EMSK info

Liikumispiirangute aeg oli minu jaoks mitmetahuline: algul muretsesin väga pandeemia mõju pärast Itaalias ja mõni nädal hiljem ülejäänud Euroopa Liidus ning seejärel mõtlesin selle üle, kuidas kõige paremini lahendada seda tragöödiat, mida ma eales ei arvanud juhtuvat minu eluajal.

Neil päevil, mil nägin, kui palju inimesi viirusega kokku puutus ja kui palju neist elu kaotas, hakkasin mõtlema, miks ei ole meil tõeliselt ühtset tervishoiupoliitikat. Oma mõtete kinnituseks nägin uskumatuid raskusi ELi tasandil koordineerimisel, kusjuures veel keerulisemaks tegi asja solidaarsuse puudumine.

Lähinädalatel näeme, kas liikmesriigid suudavad rahvusliku egoismi kõrvale panna, et ühise huvi nimel leida olulisi vastuseid ELi elanike ja ettevõtjate objektiivsetele sotsiaalsetele ja majanduslikele vajadustele. Peame andma konkreetsed vastused neile, kes on töö kaotanud või keda ähvardab oht töö kaotada.

Selles väga raskes olukorras on ilmnenud ka paljude kutsealade strateegiline roll: arstid, õed, korrakaitse, elanikkonnakaitse, põllumajandustootjad ja toidutarneahel tagasid, et meil ei olnud puudust toidust kui elutähtsast hüvest, nagu juhtus aga maskide, testide ja isikukaitsevahenditega nii haiglates kui ka väljaspool.

Eelkõige võib öelda, liikumispiirangupäevadel tundsin puudust oma perekonnast, tööst, inimestevahelistest suhetest ja sõpradest. Kuid mul oli võimalus järele mõelda ka elu tõeliste väärtuste üle, mis mul jäid sageli tagaplaanile, ja nende väärtust hinnata. Kui meie elu muutub taas tavapäraseks, mõtlen esmalt oma lähedastele, kas pereliikmetele või sõpradele.

Suurte majanduslike tagajärgede kõrval mõjutab pandeemia ka elanike elukvaliteeti, mistõttu peame selles uues reaalsuses otsima paremat ja jätkusuutlikumat eluviisi. Võlgneme selle meile endile, kuid veelgi enam kõigile neile, kes koroonaviiruse tõttu on meie hulgast lahkunud. On sobiv, et neile inimestele mõeldes lõpetangi oma mõtted.

Minu kogemused – nagu ka kõigil teistel – on paari viimase nädala jooksul olnud ainulaadsed ja väga rikastavad.

11. märtsil saabusin ma hilja öösel väga väsinuna Brüsselist. Oli selge, et lähipäevil ei hakka me COVID-19st tulenevate tundmatute ohtude tõttu reisima, ning mul oli hea meel ootamatu võimaluse üle veeta paar rahulikku päeva oma kabinetis. Kuid kõik läks hoopis teisiti.

Üks minu tütardest küsis, kas ta võiks mõneks nädalaks koos oma abikaasa ja kolme väikese lapsega jääda meie suvilasse Lõuna-Böömimaal (väga üksildane koht, kus isegi talutee otsa saab). Tema abikaasa ettevõttes lõppes töö kohapeal liikumispiirangute tõttu ja ta töötab järgmise kolme kuu jooksul koduskontoris. Mul oli hea meel, et nad saavad olla turvalises keskkonnas ja ma sõitsin koos oma abikaasaga ka nende juurde. Me kavatsesime jääda vaid nädalavahetuseks, et aidata kevadkoristusel, kuid jäime sinna seitsmeks nädalaks.

Hiljem ühines meiega mõneks ajaks mu teine tütar koos oma väikese pojaga.

