Intervjuu Giuseppe Gueriniga

Giuseppe Guerini, kuidas Teil läheb neil keerulistel päevadel?

Surve on suur. Pingeline on nii töö seisukohast kui ka isiklikult ja emotsionaalselt. Elan Bergamos, seega Itaalia epideemia keskmes. Kuna näeme kannatusi ja suurt hulka epideemias surnuid, rõhub meid jõuetuse ja talumatuse tunne, mis tekitab pidevat murelikkust ja abitust. Meil kõigil on sõprade, kolleegide või tuttavate hulgas viiruse ohvreid: nii need, kes on juba lahkunud, kui ka need, kes on intensiivravis.

 

Kuidas toimite ühistute liidu esimehena võitluse eesliinil?

Oma ametiülesannetes pean isiklikult tegelema paljude hädaolukordadega, mida minu esindatud ühistud alates 23. veebruarist lahendama peavad, kui mõistsime, et viirus levib, ja pidime väga ebakindlas olukorras otsustama, mida teha meie paljude osutatavate teenustega. Meie Bergamo ühistutes töötab rohkem kui 9000 inimest sotsiaal- ja tervishoiuteenuste vallas. Ühistud pakuvad hooldus- ja koduhooldusteenuseid ning vanuritele ja puuetega inimestele mõeldud hooldekodude ja päevakeskuste teenuseid. Mõnel juhul otsustasime tegevuse peatada, kuid seejärel tulid ähvardused kohalikelt omavalitsustelt, kes nõudsid hoopiski teenuste jätkamist. Need on olnud väga pingelised ajad. Järgnenud päevadel ja nädalatel pinge ja ärevus üha kasvas: kohutav, meeleheitlik võidujooks, et varustada meie töötajaid kaitsevahenditega. Sellele lisandus mure, et peame jätkama teatud hooldus- ja abiteenuste osutamist, kuigi puuduvad vahendid ja tööriistad ning meil on hirm, et töötajad ja kliendid võivad haigestuda. Kahjuks on hirm, eelkõige eakate hooldekodudes, osutunud tõeliseks ja põhjendatuks. 

 

Nii et kas ühistud jätkasid tegevust või olid mõned sunnitud oma tegevuse peatama?

Tegelikult olime lisaks eelkirjeldatule sunnitud tegelema olukorraga, kus pidime järk-järgult peatama paljud tegevused: alustasime koolidest ja haridustegevustest, millele järgnesid teised sektorid, kus tuli tegevus seisma panna. Seega on meil rohkem kui 180 ühistut, kes pidid umbes 2500 inimese puhul kasutusele võtma sotsiaalse turvavõrgu. Neid ühistuid ähvardab oht, et nad ei ole pärast võimelised taas alustama: turismi ja kultuuri valdkonnas on kriisil laastav mõju. Samasugune seis on põllumajandustoodete töötlemise ja tootmise ühistutel. Ühistute liidu esimehena pean seega ühelt poolt seisma silmitsi kriisiga, mis puudutab neid, kel on hoolduse ja põhiteenuste valdkonnas tohutu töökoormus ja väga suur nakkusoht, ning teiselt poolt hoopis tööta jäänud inimeste hirmu ja pingetega.

 

Mis on koroonaviirusekriisile reageerimisel toiminud?

Mis toimis – vähemalt meie puhul –, oli suur solidaarsusväljendus ja tugev reageerimisvõime kohalikes kogukondades, vabatahtlikke kaasavates ühendustes ja ühiskondlikes organisatsioonides, kes liigutasid paigast mägesid, näiteks vajalike tegevuste jaoks annetuste kogumisel. Sotsiaal- ja tervishoiutöötajate ennastsalgavus on olnud hämmastav. Mitte ainult arstid ja õed, vaid ka suur hulk haridustöötajaid ja hooldajaid on osutanud teenuseid, millega on kaasnenud suur isiklik risk. Suur abi on tulnud ka sellest, et kogu üldsus on kaasatud. Kümne päevaga loodi Bergamo linnas (seda on tehtud ka teistes linnades) välihaiglad, milleks kasutati messikeskuse paviljone. See toimus tänu paljude vabatahtlike abile, kes töötasid tasuta ööpäevad läbi. Välihaiglaid haldavad peamiselt valitsusväliste organisatsioonide arstid ja õed, samas kui rahastamist on toetatud annetustega. Lisaks muutsime Bergamos paari päevaga kolm hotelli üle 300 voodikohaga haiglaks, kuhu saadetakse stabiliseerinud seisundiga patsiendid, et haiglates voodikohti vabastada. Neis hotellides tagavad patsientide ravi meie sotsiaalühistud. See on olnud tohutu jõupingutus, kuid eluliselt tähtis teenus.

 

Mis ei ole aga toiminud?

Puudused on eelkõige olnud institutsioonilisel tasandil, kus ei ole suudetud teha õigeaegseid ja selgeid otsuseid ega osatud kavandada ja tegutseda hädaolukorras ühtselt: nägime vasturääkivaid otsuseid kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse ja riigi valitsuse tasandil. Bürokraadid muretsevad liiga palju selle pärast, kuidas kinnistada oma võimu ja kaitsta end vastutuse eest, mis liiga sageli lükatakse hoopis ettevõtjate kaela. Suuremal või vähemal määral on seda üldiselt näha mitte ainult Itaalias ja Bergamos, vaid kõigis lääneriikides. 

