, teatud varjatud sõda, kus kõik on kollektiivsel tasandil kõigi vastu ja mida on juba toetanud neoliberalism individuaalsel tasandil. Vastupidi võidakse aga pandeemia lõppemisel liikuda ka sellise globaliseerumise suunas, kus valitsemine on mitmepoolsem, inimlikum ja sotsiaalselt õiglasem.
Kriisi ajal on vääramatult ilmnemas see, kui kulukaks läheb demokraatliku plaani puudumine – mitte ainult tervishoius, vaid muu hulgas ka tööstuses – ja ühishüve tunnetuse kahanemine sellise ideoloogia, peaaegu religioosse usu tagajärjel, nagu seda on neoliberalism, mis on seadnud kahtluse alla sotsiaalriigi alustalad. See kriis on teinud väga selgeks, et kõik kollektiivsed hüved alates tervishoiust kuni taristu ja hariduseni moodustavad riikide tõelise rikkuse, mida tuleb päästa ja kaitsta.