Elu viie täiskasvanuga, kellest kolm töötasid kodukontoris, ja nelja lapsega ühe köetud ruumi ja kolme külma magamistoaga väikeses majas ei olnud alati kerge. Nende pikkade ja intensiivsete, aga teatud mõttes ka aeglaste päevade vältel tegin mitu tähelepanekut, mis tunduvad mulle olulised:

• kodukontoris töötades on kõige olulisem riietusese soojad sokid;
• üleöö muutus elu väga digitaalseks, ja see toimis;
• kui keeta guljašši puupliidil viis tundi, maitseb see imehästi;
• sellisel keerulisel ajal on väga raske, st peaaegu võimatu, leida töö- ja eraelu tasakaalu ning välja lülituda, selle väljakutse kallal tuleb tööd teha;
• tore on korraldada virtuaalseid kohtumisi sõpradega;
• ametiühingutel on nüüd käed-jalad tööd täis ja nende tähendus on olulisem kui eales varem;
• nii palju sõpru helistas ja kirjutas meile, veendumaks, et meiega on kõik korras;
• miks peab Euroopas nii palju inimesi surema, enne kui mõistame, et Euroopa ühised lahendused oleksid suur samm edasi?
• virtuaalsed koosolekud on hea tagavaraplaan, kuid need ei asenda siiski näost näkku kohtumisi;
• aeg-ajalt on kasulik meelde tuletada kunagisi unejutte ja lasteaiaaegsed salmikesi;
• sel kriitilisel ajal näitas suurem osa minu koduriigi rahvast üles sellist solidaarsust, inimlikkust ja ühtekuuluvust, mis liigutas mind pisarateni.

Jõudes mai keskel tagasi oma kabinetti, sai selgeks, et raske töö alles algab – kriis tervishoiu valdkonnas jõuab loodetavasti lõpule, kuid selle vahetab välja majanduskriis. Iga päev kaotab üha enam inimesi töö ja ettevõtteid suletakse. Lisaks sellele, et püüame parimal viisil elavdada majandust ning tagada töötavatele inimestele nende sissetuleku, kas ei peaks me jõuliselt töötama ka Euroopa ühise ja õiglasema tuleviku nimel, kus inimesed tunnevad end turvaliselt, neil on hea tervis ja valitseb solidaarsus ning kus on inimväärne elu inimväärse ja õiglase sissetulekuga?

Alguses oli mu peamine mure tuua oma perekond kokku, sest mu vanim poeg oli õppimas Ühendriikides. Näha taas ühinenud perekonda mõjus meeleolule väga hästi. Kuna elu oli justkui seiskunud, saime uuesti veeta koos pereõhtuid, vaadata filme, mängida mänge jne. Ent kõike seda ümbritses murettekitav olukord: Madrid oli sel ajal üks kõige halvemas seisus Euroopa linnu, tervishoiusüsteem oli kokku varisenud, meditsiinilisest varustusest oli puudu, mistõttu pidid mu arstidest sõbrad oma näomaske pesema. Kuna maske ei saanud vahetada, nakatusid nad ja nende perekonnaliikmed kiiresti. Sellest hoolimata valitses kogukondlik tunne, igal õhtul kell kaheksa kostis Madridi rõdudelt aplaus.

Liikumispiirangute kehtestamisest peale käivitus jõuline vastus ja ka mind kaasati varsti – taas kord tänu meie dünaamilisele asepresidendile Isabel Caño Aguilarile –, et toetada komiteed esindades Euroopa koroonaviirusevastase alliansi tegevust, mida haldab suuremeelselt, paindlikult ja tulevikku suunatult Euroopa klastrite võrgustik.

Selles avatud ja horisontaalses foorumis hakkasid sündima tööstusstruktuuri esimesed reaktsioonid, hõlmates samuti meisterdajate (makers) tegevust ja selliseid väärtuslikke ELi ettepanekuid nagu nakatumiskõvera tasandamise algatus. See kõik ühendati strateegilisema funktsiooniga – Euroopa ökosüsteemide kaardistamine ja lahenduste ühisloomine – tuginedes kolmele tegurile, mis peavad olema kõigi tulevaste meetmete keskmes: kestlikkus, digitaalsus ja vastupanuvõime.

Praegu peab ühiskond tervikuna võtma omaks, et see kriis on väga tõsine hoiatus, et meil tuleb üle saada oma praegusest elustiilist, kuigi mõned igatsevad naasta minevikku.