 

Kuidas selgitada sellist käitumist eri haldustasanditel?

Mulle tundub, et üldiselt on alahinnatud Hiinas toimunut – justkui meie, lääne inimesed, oleksime neist paremad, sest meil on täiustatud tervishoiusüsteem, kus on väga kõrgel tasemel tehnoloogia ja tipptasemel haiglad. Väga paljud juhtpoliitikud, aga ka ettevõtete juhid ja kodanikud, olid veendunud, et meid kaitseb lääne elustiil ning eeldus, et on võimalik tugineda kõrgetasemelistele haiglatele ja tervishoiuasutustele. Esimestel päevadel pärast epideemia puhkemist Lombardias naerdi välja need, kes saatsid murelikke hoiatusi. Võib-olla selle üleolekutunde kõige kõnekam näide tuli ühe Itaalia maavanema kuulsast avaldusest, milles ta süüdistab hiinlasi halvas isiklikus hügieenis ja elus hiirte söömises. Selline suhtumine on lääneriikide kõigis ühiskonnakihtides väga levinud. Eri vormides püsis see suhtumine veel mõni päev tagasi ka teiste Euroopa ja maailma poliitiliste juhtide seas. Haiglad, mis osutavad erakorralisi ja innovaatilisi tervishoiuteenuseid, nagu mitme elundi siirdamine ja uudsed vähiravimeetodid, on tegelikult osutunud väga hapraks ja võivad viiruspuhangu tõttu kokku variseda, samas kui epideemiat oleks võinud paremini piirata, hoides seda haiglatest võimalikult kaugele. Vähemalt Bergamos on haiglad sellele vaatamata olnud epideemia levimise keskused. 

 

Kuidas hindate Euroopa tasandil võetud meetmeid?

Ühinen nendega, kes ütlevad, et Euroopa Liit ja selle institutsioonid on sel perioodil palju ära teinud hoolimata meile hästi teada kohmakusest ja vastuoludest, nagu keerukad otsustamismehhanismid ja liikmesriikide liigne enesekesksus. Mulle näib, et Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament on kuu aja jooksul suutnud teha olulisi otsuseid ja võtavad majanduslikke meetmeid, mida ei ole kunagi varem võetud. Kuigi majandus on hädavajalik ja kohapeal võetavatel majanduslikel meetmetel on oluline roll nii hädaolukorraga tegelemisel kui ka majanduse taaskäivitamisel niipea, kui hädaolukord vaibub, ilmneb, et Euroopas puudub endiselt võimalus sekkuda meetmete, vahendite ja volitustega muudes sektorites peale turu ja majanduse reguleerimise. 

 

Kas seega vajame ühtsemat Euroopat?

On selge, et vajame Euroopat veelgi rohkem. Just nagu siis, kui jääme ühel päeval raskelt haigeks ja keegi saaks meid aidata ainult sellega, et annab raha või võimaluse minna haiglasse, kuid ei saa mingil juhul otse meid ravida või kaitsta. Teame kõik, et ravi jaoks on raha oluline, kuid kui sulle antakse raha ja sa leiad end kõrbest, ei saa raha sind ravida. Usun, et epideemia põhjustatud tohutu kriis ütleb meile, et kui me tõesti soovime Euroopa Liitu, peame suutma minna kaugemale ühtsest turust ning pangandus- ja rahaliidust ning vaatama tõeliselt riikide liidu suunas, mis viib ellu koordineeritud ja ühtset Euroopa poliitikat.


Kuidas saame kõik kasulikud olla ja millist liiki abi on vaja?

Saame teha seda, et investeerime jätkuvalt ühtse Euroopa ideaali loomisse, edendades pidevalt solidaarsust ja integratsiooni ning püüdes võidelda egoismi ja suletuse vastu. Seda on vaja, sest üha selgemini on näha, et keegi ei saa end päästa üksi ning ehmatav alternatiiv ühise tulevikuga liidu solidaarsusele ning üksteise abistamisele ja ühtsele jagamisele oleks alandav ja lootusetu langemine uute, kohutavate sõdade kuristikku. 


Kas olete tundnud teistelt solidaarsustunnet Itaalia suhtes?

Oleme tundnud suurt solidaarsust sotsiaalsete suhtlusvõrgustike, näiteks sotsiaalmajanduse organisatsioonide kaudu, oleme tundnud kaastunnet ja toetust sõpradelt ja institutsioonidelt paljudes riikides. Olen saanud hindamatuid toetussõnumeid ka komitee kolleegidelt. Siiski on häbiväärne kuulda teatavaid negatiivseid arvamusi Euroopa riikide poliitikutelt, kes on asunud kohe Itaaliat kritiseerima ning ajama oma egoistlikku ja nüri poliitikat ka seoses Euroopa Liidu võimaliku rolliga. Kuid kahjuks ei erine see paljude Itaalia poliitikute arvamustest, kes on võimelised üksnes kritiseerima või seda kriisi ära kasutama, et teha oma poliitilisi kalkulatsioone ning püüda saavutada hirmunud ja segaduses inimeste seas toetust. Seega ütleksin, et nagu alati, on ka praegu solidaarne ja vastupidav Euroopa ja inimkond, kes oskab end aidata ja üles ehitada. Ning teiselt poolt raisakotkad ja oportunistid, kes püüavad kriisi- ja sõjaolukorrast ahnelt oma kasu lõigata. (mp)