Minu kogemused – nagu ka kõigil teistel – on paari viimase nädala jooksul olnud ainulaadsed ja väga rikastavad.

11. märtsil saabusin ma hilja öösel väga väsinuna Brüsselist. Oli selge, et lähipäevil ei hakka me COVID-19st tulenevate tundmatute ohtude tõttu reisima, ning mul oli hea meel ootamatu võimaluse üle veeta paar rahulikku päeva oma kabinetis. Kuid kõik läks hoopis teisiti.

Üks minu tütardest küsis, kas ta võiks mõneks nädalaks koos oma abikaasa ja kolme väikese lapsega jääda meie suvilasse Lõuna-Böömimaal (väga üksildane koht, kus isegi talutee otsa saab). Tema abikaasa ettevõttes lõppes töö kohapeal liikumispiirangute tõttu ja ta töötab järgmise kolme kuu jooksul koduskontoris. Mul oli hea meel, et nad saavad olla turvalises keskkonnas ja ma sõitsin koos oma abikaasaga ka nende juurde. Me kavatsesime jääda vaid nädalavahetuseks, et aidata kevadkoristusel, kuid jäime sinna seitsmeks nädalaks.

Hiljem ühines meiega mõneks ajaks mu teine tütar koos oma väikese pojaga.

Elu viie täiskasvanuga, kellest kolm töötasid kodukontoris, ja nelja lapsega ühe köetud ruumi ja kolme külma magamistoaga väikeses majas ei olnud alati kerge. Nende pikkade ja intensiivsete, aga teatud mõttes ka aeglaste päevade vältel tegin mitu tähelepanekut, mis tunduvad mulle olulised:

  • kodukontoris töötades on kõige olulisem riietusese soojad sokid;
  • üleöö muutus elu väga digitaalseks, ja see toimis;
  • kui keeta guljašši puupliidil viis tundi, maitseb see imehästi;
  • sellisel keerulisel ajal on väga raske, st peaaegu võimatu, leida töö- ja eraelu tasakaalu ning välja lülituda, selle väljakutse kallal tuleb tööd teha;
  • tore on korraldada virtuaalseid kohtumisi sõpradega;
  • ametiühingutel on nüüd käed-jalad tööd täis ja nende tähendus on olulisem kui eales varem;
  • nii palju sõpru helistas ja kirjutas meile, veendumaks, et meiega on kõik korras;
  • miks peab Euroopas nii palju inimesi surema, enne kui mõistame, et Euroopa ühised lahendused oleksid suur samm edasi?
  • virtuaalsed koosolekud on hea tagavaraplaan, kuid need ei asenda siiski näost näkku kohtumisi;
  • aeg-ajalt on kasulik meelde tuletada kunagisi unejutte ja lasteaiaaegsed salmikesi;
  • sel kriitilisel ajal näitas suurem osa minu koduriigi rahvast üles sellist solidaarsust, inimlikkust ja ühtekuuluvust, mis liigutas mind pisarateni.

Jõudes mai keskel tagasi oma kabinetti, sai selgeks, et raske töö alles algab – kriis tervishoiu valdkonnas jõuab loodetavasti lõpule, kuid selle vahetab välja majanduskriis. Iga päev kaotab üha enam inimesi töö ja ettevõtteid suletakse. Lisaks sellele, et püüame parimal viisil elavdada majandust ning tagada töötavatele inimestele nende sissetuleku, kas ei peaks me jõuliselt töötama ka Euroopa ühise ja õiglasema tuleviku nimel, kus inimesed tunnevad end turvaliselt, neil on hea tervis ja valitseb solidaarsus ning kus on inimväärne elu inimväärse ja õiglase sissetulekuga?