Me ei saagi jätkata nagu vanasti: terve mõistus suunab meid kasutama koostöömudeleid ja sõlmima mitmesuguseid mitme osalejaga partnerlusi, mis aitavad kaasa sellele kaasavale, sotsiaalsele, inimlikule ja eetilisele Euroopale, mille poole me olema juba pikka aega püüelnud arvukate strateegiate ja poliitikameetmete abil, mille elluviimine aga on pooleli jäänud.

Aga üks asi on kindel ja julgustav: viimase kolme kuuga oleme teinud rohkem edusamme kui 2008. aasta suurele majanduslangusele järgnenud kümne aasta jooksul.

Ma pole sugugi rahul oma poliitilise lõhestatuse ja kooskõlastamatuse pärast kannatava koduriigi institutsioonilise reaktsiooniga kriisile. Selle asemel annab mulle lootust mõne ELi institutsiooni, eelkõige Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Keskpanga reageerimisvõime. Nad täidavad praegu sedavõrd silmatorkavat osa seepärast, et nad on suutnud enesesse sulgumisest ja enesega rahulolust väljuda, on lõpuks loobunud tegelemast vaid iseendaga, on õppinud, et suhtlemine ja partnerluste loomine, tuginedes sealjuures läbipaistvusele ja usaldusele (kordan: need kaks käivad alati koos), kujutavad endast meie tuleviku võtit.

Järgigem nende suunda – kompassina Euroopa roheline kokkulepe ja ÜRO kestliku arengu eesmärgid. Nüüd või mitte kunagi!

Viimastel nädalatel on juhtunud rohkem, kui oleksin osanud aimata. Ikka veel ei tea ma täpselt, mida arvata, ja lugematu arv COVIDi-19-ga seotud mõtteid valmistab mulle jätkuvalt muret. Kuid see võib praegusi asjaolusid arvestades olla ka täiesti loomulik. Ma ei võtnud pandeemiat puhangu alguses liiga tõsiselt. Veensin end, et tegemist on vaid tõsisemat laadi gripiga. Kui kõik koolid meil 10. märtsil suleti, arvasin endiselt, et kahe nädala pärast on kõik möödas. Ma keeldusin arvamast midagi muud. 15. märtsil kuulutas Slovakkia välja eriolukorra. Ja alles siis mõistsin, et kõik ei ole nii lihtne. Võeti meetmeid ja me pidime nendega leppima. Majast tohtis lahkuda üksnes maskiga ja neid ei olnud võimalik kuskil osta. Tänavad jäid inimestest tühjaks ning teatrid, kinod ja koolid pandi täiesti kinni. Lahti olid ainult toidupoed ja apteegid. Nende suhtes kehtis erikord, mis tähendas, et poes ei tohtinud 25 m² kohta viibida rohkem kui üks klient ning iga poe sissepääsu juures oli kasutamiseks desinfitseerimisvahend. Mõned poeskäimise ajavahemikud olid ette nähtud pensionäridele. Välismaalt koduriiki naasnud inimesed pidid jääma riigi kehtestatud karantiini. Suletud poodide taga nägin üürileandjaid, omanikke ja töötajaid, kes ei kartnud mitte ainult viirust, vaid olid mures ka oma töökohtade pärast. Ühest küljest oli meil kõigil hirm nakatumise ees, teisest küljest olime teadlikud sellest, et mõned tööandjad ei suuda selle olukorraga toime tulla, mistõttu kaovad töökohad. See oli üks paljudest probleemidest, millega me tööl tegelesime. Ja tööd tegime tavapärasest rohkem. Tööandjad vajasid abi mitmes valdkonnas. Tundus, justkui inimesed jagunesid kaheks: need, kes olid töösse uppunud, ja need, kes oleksid väga hea meelega tööd teinud, kuid ei saanud. Alates COVID-19 pandeemia puhkemisest juhtis meie ühendus tähelepanu vajadusele võtta kiireid meetmeid, et aidata leevendada tööandjaid ja ettevõtjaid koroonaviiruse tulemusena tabanud majanduslikke tagajärgi. Algusest peale osalesime aktiivselt, avaldades oma arvamust esitatud ettepanekute kohta, ja esitasime ka ise palju ettepanekuid. Püüame edendada ja toetada ettepanekuid, mille eesmärk on kaitsta töökohti ja ettevõtjate elujõulisust. Meie ühine eesmärk peab olema võimalikult paljude töökohtade säilitamine – seda enam, et massiliste koondamiste oht ei ole kunagi varem olnud nii suur ja nii reaalne kui praegu. Peame hädavajalikuks, et Slovakkias toimuks väga tõhus sotsiaaldialoog, mida üleriigilisel tasandil toetaksid kolm osapoolt ehk töötajad, tööandjad ja valitsus. Sotsiaalse rahu säilitamine peaks olema iga valitsuse eesmärk ning me leiame, et eriti praegusel raskel ajal on väga oluline rakendada vastutustundlikku ja tasakaalustatud poliitikat töötajate ja tööandjate suhtes mitte ainult igas riigis, vaid ka Euroopa tasandil.

