On aeg lõpetada rahvusvahelist holokausti ohvrite mälestuspäeva ümbritsev leinavaikus

Luca Jahier

Rahvusvahelise holokausti ohvrite mälestuspäeva eel saame vaevu jääda oma leinas rahulikuks. Sügavalt isiklikul leinahetkel vaikimise asemel tahaks hoopis karjuda.

Miks vohab antisemitism edasi mitte ainult Euroopas, vaid ka Ameerika Ühendriikides? Miks pussitati eelmisel aastal ja põletati oma kodus Prantsusmaal elusalt holokaustist pääsenu? Miks mõrvati aasta varem pensionil lasteaiaõpetaja Sarah Halimi ja visati oma Pariisi kodu rõdult alla?

Pariis. Toulouse. Malmö. Kopenhaagen. Berliin, Brüssel. Inimkond on määritud süütute verega. Mida varem pidasime võimatuks, kummitab meid uuesti.

Saksamaa juutidel soovitatakse rünnaku ohu tõttu pigimütsi kandmisest loobuda. Prantsusmaa juutide lapsi on hoiatatud minemast kohalikku kooli, mida iseloomustatakse antisemiitlikuna. Loetellu võib lisada haudade rüvetamise, svastika joonistamise sünagoogidele ja koolidele ning Iisraeli-vastastel meeleavaldustel juutide kutsumise „pärdikuteks ja sigadeks“. Euroopa näitab taas oma inetut, julma nägu.

Sajandite eest kiusati juute usuvähemusena taga. Eelmisel sajandil nähti juutides ohtu riigile, millest ka soov neid holokausti käigus maa pealt minema pühkida. Täna on juudid võetud sihtmärgiks peamiselt Lähis-Idas toimuvate sündmuste tagajärjel, kuid mõne antisemiitliku mõtteavalduse kohaselt ei olevat holokausti toimunudki.

Paljud juudid kannatavad rängalt selle viha all, mis tuleb pettumust, õigustest ilmajäämist ja võimetust tundvalt rahvalt. Juutide arv Euroopas kahaneb. ELi andmetel vähenes see 1,12 miljonilt 2009. aastal 1,08 miljonile 2017. aastal. ELi arvukaim, Prantsusmaa juudi kogukond on vähenenud: 2002. aastal oli neid 500 000, kuid 2017. aastal 456 000. Juudid lahkuvad vihakuritegude tõttu.

Peaaegu kolmandik Euroopa juutidest väldivad üritustel osalemist või neile oluliste paikade külastamist, sest nad ei tunne end turvaliselt. Eelmise aasta detsembris avaldatud Euroopa Komisjoni uuringu kohaselt tajus 90% Euroopa juutidest antisemitismi kasvu viimasel viiel aastal.

Uuring viidi läbi Austrias, Belgias, Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal, Ungaris, Itaalias, Madalmaades, Poolas, Hispaanias, Rootsis ja Ühendkuningriigis, sest neis 12 riigis elab 96% Euroopa juutidest. Kõigist 16 300 vastanust 89% leidis, et antisemitismi probleem on kõige hullem ja teravam internetis ja sotsiaalvõrgustikes.

Me ei tohi lubada koleduste tagasitulekut. Peame võitlema vihakuritegude, samuti juutide- ja vähemustevastase vaenuliku ja vägivaldse käitumise vastu. Kui ELi liikmesriigid või rahvusvaheline kogukond jätab kasvõi korra tegutsemata või ei tegutse kiiresti, tekib minevikujõleduste tagasituleku ja meie ühiskonna saastumise oht.

Laialdaselt kajastati asjaolu, et vaid kolm päeva enne Pawel Adamowiczi mõrvamist Gdańskis näidati teleris kõige magusamal eetriajal antisemiitlikku satiiri. Selles animafilmis maalitud pildi kohaselt juhivad tumedad jõud heategevusorganisatsiooni, mille üritusele Adamowicz oli kutsutud ja kus ta tapeti.

Adamowicz oli vähemuste õiguste kindlameelne kaitsja ajal, mil vihakuritegude arv on kasvuteel. Ta oli ka valitseva konservatiivse partei rändajatevastase poliitika tulihingeline liberaalne kriitik. Adamowiczi mõrv olgu meile meeldetuletuseks, et vihakõned peavad lõppema, kui me ei soovi viha saagiks langeda.

Holokausti ja natsismikoleduste ohvrite mälestamine on täna veelgi olulisem. Holokaust on Euroopa ajaloo püsiv pärand ja shoah’ (holokausti) meenutamine on antisemitismi ennetamise oluline vahend.

Mitmed ajaloolased on rõhutanud, pelgalt iga rahva oma mälukultuuri asemel on aeg küps kriitilise Euroopa mälukultuuri jaoks. Kui me kõik koos eurooplastena mälestust kalliks ei pea, on oht, et vaatame minevikuvigadele läbi sõrmede.

Mida kauem me viivitame vihakõne keelamisega ja mida rohkem lükkame edasi oma minevikuga tegelemist, seda raskem on luua tõeline uus Euroopa ühine mälu ja sepistada uus identiteet, mis rajaneb mitmekesisusel, ühise ajaloo tajumisel, ühtekuuluvusel ja lõpuks ka ühesugusel saatusel.

Nagu raamatu „Kas see on inimene“ ja postuumse essee „L'asimmetria e la vita“ autor Primo Levi oma viimases raamatus kirjutas: „See juhtus, ja võib juhtuda jälle.“