Mul on siiani hästi meeles see päev, mil algas avaliku elu seiskamine. See oli reede, 13. märts. Meeleolu Linzi tänavatel oli tavatult pingeline. Midagi oli „õhus“ ning peagi järgnesidki liikumispiirangud.

Kogu olukord tundus ebareaalsena. Eelseisev aeg koduseinte vahel tundus lõputu ning me alustasime seda koduse suurpuhastusega. Ühest küljest oli kõik ähvardav ja suunatud avalikust ruumist tagasitõmbumisele, teisest küljest toimus virtuaalruumis aktiivne tegevus ja jagati palju lõbusaid postitusi, tõenäoliselt selleks, et olukorraga paremini toime tulla. Perekonna ja sõpradega peetud pikad telefonivestlused keskendusid peamiselt ühele teemale: koroonaviirusele. Minu jaoks olid eriti olulised jalutuskäigud koeraga, ilma milleta oleks elu nelja seina vahel väga üksluiseks muutunud. Kuna ilusad ilmad meelitasid välja ka paljusid teisi, otsisin uusi ja eraldatumaid radasid piisava vahemaa hoidmiseks. Hästi jäi kõrvu kõlama trammi hääl, mis tavapärases liiklusmüras kaduma läheb, ning vaikselt omasoodu voolav Doonau.

Töö kodukontoris meenutas mulle mu ülikooliaega, kui ma ka kodus õppisin ja töötasin. Uus oli aga veebimaailma võidukäik. Järk-järgult sisestasin oma kalendrisse uusi veebikoosolekute, veebiürituste ja isegi telefonikõnede kuupäevi. Ning juba niigi arvukad e-kirjad muutusid veelgi arvukamaks, samas kui arvutis kuhjusid erinevad rakendused telekonverentside pidamiseks. Tööalaselt suhtlesin tuhandete kilomeetrite kaugusel elavate inimestega vähemalt sama aktiivselt kui naabertänava rahvaga.

Mai lõpus kaotati Austrias järk-järgult liikumispiirangud, kuid see protsess kulgeb vaevaliselt. Sageli valitses ebakindlus selles osas, mis oli või on lubatud ja mida alles hakatakse lubama. Tagasipöördumine välismaailma oli algul harjumatu, sest paljugi on nüüd teisti kui varem. Pilti kujundasid desinfektsioonivahendid, suhtlemisdistansi puudutavad reeglid, maskid, visiirid jne. Kuid mina rõõmustan eelkõige selle üle, et saan inimestega taas vahetult suhelda.

Liikumispiirangute kehtestamise algusest on möödunud kolm kuud. Linnad on hakanud taasavanema ning nüüd on õige aeg mõelda, mis on juhtunud, sest kiiresti leviv viirus on puudutanud meie isikliku ja ühiskondliku elu kõiki aspekte.

Kolm kuud tagasi oli kõik veel tavapärane. Töötasin oma kabinetis ja sõitsin regulaarselt Brüsselisse. Pärast pandeemia puhkemist tühistati äkitselt lennud ja iga päev ajakohastati COVID-19 käsitlevaid uusi poliitikmeetmeid. Sellega kaasnesid muudatused minu töö- ja eraelus.

Ma pidin rea juba kavandatud üritusi tühistama või edasi lükkama ning alates märtsi keskpaigast alustasime tööd kodukontoris. Kuigi plaanide muutumine tekitas meile kõigile probleeme, otsustasime kasutada seda aega, et töötada välja uusi ideid projektide jaoks ja luua uusi partnerlusi, kasutades selleks veebipõhiseid vahendeid. Korraldasime veebiüritusi ja valmistasime ette kestlikku arengut käsitlevaid õpetamisvahendeid distantsõppe tarvis.

Kuid meie suurim hirm on seotud küsimusega, kuidas suudavad kodanikuühiskonna organisatsioonid ellu jääda, kui nüüd on vähem raha nende tegevuse jaoks. Horvaatia valitsus rakendas rea meetmeid töökohtade kaitseks, kuid need ei laienenud kodanikuühiskonna organisatsioonidele.

Isiklikust vaatenurgast lähtuvalt olin kurb selle pärast, et ei saanud karantiini ajal olla koos oma abikaasaga, kes ei saanud välismaalt tagasi koju pöörduda ning kellel − nagu ka paljudel teistel eurooplastel − polnud muud valikut kui 90 päevaks oma perest eraldatuna välismaale jääda.

Just siis, kui me arvasime, et asjad ei saa enam halvemaks minna, äratas 22. märtsil kell 6.24 hommikul meid kohutav maavärin Zagrebis. Kõigepealt oli paanika, siis šokk ning seejärel hirm ja ebakindlus. Zagrebi ajalooline keskus sai kõvasti kannatada, hoonete ja taristu ülesehitamine ja renoveerimine on keeruline ja aeganõudev ülesanne.

Aga ka selle elasime üle. Oluline on mainida, et oleme näidanud ja tõestanud, et ei saa tegutseda üksi, ilma solidaarsuse ja vabatahtliketa ega ilma tugevate tervishoiusüsteemideta, mida me peame hoidma ja veelgi tugevdama.

Kas on ka midagi positiivset? Ma sooviksin jätta alles mõned konkreetsed muudatused. Ma alustasin Zoomi kaudu Feldenkraisi meetodil võimlemist ning hakkasin ka korrapäraselt süüa tegema.

Kodukontoris töötamine on privileeg: ei pea kulutama aega töölesõidule, saab kauem magada ja on vähem stressi. Kuid miljonid, kes olid sunnitud oma tööst eemale jääma, soovivad töötada rohkem, mitte vähem.

Ma ütleks, et minu kodulinn on nüüd COVID-19-vaba piirkond. Ma loodan, et 2020. aasta sündmused õpetavad meid oma vabadust rohkem väärtustama ja mõistma, kui õnnelik on tavapärane elu oma rutiini ja igapäevaste asjadega. Loomulikult loodan ma ka, et 2020. aasta tähistab pöördepunkti, mil hakatakse muutma ebaõiglasi, hävitavaid ja ebainimlikke süsteeme.

Kui järjest enam ELi liikmesriike kehtestas liikumispiirangud, andsid ajakirjanikud prantslastele teada, et ka Prantsusmaa peab selleks valmistuma.

Minu põllumajandusettevõtet see ei puudutanud, sest me pidime suhtlemisdistantsi hoidmise nõuetest kinni pidades tööd jätkama ja kõiki oma kliente varustama. Kaupa kohale toimetades avastasin ma, et tänavad olid tühjad, parkimiskohad vabad ja inimesed pidasid tõepoolest kinni suhtlemisdistantsi hoidmise nõuetest, st vaid üks klient kaupluses, distantsi hoidmine järjekordades. Kõik Itaaliast edastatud pildid olid näidanud Prantsusmaa tarbijatele, kuidas järgida häid tavasid.

Meie klientide seast kadusid kõik toitlustusettevõtted, kuid talumüük kahekordistus ning tapamaja käive tõusis 50 %. Tegelikult müüsime tavapärasest rohkemgi. Meie toodete valmimine kestab kuid ning tootmine on täpselt ajastatud, seetõttu hakkab tasakaal nõudluse ja pakkumise vahel alles nüüd paika loksuma.

Mulle meeldis väga, et sain kodus osa oma lastega aega veeta, nagu ka meie töötajatega, kes olid rõõmsad, et said tööd teha, samal ajal kui pooled Prantsusmaa töötajad pidid vormistama osalise töötuse.

Kuna ma töötasin täistööajaga läbi meie põllumajandusettevõttes, tehes lisaks vaimsele ka füüsilist tööd, õnnestus mul mõned kilod kaalus alla võtta.

Mul oli natuke selline tunne, nagu oleksid jõulud, kui kõik kokku tulevad ja koos veedetud ajast rõõmu tunnevad. Kuid me olime koos vaid lähedaste pereliikmetega, mitte kaugemate sugulastega, ei kohtunud sõpradega, loobusime tervituskallistustest – kõik see oli kurb. Ma mõtlesin äärealade kolleegidele, kes elavad kogu aasta vältel nii eraldatult.

Ma avastasin enda jaoks kodukontori eelised ja nägin, kui rahul on selle lahendusega tööandjad ja töötajad. Olen väga mures transpordisektori, kohvikute, hotellide, toitlustusettevõtjate, ürituste korraldajate, kinnisvarasektori, aga ka lina- ja hobusekasvatuse ning siidri tootmise pärast. Me peame jätkama jõukuse loomist.

Minu peamine soov on viimastel kuudel olnud, et EL tegutseks praeguse kriisi ajal viisil, mis on kooskõlas liidu algse projekti ja struktuuriga, mis tugineb teatud väärtustele, ühtsele turule ja ühisraha alale, kuhu on hõlmatud enamik ELi liikmesriike. Samuti olen soovinud, et saaksime lõpuks aru sellest, nagu märkis juba Aristoteles, et ühine raha on kollektiivse kuuluvuse üks keskne element. Olen veetnud tunde lugedes uuesti raamatuid Euroopa Liidu ebaõnnestunud reageerimisest 2008. aasta kriisile, analüüsides artikleid ja ettepanekuid selle kohta, et käesolevale hävitavale kriisile on kindlasti vaja reageerida teisiti, kiiremini ning eelkõige sidusamalt ja pikaajalist visiooni silmas pidades. Olen vahetanud arvamusi sõpradega ja selle ametiühingu juhtidega, mille liige ma olen. Seekord on hädavajalik teha lõpp äärmuslike kokkuhoiumeetmete dogmale, mis on kehtinud juba aastakümneid, ning luua positiivne seos eelarvepoliitika ja rahapoliitika vahel. Olen ka kirjutanud selle kohta, mida minu arvates on oluline teha, et EL ei jääks poliitilisel ja majanduslikul tasandil hiljaks ega rongist hoopis maha föderaalse liidu suunas liikumisel. Kõige eelöelduga olen püüdnud anda oma väikese panuse selles suunas liikumisse.

Loomulikult olen, nagu vahest kõik teisedki, lugenud sellest ja mõtelnud selle üle, milline on olukord pärast praegust algset võitlust pandeemiaga. Halvimal juhul võib pandeemia lõppemisel toimuda identiteediga seonduv ja autoritaarne endassesulgumine, teatud varjatud sõda, kus kõik on kollektiivsel tasandil kõigi vastu ja mida on juba toetanud neoliberalism individuaalsel tasandil. Vastupidi võidakse aga pandeemia lõppemisel liikuda ka sellise globaliseerumise suunas, kus valitsemine on mitmepoolsem, inimlikum ja sotsiaalselt õiglasem.

Kriisi ajal on vääramatult ilmnemas see, kui kulukaks läheb demokraatliku plaani puudumine – mitte ainult tervishoius, vaid muu hulgas ka tööstuses – ja ühishüve tunnetuse kahanemine sellise ideoloogia, peaaegu religioosse usu tagajärjel, nagu seda on neoliberalism, mis on seadnud kahtluse alla sotsiaalriigi alustalad. See kriis on teinud väga selgeks, et kõik kollektiivsed hüved alates tervishoiust kuni taristu ja hariduseni moodustavad riikide tõelise rikkuse, mida tuleb päästa ja kaitsta.

Minu jaoks ei olnud liikumispiirangute ajal kodus püsimine eriti raske. Olin juba aastaid paljusid asju edasi lükanud.
Niisiis oli mul võimalik nendega tegeleda ja need korda ajada.
Pärast vanemate surma nende kodust toodud perefotod ja mälestusesemed olid kõik segamini, nõnda sain aega neid sorteerida. Nende korrastamine oli väga emotsionaalne tegevus. Pühendasin oma aja tegevustele, millest olin puudust tundnud. Näiteks käsitöö, küpsetamise, kokkamise, traditsiooniliste Kreeka likööride valmistamise, mooside ja hoidiste keetmise jaoks mul tavaliselt aega ei ole, kui pean rinda pistma oma kiireloomuliste tööülesannetega.

Teisalt pean tunnistama, et ma tõesti tundsin lastest puudust, sest nad ei ela enam meie juures. Noorem poeg käis sageli rõdu all, et saaksime üksteist eemaltki näha – see oli raske ja nii jõudis meile kohale, kui paljust me tegelikult ilma jääme. Inglismaal elava pojaga suhtlesin veebi teel. Kuid tundsime varasemast teravamalt vajadust suhtlemise järele, olgu siis kasvõi interneti vaheldusel.

Mul on tunne, et meile hakkasid tasapisi meenuma unustatud väärtused, näiteks solidaarsuse ülesnäitamine, tere ütlemine naabritele, keda olime seni unustanud teretada, tänaval mööduvatele võõrastele oma rõdult naeratamine.


Pandeemia tõi juba unustanud tunded taas nähtavale.
Olime unustanud tänutunde. Olime pidanud oma tervist enesestmõistetavaks.
Me ei osanud üldse ette kujutada, et 2020. aastal võiks üks viirus nii palju pahandust teha, et see hoiab meie lähedasi meist eemal, et naaberriigis on nii suur surmajuhtude arv ja nii palju elusid läheb kaotsi. Selle tulemusena hakkame mõtlema teismoodi, süveneme rohkem oma elu põhiväärtustesse.

Pandeemia pani meid ka mõistma, kuivõrd oluline koht meie elus on teadusel. Vaja on käivitada arutelu, et saada ülevaade, millised riigid on kõige rohkem kannatanud ja miks, uurida populismi ja vandenõuteooriate rolli ning kindlasti ka vaktsiinivastaste liikumist neis riikides.
Teaduse hindamine ja usaldamine poliitikute ja üldsuse poolt aitas säästa mõnd riiki, näiteks Kreekat. Minu arvates peaksime algatama arutelu selle üle, milline võiks olla kiriku, meedia ja mõjukate avaliku elu tegelaste roll pandeemia ajal.

On väga tähelepanuväärne, et kõigis riikides tuli ilmseks riiklike tervishoiusüsteemide väärtus. Alles hiljuti, üleilmastumise alguses, oli ühiskonna pearõhk heaolu loomise võimalustel, kuid nüüd näeme selgelt, et on teenuseid, mida ei saa osutada kasumipõhise lähenemisviisi alusel.

Olime riiklikud tervishoiusüsteemid unarusse jätnud ja saime nüüd aru, kuidas need peaksid toimima mitte ainult pandeemia ajal, vaid kogu aeg.
Meil on tohutu tänuvõlg kõigi nende ees, kes töötasid riiklike tervishoiusüsteemide raskustele vaatamata eesliinil.

Paari sõnaga käsitleksin ka tarbijate temaatikat. Kahjuks halvenesid pandeemia ajal paljudes liikmesriikides tarbijakaitse standardid, eriti reisijate puhul. Ehkki valdkonna eest vastutav komisjoni volinik koostas liikmesriikidele soovituse, et nad ei peataks tarbijakaitset käsitlevaid õigusakte, eelkõige lennu- ja pakettreiside ning transpordi osas, otsustasid mitmed liikmesriigid seda kahjuks teha.
Selle asemel, et saada pärast piletite tühistamist oma raha tagasi, antakse meile 12–18 kuud kehtivad vautšerid, mis ei paku isegi tagatist juhuks, kui reisi korraldav ettevõte peaks pankrotiavalduse esitama.


Kui me vautšereid ettenähtud tähtaja jooksul ei kasuta, alles siis saame oma raha tagasi.
Sel juhul on aga tegu reisiettevõtjatele intressivaba laenu andmisega tarbijate kulul, keda pandeemia ju samuti mõjutab.
Tean inimesi, kel ei ole neid vautšereid vaja, sest nad ei kasuta neid järgmise 12–18 kuu jooksul (nt sel aastal keskkooli lõpetavate õpilaste kooliekskursioonid).


Ent sellele vaatamata pakuvad nende laste vanemad 12–18 kuuks intressivaba laenu kõigile, kes olid ekskursioonide korraldamisega seotud. Tarbijate õiguste piiramine on vastuvõetamatu.

Kuna elame digiasjastul ja oleme kõik pidanud kodust tööd tegema, kasutades rohkem internetti, on palju rohkem esinenud ka internetipettuseid, samuti levib palju rohkem võltsuudiseid, sh väidetavaid vandenõuteooriaid.

Kuid vaja on hoopis tagada, et töötajatel säiliksid ka kaugtöö ajal nende õigused. Üks selgitamist vajav küsimus on see, kuidas arvestatakse kaugtöötajate jõudlust, kuidas peaks seda hindama, ja igal juhul tuleb meil töösuhted kaugtöö tingimustes läbi vaadata.

Teine väga oluline mõte, mida komitee on hakanud toetama ja millele komitee president Luca Jahier on Twitteris juba poolehoidu avaldanud, on Kreeka peaministri üleskutse liikmesriikidele korraldada vaktsiinide, ravimite ja diagnostiliste testide ühishange, et ükski liikmesriik ei jääks ilma varudest, mis on inimelude päästmiseks vajalikud.

Seda algatust peaks kogu komitee toetama omaalgatusliku arvamuse koostamisega, et tagada täielik kindlus selle üle, et vaktsiinid, ravimid ja diagnostika oleksid kättesaadavad kõigile liikmesriikidele. Mul oli väga hea meel võimaluse üle tutvustada seda ettepanekut nii president Luca Jahier’le kui ka Euroopa Tarbijaliitude Ametile. Mõlemad lubasid seda toetada.

Hiljutises EMSK väljaandes on toodud välja kõik arvamused ja aruanded, mis on viimase kolmekümne aasta jooksul aidanud komiteel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel tugevdada osalusdemokraatiat ja saada Euroopa otsustusprotsessis oluliseks osalejaks.

Kogumik annab ülevaate komitee rollist Euroopa avaliku foorumi loomisel ja kodanikuühiskonnaga dialoogi pidamisel ELis, mis on ülitähtis samm Euroopa avaliku ruumi tekkimise ja lõpptulemusena Euroopa identiteedi kujunemise suunas.

„Mõjuka osaleja ja tiivustava jõuna on komitee muutnud põhjalikult kodanikuühiskonnaga dialoogi pidamise korraldust ja ka selle väljundit“, märgib komitee president Luca Jahier sissejuhatuses.

Kogumikus tõstetakse esile komitee panus Lissaboni lepingu artikli 11 sõnastamisse – selle artikliga sätestati osalusdemokraatia edendamise õiguslik alus. Lisaks teeb komitee pühendunult tööd Euroopa kodanikualgatuse ehk asjaomase lepingu ühe paljutõotavama uuenduse edu tagamiseks.

Vanalt kursilt uute tulevikuväljavaadete poole liikudes tuleb meeles pidada käimasolevaid kardinaalseid muutusi meie ühiskonnas ja ELi ees seisvaid raskusi. Komitee näeb endal olulist rolli nii muutuste prognoosimisel kui ka abikäe ulatamisel, et käsitleda üldsuse usalduse puudumist ELi vastu. Euroopa tulevikku käsitlev konverents annab komiteele võimaluse kinnistada oma otsustavat rolli kodanikuühiskonna dialoogis ja kehtestada end teiste institutsioonide hulgas.

Kogumik „Participatory Democracy - A success story written by the EESC“ on veebis kättesaadav aadressil https://bit.ly/2UdMA6n.